Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (Apteeker Melchior, #6)

24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. (33/54)

Kui kolm aastat tagasi Melchiori viies osa ilmus, sattus see minu riiulile juhuse läbi. Unustasin raamatuklubi klubiraamatust ära öelda. Olin kunagi varem proovinud esimest osa lugeda, kuid loobusin. Ei sobinud tol hetkel, kuigi varasemate kogemuste põhjal olin Hargla headusest teadlik. Kui siis "Tallinna kroonika" (viies osa) mu kätte sattus, otsustasin uuesti proovida ning olingi kadunud. Vaimustust jätkus ka esimene osa ("Oleviste mõistatus") viimaste lehekülgedeni.

Sarnased emotsioonid valdasind mind ka seda raamatut lõpetades. Tekkis soov selles lummuses veel veidi viibida ning teine osa ("Rataskaevu mõistatus") kohe ette võtta. Mingil põhjusel see nii ei läinud. Tulid teised raamatud vahele, kuid tõstsin selle juba riiulilt lauale ootele, et lähiajal sellega siiski algust teha.

Selles raamatus sünnivad kuritööd kristluse äärmuslike vaadete ning erinevate Piibli tõlgenduste kokkupõrgetest. Mõne lugeja arvates on selles religioosset tausta liiga põhjalikult kirjeldatud, kuid minu arvates annab see loole hoopis sügavust ning mõttealgeid juurde. Ilma selleta oleks see lihtsalt üks järjekordne harilik kriminull, kuid autori põhjalikkus tausta avamisel tõstab selle väärtust oluliselt.

Melchior hakkab vanaks jääma, kuid mulle tundub, et sellest saagast on välja kasvamas kaks uut lugu. Üks neist on nunn Agathast, kes lahendab ka kõige müstilisema mõistatuse ning teine on salamõrtsukas Melchiorist. Jään igatahes uusi lugusid ootama. Loodetavasti on neid veel vähemalt kaks tulekul, sest kolmas ja neljas osa on mul veel lugemata. Ma olen õnnelik, et mul on siis võimalus saada iga kord topeltannus üht suurimat naudingut, mida üks tõsine raamatusõber ihaleb.

Hargla, Indrek, pseud., 1970-
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
kaanepilt: Meelis Krošetskin,
kujundus: Virge Ilves
Raudhammas, 2017
558 lk.

Jaan Kross. Kolme katku vahel

37. Raamat, mille tegevus toimub 12.-16. sajandil

Raamatu tegevus toimub 16. sajandi teisel poolel ning kirjeldab tolleaegset elu Eestimaal läbi Balthasar Russowi tegemiste.

Balthasar Russow on "Liivimaa kroonika" autor ning viimase sajandi jooksul on spekuleeritud tema eesti päritolu üle, mis ajendas ka Jaan Krossi seda romaani kirjutama. Loomulikult ei ole kõik selles raamatus tõestisündinud, kuid usun, et paljud isikud ning kogu see olustik on tõesed. Minu arvates on see imetlusväärne, kui oskuslikult on ajalugu ja fiktsioon selles raamatus seotud. Tuleb siiski meeles pidada et tegemist pole ajalooraamatu, vaid siiski ilukirjandusliku teosega, kuid see ongi tõestus sellest, et tegemist on meistriteosega.

Ja kui ei olnudki kõik päriselt nii nagu raamatus kirjutatakse, mis siis. Minu silmis jääb nüüd Balthasar Russow alatiseks voorimehe pojaks, kes õppis toomkoolis koos aadlike võsudega, suundus õppima Saksamaale, tuli tagasi, et kaasa teha talupoegade mässus Koluvere linnuse all, põgenes (Kuressaare kaudu) ning siirdus tagasi Saksamaale, kust naases õpetatud vaimulikuna tagasi Tallinnasse ning sai Pühavaimu kiriku pastoriks.

Minu jaoks on raamatu suurim väärtus selles, et mul on nüüd üsna selge pilt 16. sajandi Eestimaa valitsemisest ja võimusuhetest, aga ka ühiskonnast tervikuna. Kuna Eestimaa oli Liivi sõja näol tõmmatud suuremate jõudude omavahelisse kemplemisse (Saksa ordu, Rootsi, Taani, Venemaa ja Poola kaklus Liivimaa pärast), siis ei piirdu see pilt ainult Eestiga. Samuti olin ma varem vaid kuulnud sellisest nimest nagu Pontius De la Gardie. Selles raamatus sai see nimi minu jaoks vägagi konkreetse näo ja teo.

Nagu ajastule kohane, sisaldas raamat ka kirjeldusi elu võikamast poolest. Verdtarretavalt kirjeldatakse (lk. 227-228) inimese hukkamisest rattale tõmmates ning üsnagi detailselt katku ravimise võtteid (nt. lk 499). Samuti näpunäiteid, kuidas tagada tuleohutus rünnaku alla sattunud linnas (lk. 657). Muide, 16. sajandi antiperspirandiks oli roosivees prepareeritud mandlijahu (lk. 917). Raamatus on ka palju muigama panevaid episoode. Enamasti olid need seotud Balthasari sõbra Märteniga, kes on ehtne eesti mehe võrdkuju.

Äratundmisrõõmu pakkus avastus, et juba siis lauldi jõulujumalateenistustel laulu "Üks roosike on tõusnud". See kallis lilleke... Aga ka lõik kroonikast, kus arutletakse teemal, miks venelased nii vaprad sõdurid on. Kui nad mõne kindluse [---] vabatahtlikult loovutavad, siis ei tohi nad enam oma pärismaale tagasi minna, sest nad löödaks seal kõik suure pilkamisega maha (lk. 726). Nende sajanditega pole ikka mitte midagi muutunud...

Kogu selle värvika ajaloo virr-varri taustal aga poeb hinge Balthasari armuelu ning isiklik kuulsus kroonika kirjutajana. Just neis väljendub loo kõige sügavam traagika.

Ma olen kunagi ammu "Keisri hullu" lugenud, kuid seda arvestamata, oli see esimene tõsisem kokkupuude Krossi loominguga. Kui alguses oligi veidi harjumatu, siis õige pea tajusin sügavat sümpaatiat tema kirjutamisviisi ja -stiili vastu. Sõnavara on rikkalik ning väljendusviis väga poeetiline. Ma ei ütleks, et teda on raske lugeda... Kross on tõesti kirjanik suure algustähega ning kindlasti leian end veel tulevikus mõne tema teose seltsist.

Goodreads

Kross, Jaan, 1920-2007
Kolme katku vahel: Balthasar Russowi romaan
järelsõna: Juhan Kreem
kujundaja Jüri Jegorov
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008
Eesti Lugu, 10. raamat
1082 lk.