Minu-sarjast on "Minu Eesti" raamatud ainsad, mille olen omale soetanud ja ka ainsad, mida lugenud olen. Tundub, et mind väga ei huvita, mis mujal toimub, vaid ikka eelkõige see, mis kodumaal sünnib, sest pärast selle raamatu lugemist tekkis huvi lugeda ka nt "Minu Supilinna" ja "Minu Narvat".
Lugesin esimest ja teist osa aastaid tagasi, seega vahetut võrdlusmaterjali Justini nägemuse muutumise kohta mul kahjuks pole, kuid üldiselt võib selle raamatu järel öelda, et ta on siin ikka päris sügavalt kodunenud. Raamatu kulminatsiooniks on perekonna "põgenemine" Ameerikasse, kui ajakirjanduses hakati neid poriga loopinud juhtumi pärast, kus politsei Justini öösel autoroolist ära korjas, sest tal polnud Eesti juhiluba (mina igatahes ei mäleta sellist juhtumit; muidugi pole Õhtuleht just minu lektüür ka). Aga puändiks naaseb ta juba 9 kuud hiljem ning tõdeb, et siin on tema kodu.
Väga vahetu ja siiras, palju äratundmisrõõmu ja elevust pakkuv. Mulle ka ei meeldi "parmud", mühakad ja jäigad ametnikud. Tal on väga hea oskus inimesi lõbusalt, kuid väga tabavalt kirjeldada, poliitikutest naabrimeheni. Minu jaoks oli veidi hämmastust tekitav, kui paljude prominentidega ta kohtunud on. Võibolla sellepärast, et temagi on üks nende seast, kuid raamatut lugedes sellist tunnet küll ei tekkinud nagu ta oleks üks neist. Millegipärast meenus sellega seoses kohe "Saja-aastase" lugu...
Väga rõõmustav oli teada saada, et nad oleks peaaegu Põlvasse kolinud või et Justin on Viljandi folgil koos Küiga musitseerinud. Siinkohal tervitused Marile ja kogu Küi-perele! Päris põhjaliku ülevaate annab ta ka Andrus Kivirähki "Ivan Orava mälestustest", tekkis kohe huvi ise seda raamatut lugeda.
Loodetavasti tuleb veel kunagi lisa.
Goodreads
Petrone, Justin, 1979-
Minu Eesti 3. Mis juhtus?
tõlkijad Raivo Hool, Kadri Pettai
kujundaja Madis Kats
esikaanefoto Remo Savisaar
Petrone Print, 2015
343 lk.
No comments:
Post a Comment