Hermann Hesse. Siddhartha

23. Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat

Lugesin raamatut, mis ilmus 2004. aastal, kuid sellele tehti 2013 juurdetrükk, mille kaanepilt on teistsugune.

Hermann Karl Hesse oli saksa prosaist, luuletaja, esseist ja kriitik. Oli tegev ka kunsti ja muusika vallas. Nobeli kirjanduspreemia sai ta 1946. aastal. (Vikipeedia)

Pidime gümnaasiumis Hesse "Stepihunti" lugema. Minu lugemispäevikus see aga millegipärast ei kajastu. Mäletan, et see oli üks lilla raamat, st ma kindlasti hoidsin seda käes, aga ilmselt ei lugenud seda tookord läbi. Hesse loomingust jäi mulle aga mulje, et see on igav ja raskesti loetav.

Mu arvamus pole oluliselt muutunud, pärast selle raamatu lugemist. Ma jumaldan "Siddharthat" ning korraks juba arvasin, et olen kogu selle aja elanud pimeduses ning tema loomingut väga vääriti mõistnud. Ja siis ma võtsin ette "Hommikumaarännu". Mitte kuidagi ei edenenud. võimatu oli süveneda. Loo veidigi paremaks mõistmiseks pidi lugema ohtraid märkusi nimede jm kohta, aga tausta teadmata ei olnud ka sellest midagi kasu. Loobusin.

"Siddhartha" aga on tõeline meistriteos. See on lugu ühe india mehe elust. Tema eneseleidmise teekonnast, mis vältab mitmeid aastakümneid. Siddhartha on ahtapuusaline, üleva lauba ja kuningliku pilguga india kõrgesse kasti kuuluv noormees, braahmani (preestri) poeg. Tal on sõber Govinda. Koos võtavad nad ette teekonna samanate (metsas elavad askeedid) juurde. Siis viib elu nad kokku Gautamaga – Buddhaga, kes jagab oma õpetust. See viib sõbrad aga eriradedele. Govinda järgneb Buddhale, Siddhartha aga läheb oma teed. Tema järgmiseks õpetajaks saavad kurtisaan Kamala ja kaupmees Kamasvami. Siddhartha kaotab selle, kes ta oli varem. Tee tagasi leiab ta ülevedaja Vasudeva juures.

Lugu on idamaiselt sügavmõtteline, õpetlik lugu elust, õnne ja eelkõige iseenda leidmisest. See on jutustus, mida peaks aeg-ajalt üle lugema. Märkisin ära ka mõned katkendid raamatust.

"Ma arvan, et seda asja, mida me õppimiseks nimetame, polegi tegelikult olemas. Mu sõber, on vaid teadmine, see on kõikjal, see on aatman, see on sinus ja minus ja igas olevuses. Ja ma hakkan juba uskuma, et teadmisel pole hullemat vaenlast kui teadatahtmine, kui õppimine." (lk. 21)

Vestluses Buddhaga lausub Siddhartha: "Sa oled leidnud lunastuse surmast. See sai sulle osaks sinu enese otsimisest, sinu enese teel, läbi mõtlemise, läbi süüvimise, läbi teadmise, läbi valgustuse. Ja minu mõte on, oo suursugune, et kellelegi ei saa lunastus osaks õpetuse läbi. Kellelegi, oo auväärne, ei suuda sa sõnades ja õpetuse kaudu teada anda ega öelda seda, mis juhtub sinuga valgustuse tunnil!" (lk. 31)

Sügavalt mõtiskles ta, nagu läbi sügava vee laskus ta selle tundmuse põhja, sinna, kus põhjused peituvad, sest põhjuste äratundmine, nii näis talle, just ongi mõtlemine ja ainult seeläbi saab tundmusest teadmus ega lähe kaotsi, vaid muutub tõeliseks ja hakkab välja kiirgama seda, mis temas on. (lk. 33)

Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile jõuda, kui ta oskab mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda. (lk. 48)

Vestlus kaupmehe ja Siddhartha vahel. Kaupmees:

"Millest sa siis elad, kui sul pole vara?"

"Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Ma olen üle kolme aasta varatuna elanud, aga ma pole kunagi mõelnud, millest ma elama peaksin."

"Niisiis elasid sa teiste varast."

"Ilmselt oli see nii. Aga ka kaupmees elab teiste varast."

"Hästi öeldud. Ometi ei võta kaupmees muidu, vaid annab vastu oma kaupa."

"Nii see tõepoolest on. Igaüks võtab, igaüks annab, nii on elu."

"Aga pea, kui sul pole vara, mida sa siis annad?"

"Igaüks annab seda, mis tal on. Sõjamees annab jõudu, kaupmees kaupa, õpetaja õpetust, talupoeg riisi, kalur kalu."

"Väga hea, aga mida on sinul anda? Mida oled sa õppinud, mida sa oskad?"

"Ma oskan mõelda. Ma oskan oodata. Ma oskan paastuda." (lk. 49-50)

Viimases peatükis võetakse Siddhartha ja Govinda vestlusega lugu kokku. Kuna see on liiga pikk, et seda kõike siia kirja panna, loeb selle igaüks ise raamatust läbi.

Hesse, Hermann, 1877-1962

Siddhartha. Hommikumaaränd

(Siddhartha, 1922; Die Morgenlandfahrt, 1932)

saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve ja Mati Sirkel

kujundanud Kristjan Mändmaa

Tänapäev, 2004
Punane Raamat

187 lk.

Goodreads

Camilla Läckberg. Jääprintsess

22. Detektiivilugu

Läckberg, Camilla, 1974-
Jääprintsess (Isprinsessan, 2003)
tõlkija Maiu Elken
kujundaja Siim Saidla
Fookus Meedia, 2011
352 lk.

Goodreads

"Jääprintsess" on uurija Patrik Hedströmi lugude esimene raamat. Kokku on neid praegu 9. Eesti keeles on ilmunud 4 esimest: "Jääprintsess", "Jutlustaja", "Kiviraidur" ja "Murelind".

Patriku kõrval on peategelaseks ka eluloo-kirjanik Erica Falck, kes pärast vanemate surma naaseb Stockholmist kodukohta Göteborgi lähedale Fjällbackasse. On talvine aeg. Erica kunagine lapsepõlvesõbranna Alex leitakse oma majast vannist läbilõigatud veenidega. Majas on kohutavalt külm ning laip on härmas. Kuid tegu pole enesetapu, vaid mõrvaga. Sellega seoses ristuvad ka kunagiste koolikaaslaste Erica ja Patriku teed ning sädemeid hakkab lendama. Erica soovib selgust saada sõbranna surmas ning on Patrikule uurimises omamoodi abiks. Uurimine viib nad kahekümne viie aasta taguste sündmusteni. Mis juhtus Alexiga siis ja miks ta nüüd tapeti? Loosse on segatud ka joodikust kunstnik Anders ja kohalik rikkuriperekond. Samal ajal peab Erica maid jagama ka oma õe Anna ning tema õemees Lucasega, kes soovivad õdede lapsepõlvekodu maha müüa.

Selles raamatus on palju tegelasi ning mulle meeldis, et isegi kõige tähtsusetumana tunduva tunnistaja taust oli lahti seletatud. See lisas loole kaalu ning omamoodi segas jälgi, kuid tekitas loost sellise tervikliku mulje. Põnevust tekitas aga see, et olulist infot lugeja eest esialgu varjati. Keegi tegi mingisuguse avastuse, aga selle täpset sisu lugejale ei avaldatud, vaid see ilmnes alles hiljem. Mulle meeldis, et see polnud vaid krimka, vaid selles oli ka armastuslugu ning käsitleti ka valusaid ühiskondlikke probleeme. Kokkuvõttes selline tasakaalustatud, mõtlemapanev pilt elust.

Suhtusin sellesse raamatusse enne lugemist teatud eelarvamusega. Olin ju lugenud mitmeid skandinaavia autorite krimilugusid, sh ka naisautori omi ning arvasin, et küllap see on järjekordne tüüpiline aines. Kuid see suutis mind oma tasakaalukusega positiivselt üllatada. Kui veidi nokkida, siis mind häiris, et loosse oli sisse kirjutatud see, et Erica kirjutab Alexist raamatut. Ma ei tea, miks mind ilukirjanduses sellised asjad häirivad. Vist sellepärast, et tekib selline suletud ring – autor on naine, kes on tegelasega samastatud, ning kirjutab raamatut sellest, kuidas seesama raamat alguse sai (kuigi Erica ei kavatsenud krimikat kirjutada, aga ikkagi). Mõistate? Kui see välja jätta, siis oli see vägagi mõnus lugemine ning ilmselt loen kunagi ka järgmist osa, sest mind huvitab, mis Ericast ja Patrikust edasi saab.

Michael Punke. Mees, kes jäi ellu

Punke, Michael, 1964–
Mees, kes jäi ellu
(The Revenant, 2002)
tõlkinud Peeter Villmann
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2016
269 lk.

Goodreads

Raamat jahilkäimisest, kus inimesi sureb rohkem kui loomi.

"On 1823. aasta. Kaljumägede Karusnahakompanii kütid elavad karmi piirialade elu. Raudadega kopraid püüdes seisavad nad päevast päeva silmitsi ohuga, milleks on sõjakad indiaanlaste hõimud ja halastamatud maastikud ning seal elavad loomad. Hugh Glass kui kogenud piirialade elanik ja asjatundlik jäljeajaja on üks kompanii parimaid mehi. Ühel luureretkel satub ta aga vastamisi grislikaruga ja saab rängalt vigastada. Arvatakse, et ta ei jää ellu. Kompanii kapten teeb kahele mehele ülesandeks maha jääda, Glassi eest kuni tema surmani hoolitseda ja ta siis korralikult maha matta. Kui nood kaks aga Glassi hülgavad ja tema väärtusliku vintpüssi, kirve ja muud asjad, millega vigastatud mees ennast kaitsta saaks, kaasa võtavad, ajendab Glassi elus püsima ainuüksi kättemaksuiha. Glass asub jahmatamapaneva meelekindluse ja sihiteadlikkusega roomama üle kolme tuhande miili laiuse Ameerika kaardistamata piiriala. Tal tuleb jagu saada nii inimsoost kui ka muud tõugu kiskjatest, näljasurma ohust ja oma kohutavate haavadega kaasnevast valust." Nii on kirjas raamatu tagakaanel. Seda teksti lugedes jääb mulje nagu ta roomaks 3000 miili. Ei, ta ei rooma kolme tuhandet miili. Isegi mitte kolmesadat. Ta roomab umbes esimesed 1,5 kuud 8-st, mil tema jälitustegevus kestab.

Aga raamat on tegelikult põnev. Umbes poole peal tundsin, et vaataks veidi filmi ka. Ainult sinna maani, kuhu raamatus jõudnud olen. Film on hoopis midagi muud, viskasin sellele käega, et mitte lugemiselamust rikkuda. Aga kahju oli juba sündinud. Läks aega, enne kui suutsin jälle raamatule keskenduda. Jäigi kummitama see, mis ikkagi ajendas Glassi elutahet. Kui filmis oli selleks armastus oma poja vastu, siis raamatus puhas kättemaksuiha. Filmi ma ei vaatagi lõpuni, vähemalt mitte nii pea.

See on ime, et Glass ellu jäi. Mitte hiljem vigastatuna, vaid karurünnakus. Glass oli karastunud mees ning tema hakkama saamine üksi vaenuliku metsiku looduse keskel tundus mulle täiesti loogiline. Vaatamata sellele oli Glass mees, kes jäi ellu olukorras, kus enamik teisi oleks hukkunud.

Lõpp mulle ei meeldinud. Kuna tegemist on tõestisündinud loo põhjal valminud raamatuga, milles on siiski omajagu fiktsiooni, oleks lõpp võinud olla efektsem. Kujutasin endamisi ette Glassi kohtumist Fitzgeraldiga (üks meestest, kes jäi vigastatud Glassi eest hoolitsema) nelja silma all, mil õiendavad oma arved isekeskis ära. Pidin kahjuks pettuma. Samuti kriibib mu hinge see, kuidas ühelt rahvalt võeti nende iidne asuala. Minu silmis ei ole raamatu ainus kangelane Hugh Glass, vaid ka indiaanlased. Aga see on omaette teema.

Vaatamata sellele seisneb minu jaoks raamatu väärtus selle tõepärastes, vahel judinaid tekitavates kirjeldustes. Sõnaga "vaglad" seostan tulevkus alati kujutluspilti sellest, kuidas indiaanitohter Glassi seljahaavu ravib. Prrr!

Lugemiselamuse saab sellest raamatust kindlasti.

Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Novelle ja miniatuure
koostanud Heino Puhvel
Eesti Raamat, 1978
175 lk.

Goodreads

3 luuletust:
"Meri",
"Kätkilaul" ja
"Igavesest ajast igavesti" (kõik aastast 1906);

7 novelli:
"Hingemaa" (1903-1906),
"Toome helbed" (1907),
"Suveöö armastus" (1906),
"Popi ja Huhuu" (1914),
"Maailma lõpus" (1915),
"Inimese vari" (1919),
"Viimne tervitus" (1941);

4 miniatuuri:
"Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu" (1938-1941), "Lembitu" (1917).

Võtsin selle raamatu ette "Väikese Illimari" tuules. Avastasin, et sisukorras on novellide pikkused lehekülgede arvuna välja arvutatud. Muidugi! Gümnaasiumis pidime vabal valikul kaks Tuglase novelli läbi lugema. Nii-nii, tuleb välja, et lugesin tookord "Toome helbeid" ja "Suveöö armastust". Need on kaks kõige lühemat novelli selles kogumikus, vastavalt 13 ja 14 lehekülge. Valikut tähistavad ka hariliku pliiatsiga rasvaselt maalitud punktid pealkirjade ees. Nüüd, kui olen kõik need läbi lugenud, mõistan, et tookordne valik ei olnudki kõige hullem. Siis oli valikupõhimõte hoopis teine, kuid praegu sisu põhjal kinnitan, et need ongi minu arvates kaks kõige paremat novelli selles kogumikus. Kuigi ka neis on traagikat, siis erinevalt teistest on neis palju rohkem lootust, rääkimata romantikast. Tuleb tunnistada, et Tuglase luuletused olid ka päris loetavad. Pisut sünge, aga eks ajad olid ka vastavad. Miniatuuridesse ei suutnud kahjuks enam süveneda, sest õhuke raamat küll, aga lugesin seda nädal aega.

Ernest Hemingway. Vanamees ja meri

21. Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul)

Hemingway, Ernest, 1899-1961
Vanamees ja meri
(The Old Man and the Sea, 1952)
tõlkinud Enn Soosaar
Pegasus, 2007
105 lk.

Goodreads

Ma räägin enam-vähem kõik ära, mis raamatus juhtub. Kes seda veel ei tea ja teada ei taha, jätke järgmine lõik vahele.

Santiago on vana mees, Kuuba kalur, kes pole 84 päeva saaki saanud. Aga ta läheb ka 85. päeval merele, üksinda oma väikese purjepaadiga. Olukord näib lootusetu, kuid just siis õnnestub tal lõa otsa saada tohutu suur kala. See on aga väga raske ning ujub sügaval, mehel ei ole võimalust teda kuidagi surmata. Nii nad siis purjetavad seal merel mitu päeva ja ööd - kala veab meest paadiga enda järel, kumbki järele ei anna. Lõpuks ikkagi kala ilmselt väsib, tõuseb pinnale ning mehel õnnestub ta surmata. Kala on aga nii suur, et see paati hästi ära ei mahuks. Seepärast seob mees kala paadi parda äärde kinni ning purjetab kodu poole. Aga, oh õnnetust, haid on haistnud verd ning tulevad jaole. Lõpuks kui mees kodusadamasse jõuab, on kalast järel vaid roots.

Mul on piinlik tunnitada, aga see oli mu esimene Hemingway-kogemus. Õigustust mul pole, kuid mind ennast lohutab see, et kaks tema teost on veel mu lugemislistis.

Enn Soosaar on raamatu järelsõnas väga ilusasti selle loo kokku võtnud: "Vanamees ja meri, marliin ja haid on antud üksikasjadeni usutavatena ja siiski ei ole see lühiromaan lihtsalt ühe Kuuba kaluri kurva lõpuga merelkäimise kirjeldus. Teos on palju sügavam. See on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mõistujutt, kus kujutatakse inimest – Hemingway käsituses niisiis alistamatut kaotajat – oma eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust."

Samuti kirjutab Soosaar sellest, et see lugu on inspireeritud ühest tõsiloost, mis päriselt seal kandis aset leidis (kui kalamehejutte veidigi uskuda). Seega võiks seda lugeda ka teema all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat".

Aga mida ma siis ise sellest raamatust arvan? Mulle meeldis, sest mulle meeldivad raamatud, kus sündmused leiavad aset merel, eriti ookeanil, sest need on alati nii romantilised. Isegi kui tegelasteks pole mees ja naine ning nendevaheline armastus. Meri on neis omaette tegelane, kellel on oluline roll täita. Nii ka selles raamatus. Seekord oli meri halastaja, Santiago jõudis elusana, kuigi mitte päris tervena, koju. Nõustun tõlkijaga, et see lugu pole lihtsalt üks jutt, vaid sellel on ka sügavam sõnum. Mina sain sellelt sellise sõnumi, et kui juba oled midagi ette võtnud ja loobumine oluliselt suuremat võitu ei too, vii asi lõpuni. Isegi kui lõpptulemus pole päris see, mida taotlesid, võidad kindlasti hoopis midagi muud.

Raamat sai 1953. aastal Pulitzeri preemia, seega sobib see ka sellesse teemasse.

Aapo Ilves. Muinasjutud lastele ja suurtele

20. Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms.

Ilves, Aapo, 1970-
Muinasjutud lastele ja suurtele
Regina Lukk-Toompere illustratsioonid
Futu Print, 2012
48 lk.

Goodreads

Aapo Ilvest olen kohalikel rahvaüritustel publiku hulgas näinud. Nüüd siis avanes hea võimalus ka tema loomingut lugeda (kuulnud oleme seda kindlasti kõik).

Kuigi pealkiri ütleb, et need on muinasjutud lastele ja suurtele, täpsustaks, et need on muinasjutud SUURTELE lastele ja suurtele. Raamatus on 26 lühikest muinasjutu-laadset lugu. Inspiratsiooni on saadud meie tänapäevast ja selle veidrustest, vaadatud neile hoopis teise pilguga ning paigutatud need muinasjutu vormi. Need on andekad, enamik ka sellised lõbusamad lood. Selline kohatine absurdsus mõjub humoorikalt, kuid järele mõeldes mõistad loo sügavamat sisu - nagu muinasjuttudega ikka.

Sobib pühapäeva hommikul pannkooke küpsetavale abikaasale ette lugeda.

Meelis Friedenthal. Mesilased

19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos

Friedenthal, Meelis, 1973-
Mesilased
Varrak, 2012
212 lk.

Goodreads

17. sajandi lõpp, Liivimaa. Tartusse saabub õppima rootsi noormees Laurentius. Tal on seljataga vaevarikas merereis Tallinnasse ning umbes nädalajagu teekonda ratastel Tartusse. Olud on rasked. Vihmased suved on rikkunud viljasaagid ning rahvas nälgib. Linna piiravad nälgiva maarahva hordid, nad on haiged ja näljas. Õhk on niiske ja haiseb. Ka Laurentius on teekonnal haigestunud. Meeleheidet suurendab ka kalli kaaslase (ei, see ei olnud keegi neiu) kaotus ning hinges möllavad ka süümepiinad inimeste pärast, kelle surmas ta ennast süüdistab. Ometi suudab ta leida vaimujõudu raskustele vastu panna, samal ajal ka teiste kannatajate pärast muretseda (nimi Laurentius pole ilmselt juhus).

Raamat annab väga veenva pildi tolleaegsest teadusilmast. Millistele probleemidele siis lahendusi otsiti ning millega ülikoolides üldse tegeleti. Selle taustal aga näeb seda, milline oli lihtinimese elu ja millised olid tema uskumused.

Raamat algas minu jaoks vastikust tekitavalt, sest kirjeldused olid lihtsalt nii ehedad. Ebameeldivad lõhnad koos pideva vihmasajuga, mis lõhnu veelgi võimendas, sekka Laurentiuse armetu seisukord ja nälgivad ning räpased kaltsakad. Ajas tõesti iiveldama.

Ma pikka aega ei mõistnud, miks raamatul selline pealkiri on. Alles raamatu teisel poolel antakse selle kohta esimene vihje. Kuna sel ajal tegeles teadus nt sellise teemaga nagu hinge asukoht inimeses, siis jõuab Laurentius lõpuks järeldusele, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust. Väga sügavmõtteline - hing ja hingamine.

Raamatut võiks lugeda ka teema all "Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud". Otseselt 17. sajandi Tartus meist ilmselt keegi pole käinud ning pärast selle raamatu lugemist minul sellist soovi enam ilmselt kunagi ei tekigi. Kuid kuna raamat mulle kokkuvõttes siiski meeldis, loen kindlasti kunagi ka Meelis Friedenthali esimest romaani "Kuldne aeg", mis 2004. aastal romaanivõistlusel 3. koha sai.