Alexandre Dumas. Kuninganna Margot

16. Raamat ühe ajaloolise isiku elust.

Kuninganna Margot on ajalooline isik nimega Marguerite de Valois, Prantsusmaa kuninga Charles IX õde, kes abiellus Navarra kuningas Henriga. Abielu sõlmiti katoliiklastest riigivalitsejate, eesotsas kuninga ema Caterina de Mediciga, vandenõu osana protestantlastest hugenottide vastu. Navarra Henri oli protestant ning pulmadega meelitati Pariisi suur hulk hugenottidest ülikuid. 1572. aasta 24. augusti ööd tuntakse Pärtliöö veresaunana.

Dumas mulle väga meeldib. "Krahv Monte-Cristo" on üks mu lemmikraamatuid. Lapsepõlvest mäletan teleseriaali "Kuninganna Margot'st". Kuna ma ajalugu raamatu sündmuste kohta väga ei tunne, ei oska ma öelda, palju selles on tõde, kuid raamatut lugedes tekib tunne, et kõik nii oligi. Kuna olulisemad sündmused olid mulle teleseriaali vahendusel juba tuttavad, ei pakkunud lugemine niivõrd põnevust, kuid see-eest meeldivat äratundmist. Nagu tore meenutus lapsepõlvest, kui sisusse mitte süveneda... Aga sisult oli see siiski selline, mille peale käed lihtsalt rippu vajuvad ning leiad ennast mõtlemast, et milline tohutu karmavõlg inimsool lasub. "Kuninganna Margot" oli lugemisel mõtteliseks järjeks Hugo raamatule "Jumalaema kirik Pariisis". Ajaline vahe on umbes sajand, tegevuspaik sama (Pariis), kuid sisuliselt ei ole mitte midagi muutunud. Ka sajand hiljem inimesed armastasid, kannatasid ning paljud süütud said hukka.

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Kuninganna Margot
(La Reine Margot, 1845)
tõlkinud Kaur Altmann
Tiritamm, 1993 ja 1994
253 lk. ja 255 lk.

Victor Hugo. Jumalaema kirik Pariisis

10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.

Lugesin seda 10. klassis kohustusliku kirjandusena. Kirjandus ei olnud minu lemmikõppeaine. Eelkõige sellepärast, et mul ei tule käsu peale lugemine kuigi hästi välja. Selle raamatu lugemine ning selle põhjal kirjandi kirjutamine on mul aga väga hästi meeles. Ma ei mäleta täpselt, mida ma kirjutasin, kuid hindeks sain 4+, mis oli kogu mu gümnaasiumiõpingute parim hinne kirjanduses. Südamlikud tervitused minu kirjandusõpetajale, Rita Ilvesele!

Selle raamatu tegevus viib lugeja 15. sajandi lõpu Pariisi. Raamatu esimeses pooles oli olustiku kirjeldusi rohkem ning algul hakkasingi kahtlema, et kuidas see raamat mulle meeldida sai, kui seal nii pikalt heietatakse. Aga lõpuks sai kõik selgeks. Selles on tohutult ainest paisuvate emotsioonide tekkeks. Kogu see traagika, mis sellest õnnetust armastusloost välja paiskub. Samuti tajun selles ühiskonnakriitikat. Ma ei tea, kas Hugo seda taotles, kuid lugedes lihtsalt tekivad sellised tunded. 21. sajandi inimene tajub seda arvatavasti veel teravamalt kui 19. või 20. sajandi inimene. Väga raske oli mõista tolle aja kombeid inimesi hukata ning hukutada ning see muutis selle raamatu lugemise minu jaoks vägagi emotsionaalseks. Valus romantika Esmeralda ning tema armastatu ning armastajate ümber lõikas seda veel sügavamaks.

Hugo, Victor, 1802-1885
Jumalaema kirik Pariisis
(Notre-Dame de Paris, 1831)
inglise keelest tõlkinud Johannes Semper
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 1. raamat
381 lk.