See on mul juba teine Tammsaare lühikese aja jooksul ning avastan üha enam tema loomingu väärtuslikkust. Minu varasemad kokkupuuted on piirdunud vaid kahe osa "Tõe ja õiguse" ning "Kõrboja peremehega" ning järele kontrollides, tuleb välja, et olen ka "Juuditit" lugenud. Mõistan, et eesti maa ja rahva jaoks on "Tõde ja õigus" see A ja O, see on väga oluline teos meie jaoks, kuid "Põrgupõhja" pakub ilmselgelt oluliselt sügavama lugemiselamuse.
Vanapagan ootab taevariigi väravate taga, ta on tulnud, et olla saatjaks hingedele nende teel põrgusse. Aga lepingut on muudetud, hingi ei anta ning uueks tingimuseks on see, et Vanapagan saab hingi alles siis, kui ta on maa peal inimesena elanud ning õndsaks saanud. Ei jää siis Vanapaganal muud üle, kui maa peale minna ning inimesena elada. Tema elu juhatajaks ja juhtijaks saab Kaval-Ants, kes legendile omaselt on riukalik ning igal võimalusel koorib Vanapaganalt seitse nahka. Lõpuks aga saab temagi oma palga, kuid loll saab kirikuski peksa.
Ühelt poolt võib seda lugeda kui järjekordset Vanapagana ja Kaval-Antsu muistendit, mida ma muide lapsena väga lugeda armastasin. Kuid teisalt on see väga sügavaid mõttekohti pakkuv meistriteos. Isegi nii sügavaid, et neisse võiks lausa ära uppuda. Lugemist hõlbustavad rohked dialoogid.
Olen vaimustuses. See on üks selliseid raamatuid, mida kindlasti mõne aja pärast uuesti lugeda võiks.
Goodreads
Tammsaare, A. H, 1878-1940
Põrgupõhja uus Vanapagan
(1939)
illustreerinud H. Laretei
Eesti Raamat, 1975
172 lk.
No comments:
Post a Comment