Rabindranath Tagore. Laevahukk

4. „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult.

Gloobust mul pole, seega kasutasin atlast. Sõrm sattus Indiale. Mulle see täitsa sobis, sest raamatut polnud vaja kaugelt otsida. "Laevahukk" oli mu lugemislistis juba kauemat aega oma järge oodanud.

Raamatu tagakaanel seisab: "Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu möödunud sajandi (19. sajandi) teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiiselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu.

Rameš on noor mees Kalkutast, kes lõpetanud just õigusteaduse õpingud. Ta on sage külaline sõbra ja ülikoolikaaslase Džogendra juures. Rameši ja sõbra õe Hemnalini vahel tekib säde ning ka tüdruku isa on noorte abielu poolt. Kui aga Rameš pöördub tagasi isakoju, selgub, et talle on kaasa juba valitud ning pulmad õige pea tulemas. Algab teekond pruudi juurde mööda Gangest, satuvad aga tormi kätte ning laevad upuvad. Ärgates leiab Rameš ennast liivaseljandikul pruudirõivas Kamalaga, kes teda ekslikult oma abikaasaks peab. Mõlema perekonnad on hukkunud ning ta võtab tüdruku oma hoole alla, kuid samas peab pulmaplaani ka Hemnaliniga. Kui aga tüdruku perekonnale saab teatavaks, et Ramešil on juba naine jäävad pulmad katki ning Rameš rändab Kamalaga sisemaale. Rameš aga ei suuda Hemnalini unustada. Hemnalinile aga leitakse uus kavalerikandidaat, arstina töötav Nalinakša.

Edasi läheb lugu nagu mehhiko seebis. Surnuks peetud inimesed ei ole tegelikult surnud ning abikaasad leiavad tee tagasi teineteise juurde. Kuna lõplik lahendus ei olnud täielikult ootuspärane, siis seebiks seda siiski ei nimetaks. Selles on paras ports pinevust ning romantikat. Lugedes hakkas kohe Bollywoodi film silme ees jooksma. Suurimaks väärtuseks on sellel ilmselgelt siiski tolle aja india ühe ühikonnakihi elu-olu kujutamine.

Tagore (1861-1941) oli mitmekülgne mees. Teda tuntakse india kirjaniku, helilooja, filosoofi, kultuuri- ja rahvustegelasena. Kirjutanud hulgaliselt luuletusi, näidendeid, romaane, kooliõpikuid jm. 1913. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. "Laevahuku" lugemine oli silmaringi avardamiseks omal kohal, kuid kahtlen, kas mõnda tema romaani veel loen. Luulega on küll huvi lähemalt tutvuda.

Tagore, Rabindranath
Laevahukk
(নৌকাডুবি, 1906)
kaas: J. I. Witam
 Athena, 1996
330 lk.