Arved Viirlaid. Ristideta hauad

9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.

See oli üks 9-st raamatust, mis mul Goodreadsi to-read listis kõige kauem lugemisjärge oodanud oli. Lisasin selle raamatu listi juba 29. juunil 2015. aastal. Seega ootas ta lugemist peaaegu 2 aastat. 7 neist ülejäänud "õnnetutest" saavad sel aastal väljakutse raames ka loetud (kui kõik plaanipäraselt läheb).

Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.

Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!

Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.

Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.

Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika

15. Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s

Mikita, Valdur, 1970-
Lindvistika ehk Metsa see lingvistika
HM, 2015
236 lk.

Goodreads

Sel nädalal on see raamat Rahva Raamatu müügitabelis 7. kohal, Apollos 3. kohal. Mina ostsin raamatu märtsi algul, siis oli koht RR tabelis veel kõrgem. Täna on juba märtsi teine pool - kaua loetud kaunikene. Järgisin Mikita soovitust raamatut väikeste ampsudena manustada (vaata siit). Kuid mida aeg edasi, seda raskemaks see kujunes.

Algus ongi selline veidi kuivem, raskesti seeditav. Kirjutab peamiselt eesti keelega seonduvast. Teine pool on aga palju lahedam. Peatükki "Õnnistatud eesti ruum" lugedes vaevalesin kõhukrampide käes. Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nii palju naernud olen (võiks vabalt panna pööraselt naljaka raamatu kategooriasse). Tema nägemus asjadest on niivõrd lihtne, samas sügav. Seosed on väga loogilised (minu jaoks), et paneb imestama, kuidas ma ise selle peale pole tulnud. Mul on hea meel, et ta need ja veel palju muudki välja ütleb. Tõsiselt pahviks lööb ta aga oma innovatiivsete ideede ja tulevikunägemusega Eestist, eestlastest, eesti keelest ja kultuurist. Ma olen lihtsalt sõnatu, et ei oska midagi rohkem kosta. Lugege Mart Juure arvustust.