Ma polnud ühtegi Gaimani raamatut varem lugenud, kuid olin kuulnud Gaimani kohta kiidusõnu. Mu tädile tema looming meeldib. Ka sisekaanelt tutvutust lugedes tekkis meeldiv ärevus.
Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.
Algul läks lugemine kuidagi vaevaliselt. Nagu oleks astumisel jala küljes pomm olnud. Mingisugusel hetkel tajusin, et "pommi" enam polnud, kuid väsimus selle algsest olemasolust jäi mind saatma kuni raamatu lõpuni.
See on fantaasiaküllane, kuid minu arvates on see kuidagi liiga lihtne, pealiskaudne, et sellesse lugemise ajal lõplikult uppuda. Ilmselt seetõttu jäi ka emotsioon lugemise ajal tagasihoidlikuks. Arvan, et see raamat võiks rohkem meeldida lugejale, kes oma loomult on unistajad ning kellel on elavam kujutlusvõime kui minul. Gaimani üheks edu saladuseks peetakse tema huumorimeelt, kuid minu jaoks oleks raamat oluliselt isuäratavam olnud, kui selles oleks seda rohkem tunda olnud.
Ma ei arva, et see on halb. Kaugelt mitte. Lihtsalt minu ootused olid liiga kõrged. Esimese kokkupuute kohta Gaimaniga oli see minu jaoks piisavalt hea, et tekiks isu ka teise järele. Huvitav, mis see olla võiks?
Gaiman, Neil, 1960-
Tähetolm
(Stardust, 1999)
inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
kaanekujundus: Meelis Kroshetskin
Tiritamm, 2010
232 lk.
Kui huumorit soovid, siis koos Pratchettiga kahasse kirjutatud "Head ended". Hiljuti eesti keeles ilmunud "Eikusagi" on ühest küljest üsna sünge, aga fantaasia ja huumoriga on hästi. Vähe tõsisem on "Ameerika jumalad", aga see-eest eepilise ulatusega. "Kalmisturaamat" mulle väga meeldis, aga see on lasteraamat, nii et ehk pole päris see. "Anansi Boys" on huumorit küllaga, aga seda pole eesti keelde tõlgitud.
ReplyDeleteMa olen paljudest Gaimani romaanidest ja jutukogumikest kirjutanud (https://bukahoolik.blogspot.com.ee/search/label/Neil%20Gaiman) ja on tuvastatav tõsiasi, et minu arvamus kirjanikust on püstloodis kasvanud iga järgmise loetud raamatuga :)
Tänan kommentaari ja soovituste eest! Mõtlesin ise ka "Heade ennete" kasuks otsustada, kuigi Pratchettit ma olen varem "maitsnud" ning polnud minu maitse. Aga kuna sellest on aega möödas, võiks ju proovida :)
Delete