Charles Stross. Pereäri (Vürstkaupmehed, #1)

Aitäh ristiemale raamatu eest!

Võtsin selle ette, et veidi enne Krossi "Kolme katku vahel"-maratoni hinge tõmmata.

Kirjade järgi on tegemist ulmekaga, sest tegevus toimub paralleelmaailmades. See idee mulle tohutult meeldib, kuid teostus jäi minu arvates suht nõrgaks.

Miriam on 32-aastane majandusajakirjanik Bostonis. Oma assistendi (või kes iganes see oli) Paulette'iga saavad nad jälile suurele korruptsiooni ja rahapesu juhtumile. Vahetult pärast materjalide tutvustamist bossile nad vallandatakse ning ähvardatakse asjast vaikima.

Miriam on lapsendatud. Vallandamise järel külastab ta oma kasuema, kes annab talle üle asjad, mis kuulusid tema biloogilisele emale, kes tapeti, kui Miriam oli alles beebi. Asjade hulgas on medaljon, millel isaäralik sümbol. Seda silmitsedes satub Miriam paraleelmaailma. Ilmsiks tuleb Miriami päritolu. Ta vanemad kuulusid võimsasse sajandite vanusesse kaupmeeste klanni, mis kahe maailma vahel äritegevusega rikastunud on. Miriamist saab pärija, millega aga kaasnevad ka vandenõud ja mõrvakatsed.

Miriam on tänapäevane tugev ja iseseisev naine. Kuid selle kujutamine ei ole kuigi veenev. Tabasin ennast lugemise ajal pidevalt iseendale meelde tuletamas, et tegemist on naise, mitte mehega. Ma ei nõustu autori ettekujutusega tugevast naisest, sest minu jaoks ei ole näiteks ropendamine tugeva naise tunnus. Tundub, et mehena ei ole autor tegelikult naise olemust kuigi hästi tabanud ega suutnud seda usutavalt edasi anda.

Kõik oleks nagu olemas, mis ühes põnevas loos olema peaks – intriigid, kirg, mõrvad, saladused – kuid midagi jääb puudu. Ei tekkinud tunnet, et haaraks kohe järgmise osa järele, sest tahan teada, kuidas lugu edasi läheb. Kahju, väga kahju.

Goodreads

Stross, Charles, 1964-
Pereäri
(The Family Trade, 2004)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
kaane kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2013
308 lk.

Charlotte Brontë. Jane Eyre

36. Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole

Mäletan oma kunagise pinginaabri vaimustust sellest raamatust. Hiljuti kogesin sama teise sõbranna peal. Mulle tõesti tundub, et "kõik teised" on seda lugenud, sest tegemist on ikkagi klassikaga ning nagu selgus, tõsiselt hea klassikaga.

Jane Eyre on 10-aastane orb, kes elab oma onunaise armust. Onupoeg ja -tütred ei käitu temaga samuti kuigi hästi. Tema elu ei kergenda kindlasti tema põikpäisus ja otsekohesus. Tol ajal, 19. sajandil, oli see valeliku ja kasvatamata lapse tunnus. Jane'i mässumeelsuse tõttu saadetakse ta kaugele vaeste tütarlaste kooli, millest saab tema kodu järgevaks 8 aastaks. Kaks viimast õpetajana. Siis otsustab ta aga elus uue lehekülje pöörata ning koduõpetaja koha otsida. Ta saab koha Thornfieldi mõisas härra Rochesteri juures, kus asub õpetajaks väikesele Adele'ile. Guvernandi ja peremehe vahel lööb lõkkele armastus ning nad otsustavad abielluda. Kuid ilmsiks tuleb tõik, et härra on juba abielus ning tema naine elab selles samas majas lukustatud uste taga – tema naine on hull. Jane põgeneb... leiab peavarju perekonnas, mille liikmed osutuvad tema lähedasteks sugulasteks. Kuid südames hoiab ta jätkuvalt vaid armastust härra Rochesteri vastu. Seistes dilemma ees, kas lahkuda Inglismaalt, naaseb Jane Thornfieldi, kuid leiab eest vaid varemed.

See on südamlik ja armas, kuid ka kohati valus armastuslugu, mis taevale tänu siiski õnnelikult lõppeb. Minul igatahes olid pisarad silmas, kui viimaseid lehekülgi lugesin. Jane ja härra Rochester olid hingesugulased ning vaatamata oma vanusevahele (20 aastat) olid teineteisele loodud. Oi, kuidas ma nautisin nende omavahelisi vestlusi, mis tihti olid tulvil sarkasmi, mitte tüüpiliste armastuslugude imalat soigumist. See kõik oli nii veenev ning köitev.

Jane'ist oleks ilmselt kasvanud hoopis teine inimene, kui poleks olnud Helenit, tema koolikaaslast, kes kahjuks tiisikusse suri. Helen oli tasakaalukas ja tark tüdruk. Nähes Jane'i mässumeelsust ning vihkamist, lausus ta talle (Piiblist inspreerituna ): Vägivallaga ei võideta vihkamist ja kättemaksuga ei kaotata ülekohut (lk. 53). Arvan, et need sõnad võiks tänapäevalgi veel heaks teejuhiks olla. Jane ilmselgelt võttis neist õppust, sest temas ei juurdunud pahameel oma onunaise ja tema laste vastu, kes tema vastu ju väga ülekohtused olid, ega ka inimeste vastu, kelle pärast ta hiljem oma elus kannatas. Ma arvan, et paljud naised oleks pärast nurjunud abiellumiskatset armastatud mehe unustanud ning püüdnud õnne kusagil mujal leida, arvestades veel põhjusi, mis abiellumist takistas, aga mitte Jane.

Oli üks koht, milles ma kahtlema hakkasin. Kui härra Rochester Jane'ile oma lugu jutustas ning selgitas, et ta soovis küll oma naisest lahutada, kuid ükski kohus seda ei teinud, sest avastati, et naine on hull. Arvan, et isegi tol ajal oleks see võinud piisav põhjus olla, et abielu lahutada. Kuid see, kuidas Rochester siiski oma abikaasat kohtles, tõsi, sõna otsese mõttes luku taga hoidis, kuid mitte päriselt maha jättes, on minu arvates parim tõestus ühe mehe südameheaduse kohta. Usun, et nii mõnigi mees oleks naise lihtsalt surmanud või lasknud seda kellelgi teisel teha, kuid tema tahtis hoopis iseennast tappa, et sellest õudusest pääseda.

Ning muidugi see lõpp... Igatahes on see üks ütlemata liigutav armastuslugu, mida iga tüdruk, aga miks mitte ka poiss, lugema peaks.

Goodreads

Brontë, Charlotte, 1816-1855
Jane Eyre
(Jane Eyre, 1847)
inglise keelest tõlkinud Elvi Kippasto
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 35. raamat
414 lk.

Lars Kepler. Hüpnotisöör

35. Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015. aastal loetud raamatute põhjal

Lugesin eelmisel aastal päris palju rootsi ja norra krimikirjandust, ilmselt seetõttu see raamat ka soovitusnimekirja sattus.

Ütlen kohe ära, et mulle see raamat väga ei meeldinud. Tõsi, see ei olnud halb, sest lugesin selle läbi ja keskmisest hulga kiiremini, kuid on üht-teist, mis mulle selle raamatu juures üldse ei meeldi.

Tapetakse üks perekond, väga jõhkralt – osa laipu on tükeldatud ning kõigil rohked torke- ja lõikehaavad. Üks pereliikmetest, poeg, jääb imekombel ellu. Asja asub uurima riigi kriminaalpolitsei uurija Joona Linna. Saamaks niidiotsi juhtunu uurimiseks, laseb ta perepoega hüpnotiseerida. Selle viib läbi kunagi hüpnoteraapiaga tegelenud arst Erik Maria Bark, kes lõpetas selle praktiseerimise 10 aastat tagasi. Hüpnoosis tunnistab poiss üles, et tema tappis oma perekonna. Poisil aga õnnestub haiglast põgeneda. Siis aga röövitakse Eriku poeg Benjamin. Kahtlus langeb mõrvar-poisile, kuid üha enam saab selgeks, et röövijat tuleb otsida Eriku minevikust.

Ma arvan, et loos on liiga palju võrdseid tegelasi. Kui raamatut reklaamitakse kui Joona Linna sarja, siis võikski see olla peaasjalikult Joona Linnast ja õigustatult eeldan, et tema on see "aju", kes asjad ära lahendab. Mulle jäi mulje, et temal on hoopis kõrvalosa, sest seal oli Erik, kes tegi ära palju ajugümnastikat. Ok, temaga veel võib leppida, kuid selle Eriku äia Kenneti vajalikkuses ma kahtlen. Võibolla olen ma liiga konservatiivne oma ootustes kriminullide suhtes ning see on raamat, mis neid taotluslikult murrab, ma ei tea, aga ebaharilik on see tõesti.

Ma sain tugeva pettumuse osaliseks ka sellepärast, et raamat algas väga paljutõotavalt (selline jõhker mõrv!), aga süüdlane oli ka õige varsti selge. Hästi, vähemalt sai ta põgenema, sellega oleks saanud lugu tõesti edasi minna. Aga siis ilmub mingi kõrvaline tegevus, Benjamini röövimine, ning kohe ka selgub, et tagaaetav ei ole poisi röövija. No mida?! Nagu lõpuks välja tuleb, on need juhtumid küll omavahel seotud, kuid liiga kaudselt. Ning see osa, kus pikalt kirjutatakse Eriku minevikust, tekitas minus segadust. Ma ei saanud aru, miks sellest nii pikalt kirjutatakse. Küsisin päris mitu korda endalt, et millal see ükskord läbi saab ning jälle asjast räägitakse. Lisaks sellele sisaldas see osaliselt juba eelnevalt räägitut. Tõsi, sellest sai vihjeid röövija kohta, kuid seda oleks võinud kuidagi lühemalt teha.

Trükivead ma annan veel andeks, kuid mis sõna see "prioriteerima" on? Ma saan aru, mida sellega ilmselt öelda on tahetud, kuid eesti keeles ei ole (ÕS 2013 andmetel) sellist sõna. Eesti keeles on sõna "prioriseerima", mis tähendab esikohale panema, eelistama, esimeseks tunnistama.

Kui rääkida aga positiivsest, siis tuleb tunnistada, et see on raamat, mis ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Mul oli väga valus lugeda kõike seda, mis puudutas lapsi. Mõrvargi oli ju alles laps. Igatahes väga mõtlemapanev.

Sain sellest raamatust ühe ladinakeelse väljendi: Mortui vivos docent – surnud õpetavad elavaid – ning raamatuvihje punkti alla "Raamat, millest on juttu teises raamatus": Virginia Woolfi "Tuletorni juurde". Muidugi sai ka veidi teadmisi hüpnoosi ja hüpnotiseerimise kohta.

Rootsis on raamatu põhjal valminud ka film. Julgen arvata, et Lasse Hallströmilt taaskord midagi head.

Goodreads

Kepler, Lars
Hüpnotisöör
(Hypnotisören, 2009)
tõlkinud Marike Tammet
kaane kujundanud Jan Garshnek
Pegasus, 2012
495 lk.

Dashiell Hammett. Malta pistrik

Samuel Spade on eradetektiiv San Franciscos. Ühel päeval saabub tema kontorisse noor kaunis naine, preili Wonderly, kes soovib abi oma õe leidmisel, kes on ühe mehe võrku langenud. Mehe jälgimise võtab enda peale Spade'i partner Archer. Öösel saab Spade kõne, et Archer on tapetud. Veidi hiljem leitakse ka jälitatud mees surnuna. Politsei kahtlus langeb detektiivile. Motiiviks kirg oma partneri naise vastu. Spade asub asja lähemalt uurima. Ilmneb, et loosse on segatud sajandite vanune pistriku kuju, mida kurikaelad taga ajavad. Lahti läheb katkematu kassi-hiire mäng.

Raamat ilmus 1930. aastal ning tolle aja hõngu on raamatust tunda. See väljendub minu arvates kõige enam selles, kuidas Sam Spade naistega suhtleb. Ütleb kõigile "kullake" või "inglike". Karismaatiline mees, kes ei allu naiste võludele. Aga veel ka paksus jõugupealikus ning hotellidetektiivi ametikohas (kas sellised ametid on praegu olemas?). Ilmselt ei ole ka 10 tuhat dollarit praegu see summa, millega kurikaelad olulisi inimesi suudaks ära osta.

Minu arvates väga ehe ning hästi kirjutatud. Süžeelt ei jää see tänapäeva krimikirjandusele mitte kuidagi alla.

Goodreads

Hammett, Dashiell, 1894-1961
Malta pistrik
(The Maltese Falcon, 1930)
inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan
kujundanud Andres Tali
Koolibri, 2010
Sari "Ajavaim"
222 lk.

Sofi Oksanen. Norma

Võtsin selle lugemise ette, sest väljakutses tekkis järgmise raamatu saamisega viivitus ja ei tahtnud käed rüpes kasutult oodata.

Kui see raamat hiljuti Suure Eesti Raamatuklubi pakkumises oli, ei kõhelnud ma seda osta. Nii ta mul kannatlikult ootaski lauanurgal oma aega. "Puhastus" mulle väga meeldis. See oli meeldejääv ja sügavalt hinge puudutav. "Kui tuvid kadusid" oli ka hea, kuigi selle süžeed ma päris täpselt enam ei mäleta.

Norma on väga eriline noor naine. Tema juuksed kasvavad väga kiiresti, lausa silmnähtavalt. Ta on pärinud selle oma emapoolsetelt esivanematelt. Ta kasvas koos emaga, kes on tütre "annet" suutnud salajas hoida. Keerulised suhted ja tegelased ema Anita minevikust ilmuvad Norma ellu pärast seda, kui tema ema hukkub – jäi rongi alla, väidetavalt enesetapp. Ema töötas ühes juuksurisalongis, mida pidas tema kunagise sõbranna tütar Marion. Äri selle salongi varjus on aga palju suurem kui pealt paistab. Marioni isa on loonud äriimpeeriumi, kus tegeletakse juukseäri ja surrogaatlusega. Norma asub ema asemel juuksurisalongi tööle, et saada küsimus vastusele, mis juhtus tema emaga tegelikult ning millesse ta ennast mässinud oli. Norma aga ei tea, et ka neil seal on temaga oma plaan.

"Norma" kallale asudes olin juba ette kindel, et see on midagi head. Ei eksinud. Teemad, millest kirjutatakse on aktuaalsed ning emotsionaalsed. Raamat toob lugeja ette osa, varjatuma poole ühiskonnast ja inimloomusest – raha ja võim, kasvõi üle laipade. Kirjutades sellest väga usutavalt. Juukseäri räpasusest ei ole ma midagi kuulnud, kuid surrogaatluse erinevatest tahkudest olen mitmeid dokfilme näinud. Õnneks pole see raamat vaatamata sellele läbini masendav. Selles on ka veidi müstilisust, just Norma "elavate" juuste näol. Juuksed on meeleelund, mis näitab Normale teed õige ja vale rägastikus.  Juusteäri telgitaguste valgustamine tundub mulle väga loogilisena. Juuksed on esimesed, mis Sofi Oksaneni inimesena silme ette manades kangastuvad. Juustel on selles romaanis peaosa.

Lõpu üle pean veel mõtlema... See oli mõneti väga ootamatu. Tundub, et õiglus võitis. Kuid kas ikka oli nii? Pigem ikka armastus.

Goodreads

Oksanen, Sofi, 1977-
Norma
(Norma, 2015)
soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2016
294 lk.

Heli Künnapas. Minu ilus elu maal

34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Sünniaasta 1982. Valisin Heli Künnapase. Kahjuks seda ei mäleta enam, miks ma just selle raamatu valisin. Võibolla pealkirja pärast, sest elan ise ka maal.

Tegemist on päevikuga perioodil oktoober 2012 kuni mai 2013. Seega ühe talve lugu. Sinna talve mahub väga palju. Majaost, remonditööd, lapsed, küüliku- ja lambakasvatus, raamatute kirjutamine ja lugemine.

Tunnistan, et ei lugenud seda sõna-sõnalt läbi, vaid sirvisin ning lugesin kohti, millele pilk peale jäi. Mulle pole maa-elu võõras, seega see teema ei suutnud mind palju köita (raamatut valides kujutasin seda veidi teistmoodi ette). Kõik lastega soenduv pakkus siirast äratundmist, sest mul on ka palju (väikeseid) lapsi. Kõige suuremat huvi pakkusid loomulikult kõik, mis oli seotud raamatute ja lugemisega. Seda oleks võinud isegi rohkem olla, kuid arusaadavalt sellise elutempo juures nagu raamatu autoril, on tõsine saavutus, et üldse jõuab raamatuid kirjutada ja veel teiste omi lugeda.

Raamat on siiras ja vahetu. Võimalik, et tõesti täidab oma eesmärgi ning inspireerib mõnda linnaperekonda maale kolima. Kuid samas võib see ka hirmutav olla, et kuidas nad küll jaksavad, kui maaelu ongi selline. Lohutuseks neile, maaelu ei tähenda vaid remonti ja loomapidamist ning karja lapsi. Milliseks igaühe elu kujuneb, on siiski igaühe enda otsustada. Aga eks vanasõnagi ütleb, kes teeb, see jõuab. Nemad jõuavad – respect!

Mul igatahes tekkis huvi ka autori ilukirjandusliku loominguga tutvuda.

Väljakutse raames mainin veel, et raamatus on mainitud autori teisi teoseid: "Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan". Lisaks sellele veel Knut Hamsuni "Maa õnnistus" ja Epp Petrone "Minu Ameerika 2".

Goodreads

Künnapas, Heli, 1982-
Minu ilus elu maal
kaane kujundus: Sigrid Kink
Heli Kirjastus, 2015
280 lk.

Paula Hawkins. Tüdruk rongis

33. Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016

See on 50. raamat, mille sel aastal läbi olen lugenud.

Rachel sõidab igal hommikul rongiga Londonisse ning õhtul tagasi, ta matkib tööl käimist. Ta sõidab oma endisest kodust mööda, kus elab tema eks-mees Tom oma uue naise Anna ja lapsega. Lapsega, keda nemad Tomiga kunagi ei saanud. Ta ei suuda sellega kuidagi leppida, et tema ühine elu Tomiga on läbi ning õhtud mööduvad alkoholi seltsis ning eksmeest ja tema uut perekonda terroriseerides.

Siis aga kaob jäljetult noor naine Megan, keda Rachel alati rongiaknast jälginud on. Rachel viibis tol õhtul seal, kuid oli liiga purjus, et järgmisel hommikul midagi olulist mäletada. Temast saab politsei silmis ebausaldusväärne tunnistaja, kuid Rachel ei anna alla. Ta peab teada saama, mis tol õhtul juhtus. Tema enda pärast. Samm haaval koorub Megani saatuse kõrval kohutav tõde Racheli enda kohta. Mitte miski pole nii nagu näis...

Mul olid selle raamatu suhtes teatud eelarvamused (nagu mul tavaliselt igasuguste menukite suhtes on). Ma pole väga palju põnevikke varem lugenud, tegelikult ei meenu mulle hetkel ühtegi raamatut, millega saaksin seda võrrelda. Võibolla selles ongi asi – ei olegi ühtegi teist sarnast ja see selle eriliseks teebki.

Tekst on kergesti loetav, liialdusteta. Kõik oluline on väheste sõnadega ära öeldud. Tegelased on värvikad. Minu arvates isegi liiga. Nad ei tundu mulle kuigi reaalsed, igaühel on mingi kiiks, ühesõnaga hullukari, katkised hinged, mitte ühtegi helget (kui Cathy välja arvata) nägu, kes veidigi seda masendust murraks. Aga ilmselt see peabki nii olema, et lugejates ehtsat õudust ja emotsiooni tekitada. Igatahes see töötab. Põnevus ja pinge kestab lõpuni, kuigi ma kogemata lugesin poole raamatu peal lõigu lõpuosast ning sellest piisas, et mõrvar paljastuks. Arvan, et mõrvarit ei olekski kuigi raske ära arvata, sest vihjeid on piisavalt ning ring tõmbub iga leheküljega koomale. Aga see pole oluline, sest ilmselgelt pole see lihtsalt krimka, vaid ikkagi põnevik, kus laibast oluliselt suuremat rolli mängivad elavad inimesed ja suhted.

Ootan põnevusega filmi.

Goodreads

Hawkins, Paula, 1972-
Tüdruk rongis
(The Girl on the Train, 2015)
tõlge: Evi Eiche
Helios, 2015
319 lk.

Eduard Vilde. Mahtra sõda

32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust

Seisin enne lugema hakkamist trilemma ees. Mul on selle raamatu kolm erinevat väljaannet – 1945., 1958. ja 2009. aasta. Millist aga lugeda? Kõige vanem neist oleks väga käepärane olnud, pehmete kaantega ja ning oleks oma vanuse tõttu kindlasti erilise lugemiselamuse pakkunud, kuid kahjuks suht kehvas seisus ning ei oleks tahtnud seda veelgi süvendada. Seega selle jätsin kõrvale. Kõige uuemas aga samuti kahtlesin, selles raamatus kui asjas ei ole ilmselt nauditavat ajaloohõngu, mis kahes vanemas olemas on. Jäingi siis kuldsele keskteele ning valisin 1958. aasta väljaande. Eks see neist oma mõõtmetelt kõige kogukam oli, kuid lõppkokkuvõttes see lugemiselamust kuidagi ei rikkunud.

Nagu pealkirjastki selgub, kirjutatakse selles raamatus Mahtra sõjast. See oli ühepäevane verine kokkupõrge eesti talurahva ja mõisike vahel 2. juunil 1858. Tekib küsimus, et mida on ühest päevast 400 leheküljel kirjutada? Aga ei, Vilde on selle sündmuse kirjeldamise väga põhjalikult ette võtnud, lisades loosse ka kaks ilmselt siiski ilukirjanduslikku armastuslugu – üks talurahva ja teine mõisnike hulgas. Kirjeldatakse pikalt eellugu, millest selgub, kuidas ja miks konflikt tekkis, aga ka järellugu on piisava detailsusega kirjeldatud. Tänu sellele tekib sündmusest väga terviklik ettekujutus.

Minu jaoks pakkus see raamat meeldiva üllatuse. Loomulikult on koolis ajalootunnis Mahtra sõda mainitud, kuid see raamat ei kirjelda mitte ainult üht sündmust ega jää selle keskseks, vaid annab vägagi tõetruu pildi 19. sajandi eesti talurahva elust üleüldiselt. See pani mind mõtisklema eestlaste käekäigu üle sel ajaperioodil ning kasvatas minus arusaama, kuivõrd võõras ning võibolla ka raskesti usutav võiks see tänapäeva inimese jaoks tunduda. Seda oli väga valus lugeda, millise kohtlemise osaks said süütud inimesed vaid sellepärast, et nad olid orjad ning seetõttu alamat "rassi". Lohutust pakkus vaid asjaolu, et Eestimaal leidus siis ka inimesi, kes seda hukka mõistsid ning ka konkreetseid samme selle vastu astusid.

Vanasõna ütleb, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et see raamat peaks vähemalt osaliselt olema ajalootunni kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Minult Goodreadsis 5 tärni.

Goodreads

Vilde, Eduard, 1865-1933
Mahtra sõda
illustreerinud Alo Hoidre, Paul Reeveer
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
422 lk.