Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (Apteeker Melchior, #6)

24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. (33/54)

Kui kolm aastat tagasi Melchiori viies osa ilmus, sattus see minu riiulile juhuse läbi. Unustasin raamatuklubi klubiraamatust ära öelda. Olin kunagi varem proovinud esimest osa lugeda, kuid loobusin. Ei sobinud tol hetkel, kuigi varasemate kogemuste põhjal olin Hargla headusest teadlik. Kui siis "Tallinna kroonika" (viies osa) mu kätte sattus, otsustasin uuesti proovida ning olingi kadunud. Vaimustust jätkus ka esimene osa ("Oleviste mõistatus") viimaste lehekülgedeni.

Sarnased emotsioonid valdasind mind ka seda raamatut lõpetades. Tekkis soov selles lummuses veel veidi viibida ning teine osa ("Rataskaevu mõistatus") kohe ette võtta. Mingil põhjusel see nii ei läinud. Tulid teised raamatud vahele, kuid tõstsin selle juba riiulilt lauale ootele, et lähiajal sellega siiski algust teha.

Selles raamatus sünnivad kuritööd kristluse äärmuslike vaadete ning erinevate Piibli tõlgenduste kokkupõrgetest. Mõne lugeja arvates on selles religioosset tausta liiga põhjalikult kirjeldatud, kuid minu arvates annab see loole hoopis sügavust ning mõttealgeid juurde. Ilma selleta oleks see lihtsalt üks järjekordne harilik kriminull, kuid autori põhjalikkus tausta avamisel tõstab selle väärtust oluliselt.

Melchior hakkab vanaks jääma, kuid mulle tundub, et sellest saagast on välja kasvamas kaks uut lugu. Üks neist on nunn Agathast, kes lahendab ka kõige müstilisema mõistatuse ning teine on salamõrtsukas Melchiorist. Jään igatahes uusi lugusid ootama. Loodetavasti on neid veel vähemalt kaks tulekul, sest kolmas ja neljas osa on mul veel lugemata. Ma olen õnnelik, et mul on siis võimalus saada iga kord topeltannus üht suurimat naudingut, mida üks tõsine raamatusõber ihaleb.

Hargla, Indrek, pseud., 1970-
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
kaanepilt: Meelis Krošetskin,
kujundus: Virge Ilves
Raudhammas, 2017
558 lk.