Ütlen kohe ära, et mulle see raamat väga ei meeldinud. Tõsi, see ei olnud halb, sest lugesin selle läbi ja keskmisest hulga kiiremini, kuid on üht-teist, mis mulle selle raamatu juures üldse ei meeldi.
Tapetakse üks perekond, väga jõhkralt – osa laipu on tükeldatud ning kõigil rohked torke- ja lõikehaavad. Üks pereliikmetest, poeg, jääb imekombel ellu. Asja asub uurima riigi kriminaalpolitsei uurija Joona Linna. Saamaks niidiotsi juhtunu uurimiseks, laseb ta perepoega hüpnotiseerida. Selle viib läbi kunagi hüpnoteraapiaga tegelenud arst Erik Maria Bark, kes lõpetas selle praktiseerimise 10 aastat tagasi. Hüpnoosis tunnistab poiss üles, et tema tappis oma perekonna. Poisil aga õnnestub haiglast põgeneda. Siis aga röövitakse Eriku poeg Benjamin. Kahtlus langeb mõrvar-poisile, kuid üha enam saab selgeks, et röövijat tuleb otsida Eriku minevikust.
Ma arvan, et loos on liiga palju võrdseid tegelasi. Kui raamatut reklaamitakse kui Joona Linna sarja, siis võikski see olla peaasjalikult Joona Linnast ja õigustatult eeldan, et tema on see "aju", kes asjad ära lahendab. Mulle jäi mulje, et temal on hoopis kõrvalosa, sest seal oli Erik, kes tegi ära palju ajugümnastikat. Ok, temaga veel võib leppida, kuid selle Eriku äia Kenneti vajalikkuses ma kahtlen. Võibolla olen ma liiga konservatiivne oma ootustes kriminullide suhtes ning see on raamat, mis neid taotluslikult murrab, ma ei tea, aga ebaharilik on see tõesti.
Ma sain tugeva pettumuse osaliseks ka sellepärast, et raamat algas väga paljutõotavalt (selline jõhker mõrv!), aga süüdlane oli ka õige varsti selge. Hästi, vähemalt sai ta põgenema, sellega oleks saanud lugu tõesti edasi minna. Aga siis ilmub mingi kõrvaline tegevus, Benjamini röövimine, ning kohe ka selgub, et tagaaetav ei ole poisi röövija. No mida?! Nagu lõpuks välja tuleb, on need juhtumid küll omavahel seotud, kuid liiga kaudselt. Ning see osa, kus pikalt kirjutatakse Eriku minevikust, tekitas minus segadust. Ma ei saanud aru, miks sellest nii pikalt kirjutatakse. Küsisin päris mitu korda endalt, et millal see ükskord läbi saab ning jälle asjast räägitakse. Lisaks sellele sisaldas see osaliselt juba eelnevalt räägitut. Tõsi, sellest sai vihjeid röövija kohta, kuid seda oleks võinud kuidagi lühemalt teha.
Trükivead ma annan veel andeks, kuid mis sõna see "prioriteerima" on? Ma saan aru, mida sellega ilmselt öelda on tahetud, kuid eesti keeles ei ole (ÕS 2013 andmetel) sellist sõna. Eesti keeles on sõna "prioriseerima", mis tähendab esikohale panema, eelistama, esimeseks tunnistama.
Kui rääkida aga positiivsest, siis tuleb tunnistada, et see on raamat, mis ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Mul oli väga valus lugeda kõike seda, mis puudutas lapsi. Mõrvargi oli ju alles laps. Igatahes väga mõtlemapanev.
Sain sellest raamatust ühe ladinakeelse väljendi: Mortui vivos docent – surnud õpetavad elavaid – ning raamatuvihje punkti alla "Raamat, millest on juttu teises raamatus": Virginia Woolfi "Tuletorni juurde". Muidugi sai ka veidi teadmisi hüpnoosi ja hüpnotiseerimise kohta.
Rootsis on raamatu põhjal valminud ka film. Julgen arvata, et Lasse Hallströmilt taaskord midagi head.
Goodreads
Kepler, Lars
Hüpnotisöör
(Hypnotisören, 2009)
tõlkinud Marike Tammet
kaane kujundanud Jan Garshnek
Pegasus, 2012
495 lk.
No comments:
Post a Comment