Thursday, December 28, 2017

Lugemise väljakutse 2017 kokkuvõte

Kuigi aasta lõpuni on veel mõni päev aega, olen kaotanud igasuguse lootuse sel aastal väljakutse edukalt lõpetada, sest lugemata on veel 9 väljakutse raamatut + 1 ühiselt loetav raamat ("Klaaslaps").

Lugemata jäid teemad:
13. Raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik.
14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis.
15. Raamat, kus on üle 700 lehekülje.
19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole.
21. Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.
22. Sinu lapsepõlve lemmikraamat.
45. Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.
50. Raamat autorilt, keda aastal 2016 grupis ei loetud.
51. Erootiline romaan.

Lugesin  45 raamatut ja 13 977 lehekülge.  Selle lugemiseks kulutasin 273 päeva ehk keskmiselt 51 lk päevas.

Parimaid lugemiselamusi pakkusid
"Valgus ookeanide vahel", "Kafka mererannas", "Hiirtest ja inimestest", "Ross Poldark" (mul on juba 7 Poldarki-sarja raamatut loetud), "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", "Stepihunt", "Ristideta hauad", "Ring", "Tee", "Tuuline rand", "Kus on kurja kodu", "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat", "Politseiniku tütar", "Ruubeni liblikad. Kirsipiia", "Tagasitulek tähtede juurest" ja "Hüljatud".

Sel aastal jäin väljakutses alla, kuid järgmisel aastal püüan parem olla.


Monday, December 11, 2017

Mehis Tulk "Foogt"

Raamat, mille koju soetamise järel jõudis esimesena läbi lugeda minu abikaasa ning utsitas mindki seda kohe ette võtma.

Tegevus toimub 14. sajandil Saaremaal Pöide kandis. Loo keskmes on ordu ja kohalike elanike suhted.

Esimesed sada lehekülge oli lugu minu jaoks üsna segane. Ei saanud veel sotti tegelastest, kes on kes ja kui suurt rolli mängib. Samuti tuli harjuda autori kirjutamisstiiliga, mida ma kirjeldada ei oska, kuid ütlen nii palju, et laused tuleb korralikult lõpuni ja mõttega läbi lugeda, et loetuga mingisugunegi kontakt saavutada.

Nautisin väga seda raamatut, sest mulle meeldib see ajastu ning mõjus uudsena just kaasaja Eesti autorilt midagi sellist lugeda. Erilisust lisas tõsiasi, et tegevus just Saaremaal, minu sünnikohas toimub. Samas olid ka ootused seetõttu veidi kõrgemad, lisaks sellele, et olin vaid kiitvaid kommentaare selle kohta kuulnud. Ei pidanud tõesti pettuma.

Mind ei häirinud see meeste pidev peeretamine. See on loomulik nähtus ju. Selles raamatus on see lihtsalt kujund, millega edasi anda tegelaste matslikkust. Ühiskond, kombed ja inimesed olidki ju sajandeid tagasi meelelt ja teolt hoopis teistsugused, tänapäeva mõistes matsid. Aga siis oli see ilmselt norm.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ootamatu, kuid samas ei olnud ka. Loomulikult ma uskusin, et kõik lõppeb õnnelikult, aga tegelikult oleks see igav olnud. Nüüd aga on tõesti selline tunne, et tahaks teada, mis edasi saab. Loodetavasti ei pea järge 4 aastat ootama. Kerget sulge autorile!

Tulk, Mehis, 1967-
Foogt
kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2017
464 lk.

Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.

Raamat koosneb kahest ulmejutustusest. "Amfiibinimeses" on nimitegelaseks Ihtüander, kes on Argentiinas elava imetohtri kätetöö – inimene, kellele on siirdatud hai lõpusepilud, mille tulemusena on ta muudetud kahepaikseks. Loos on seiklust ja põnevust (kurjamid tahavad Ihtüandrit röövida, et teda omakasu eesmärgil rakendada), armastust (Ihtüander armub kenasse neiusse), aga ka filosoofilist arutelu teemal, kas selliste organismide loomine on eetiline, mis antakse edasi kirurgi üle peetava kohtuprotsessi näol.

Sellele loole järele mõeldes tekkiv tunne on kahetine. Kogu see idee ja teostus tundub algul kuidagi naiivne ja kohmakas, kuid ilmselgelt tuleb siinkohal arvestada selle esmailmumise aega. Pea sada aastat tagasi oligi maailm ja ühiskond hoopis teist nägu kui tänapäeval. Nii et võtan seda kui omapärast ja isegi naljakat tagasivaadet kunagisse mõttemaailma ja kirjanduslukku.

Teisalt on tegu aga vägagi tänapäeva puudutavate teemadega. Eetika küsimus on aegade ülene. See on miski, mis hetkel veel üsna tihedalt teadusega kaasas käib. Arvan, et tulevikus leitakse probleemile, et inimene ei suuda vees hingata (kas see on üldse probleem?!) lahendus hoopis mingisuguse välise tehnoloogia abil, mitte anatoomilise muutuse läbi.

"Maailmavalitseja" on ka ulmeline, kuid selles on põhiprobleemid teist laadi. Selles on esmaseks märksõnaks võim ja raha ning õnn, mille saavutate, kui teil on mõlemat hästi palju. Kujutage ette, kui suudaksite valitseda kõigi maailma inimeste mõtete ja tegude üle. Kujutage ette, kui rikas ja õnnelik te siis oleksite. Kas oleksite? Peategelane Ludvig Stirner arvas küll nii. Huvitaval kombel saab kõik alguse ühest naisest, keda ta armastas. Ta loob aparatuuri, millega lainete abil mõjutada teiste inimeste mõtteid. Selles loos on kogu selle füüsika, inseneeria ja põnevikulise kassi-hiire mängu kõrval tõesti tunda ka sellist romantilist nooti. Eriti lõpus. Õrnalt kumab ka poliitikat. Ludvig Stirner on sakslane ning tema vastased venelased... Aga lugedes ma sellele tähelepanu ei pööranud ning seda teadvustasin alles pärast järelsõna lugemist.

Neid lugusid tasus lugeda. Üldse ei välista, et kunagi veel mõnda teist Beljajevi raamatut loen.

Beljajev, Aleksandr, 1884-1942
Amfiibinimene. Maailmavalitseja
(Человек-амфибия, 1927. Властелин мира, 1926)
vene keelest tõlkinud A. Randalu
illustreerinud A. Mitt
Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
368 lk.






Monday, November 20, 2017

Victor Hugo "Hüljatud" I raamat

37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas. (43/54)

"Hüljatute"esimene raamat sisaldab kaht osa: Fantine ja Cosette. Valisin selle raamatu selle teema alla eeldusel, et tegevus toimub Pariisis, kuid vähemalt esimese raamatu tegevus toimub suurlinna kõrval palju ka maal ja väikelinnas. See selleks.

Minu jaoks seostus see suurteos uduste mälestustega lapsepõlvest, kui nägin selle ainetel valminud multifilmi ja mingisuguste filmikatkenditega. Nimed olid muidugi tuttavad, kuid täit teadmist raamatu tegevusest mul polnud.

Lugemise ajal hakkas uduloorist aga vaikselt üht-teist kerkima. Pidevalt avastasin ennast mõttelt, et "no muidugi, nii oligi" ja "seda ma mäletan". Niiviisi vaikselt hakkas pilt kokku minema.

Kui ma poleks Hugod varem lugenud ega olnud teadlik, et selline tohutu tausta avamine ja ajalooline heietamine ongi tema stiil – see on igas mõttes väga suur teos, oleks olnud oht lugemine pooleli jätta. Kuid kui taust tähelepanuta jätta (Waterloo peatüki ja kloostrite ajaloo peatükid jätsin julmalt vahele), avanes mulle väga sügav, traagiline ja emotsionaalselt tugevalt laetud lugu, mida lugesin klomp kurgus ning ahastuses, kui julm ja ebaõiglane on maailm. Ning siis, kui rõhutuile saabus vabam hingamine, tundsin siirast kergendust selle üle, et headus ei ole maailmast kadunud.

Ei teagi, kas julgen järgmisi osasid lugeda... Pean ennast veidi koguma ja muidugi on ju veel 100 muud raamatut, mis lugemist ootavad, kuid järge lugemata ma kindlasti ei jäta.

Hugo, Victor, 1802-1885
Hüljatud. I
(Les Misérables, 1862)
prantsuse keelest tõlkinud Maria Hange, Immanuel Pau
Eesti Raamat, 1980
574 lk.

Thursday, November 9, 2017

Emily Brontë "Vihurimäe"

32. Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine. (42/54)

Raamatu tagakaanel ütleb Hanno Rajandi:

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Midagi sellist ei ole ma varem lugenud ega ilmselt ei loe ka kunagi (sest jätan selle lihtsalt pooleli, kui midagi taolist järgmine kord ette satub). Mõtlen, et milline vaimuomaduste kombinatsioon küll selle raamatu lõi, sest ei suutnud ma leida sealt kuumust ega fantaasiat (kui siis jah, haiget fantaasiat). Sellega pean küll nõustuma, et ilmsüütust selles tõesti on, kuid mitte positiivses, vaid negatiivses mõttes. Ma nimetaks seda hoopis süüdimatuseks. Üldse on see üks kurjemaid ning süngemaid raamatuid, mida kunagi lugenud olen. See kurjus ja süngus (raamatukaanel oleva kaunis kleidis naise pilk tabab väga hästi raamatu meeleolu) ei tekita kaastunnet, vaid hirmu ja pelgust selle loo ja tegelaste suhtes. Tegelikult tahaks kohe lugeda mõnda raamatut, mis on "Vihurimäest" inspireeritud. Suure tõenäosusega on see isegi loetav, sest vaevalt suudaks keegi midagi veel hullemat kirjutada kui see. See on nii halb, et hakkab tagantjärele isegi heana tunduma. Või siis ka mitte...

Brontë, Emily, 1818-1848
Vihurimäe
(Wuthering Heights, 1847)
inglise keelest tõlkinud Ester Jaigma
kujundanud Ruth Huimerind ja Jüri Lõun
järelsõna: Henno Rajandi
Varrak, 2006
328 lk.

Monday, October 16, 2017

Frans Gunnar Bengtsson "Orm Punane"

28. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast „Põhjamaade romaan“. (41/54)

«Orm Punane» on põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast -- X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse. 
«Orm Punane» on juba üle viiekümne aasta olnud paljude rootslaste lemmikraamat, omamoodi Põhjala «Kolm musketäri».

Umbes kõik see nii oligi - lendavad pead, pummelung ja naised. Luuletamist ka, mis seostus mulle tänapäeva räpivõistlusega. Üsna algusest peale hakkasin seda kõrvutama Herman Sergo "Vihavaldiga", mille tegevus toimub küll sadu aastaid hiljem, kuid süžees on sarnasusi, eriti esimeses pooles. Ma arvan, et kindlasti on "Orm Punane" rootslastele olulisem teos kui "Vihavald" eestlastele. Samas, võite mind süüdistada küll erapoolikuses, kuid "Vihavald" on kirjakunstiliselt palju mõnusam lugeda. "Orm Punase" jätsin viimases veerandis lihtsalt pooleli, sest ei tahtnud seda enam lugeda, huvi kadus. Kui see oleks kirjutatud piisava kaasahaaravusega, ei oleks seda ilmselt juhtunud.

Bengtsson, Frans Gunnar, 1894-1954
Orm Punane
(Röde Orm, 1941)
rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär
järelsõna: Hain Rebas
kujundanud Heino Kersna
kaanejoonistus: Jordi Arkö
Eesti Raamat, 1997
504 lk.

Monday, October 9, 2017

George R. R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel"

Kui seda raamatut kataloogis nägin, teadsin kohe, et ma tahan seda. On ju loomulik, et iga "Jää ja tule laulu" fänn lihtsalt peab seda lugema. Järgmisel päeval pärast tellimuse esitamist oli see mul juba käes, kuid lugemine pidi veidi ootama. Ootasin põnevusega.

Raamatu tegevus toimub Westeroses umbes 100 aastat enne "Troonide mängu" tegevust. Seega tegemist on saaga eellooga. Õigemini eelloo algusega. Peategelasteks on vaene kannupoiss Dunk, kellest pärast oma isanda surma saab rändrüütel. Oma teekonna algul kohtab 17-aastane noormees väikest paljaspäist poissi, keda hüütakse Munaks, kes sokutab ennast Dunkile kannupoisiks. Esimese seikluse lõpuks selgub Muna päritolu, kuid hoolimata sellest on saanud neist lahutamatud sõbrad ning nad jätkavad oma teekonda koos.

Raamat koosneb kolmest osast: Rändrüütel, Ihukaitsja ja Salarüütel. Igaüks neist on omaette seiklus, millel on algus ja lõpp. Kusjuures, kui algul tundubki, et loed ja loed, aga midagi erilist nagu ei juhtugi, aga siis vastu lõppu saabub võimas kulminatsioon, mis on igati väärt ootamist. Seega pakub see raamat lausa kolme mõnulainet. Kolmanda ehk viimase järel olid aga emotsioonid nii laes, et oleks kohe tahtnud edasi lugeda, kui oleks olnud mida lugeda. Tõsiselt sõltuvusttekitav. Järjekordselt. George R. R. Martin ikka oskab...

Raamatus on väga ilusad pildid, mis olid lugemiselamusele meeldivaks täienduseks.

Martin, George R. R., 1948-
Seitsme kuningriigi rüütel
(A Knight of the Seven Kingdoms, 2013)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
illustreerinud Gary Gianni
Varrak, 2017
360 lk.

Sunday, October 8, 2017

Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum"

33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. (40/54)

Raamatu ainetel tehti film 1966. aastal. Vaatasin seda lapsepõlves mitu korda, sest siis kui mina laps olin, ei olnud suurt valikut, mida telekast vaadata, vaatasid seda, mida parasjagu Eesti Televisioon näitas. See pole lastefilm ning ilmselt seetõttu ei avaldanud see mulle ka kuigi sügavat muljet.

Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...

Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.

Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.

Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.

Tuesday, September 26, 2017

Stanisław Lem "Tagasitulek tähtede juurest"

44. Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat. (39/54)

Ma ei võtnud kaasa midagi, isegi mitte vihmamantlit.

Hal Bregg naaseb pärast 127 (Maa)aastat tagasi Maale. Kohanemine on raske, kuid mitte võimatu. Esimeseks takistuseks saab keelebarjäär, tehnoloogia ja elukorraldus on muutunud ning seetõttu siginenud keelde palju uusi sõnu. Ka ühiskond on läbi teinud totaalse muutumise. Teatud tehnoloogia abil on inimestest välja juuritud vägivaldsus. Hea seegi, et kõik eluks vajalik on tasuta...

See on üks väga asjalik nägemus tulevikust. Selles ei kirjeldata ainult ühe Maale naasnud inimese juhtumusi, kohanemisraskusi ja siseheitlust, vaid filosofeeritakse ka inimkonna kosmosesse pürgimise üle. Arusaadavalt oli see raamatu ilmumise ajal (1961) väga aktuaalne teema. Raamatu lugemise ajal kõigub vaekauss kogu aeg, nii kosmoselendude poolt kui ka vastu. Alles päris lõpus jõuan ma arusaamiseni, et tasakaal saabub napilt vastu-poolel. Väga hästi võtab loo kokku tsitaat raamatust:

Kõige taunitavam oli see, et kosmost tahtis vallutada Maa, inimkond, kes ei olnud veel kaugeltki kõike teinud iseenda heaks, - kuigi oli selge, et ükski kuitahes kangelaslik tähtedevaheline lend ei suuda leevendada maakeral valitsevat ebaõiglust, hirmu, nälga ja inimlikke kannatusi. (lk. 200)

Need sõnad tunduvad kuidagi nii õiged. Ja mitte ainult seda. Kui edasi mõelda, siis milleks minna õnne otsima kusagilt kaugelt ja tundmatust kohast, kui tegelikult on kõik, mida sa vajad ja millest hoolid, sul siin, Maa peal olemas?

Lumi lõi mäetippudel pimestavalt, valgelt ja kuldselt helkima, mäeahelik kõrgus violetsete varjudega täidetud oru kohal võimsana ja igavesena, mina aga, silmad pärani, pisarates helkimas lume pimestav valgus, tõusin pikkamisi püsti ja hakkasin mõõda kivikuid sammuma lõuna poole, sinna, kus asus mu kodu.

Väga hea raamat. Liigutas, avardas mõttemaailma. Soovitan ka neile, kes pole suuremat sorti ulmefännid.

Lem, Stanisław, 1921-2006
Tagasitulek tähtede juurest
(Powrót z gwiazd, 1961)
poola keelest tõlkinud Gunnar Kaarend
kunstiliselt kujundanud Endel Palmiste ja Jüri Kaarma
Eesti Raamat, 1976
240 lk.

Wednesday, September 20, 2017

Kiiri Saar "Ruubeni liblikad: Kirsipiia"

20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik. (38/54)

Kiiri Saar on pärit Leevi külast, mis asub minu koduvallas. Praegu elab ja töötab ta Hiiumaal.

Kirsipiia on 12. klassi tüdruk. Ühel päeval saabub nende klassi uus poiss, Ruuben. Ta ei ole tavaline poiss, tal on võime teiste inimese kujutlusvõimet mõjutada. Noored armuvad ning alguse saab põnev seiklus. Ainult et seiklus elu ja surma peale...

Teadsin, et tegemist on noorsooromaaniga. Kuid mitte seda, et tegemist on fantaasiakirjandusega. Seepärast sattusin alguses segadusse, kui imelikke asju juhtuma hakkas. Õnneks see siiski möödus ning leidsin ennast imepärasest maailmast. Mind vaimustas loo fantaasiaküllus, mis pani kujutluses lendama, kuid samas ei lasknud ka liiga kõrgele pilvedesse kaduda, sest side reaalsusega terendas mõtetes samuti kogu aeg selle kõrval.

Kui kogu ilus, roosa, kuid põnev fantaasiamaailm kõrvale heita, koorub sellest tegelikult välja väga tõsine ja traagiline lugu tüdrukust, kes tunneb ennast tõrjutuna, pole rahul oma kehakaaluga, kelle mõtted on mustad ning seetõttu otsustab leida pääsetee vabasurma läbi.

Soovitan kõigile noortele ja fantaasiakirjanduse austajatele.

Rääkides veel autori päritolust, siis ega see kusagilt väga välja ei paista, raamatu tegevus toimub Tallinnas. Kuid ilmne vihje päritolule on see, et Tallinnas elavad penid!

Saar, Kiiri, 1972-
Ruubeni liblikad: Kirsipiia
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2012
272 lk.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju" (Millennium, #5)

Viies Lisbeth Salanderi lugu, teine raamat David Lagerctantzi sulest. Seekord avaneb taaskord väike tahk Lisbethi minevikust. Sellega seoses harutab Mikael saladuslikku kaksikute juhtumit - jällegi üks plekk Rootsi sotsiaalhoolekande ja teadusajaloos, mis vajab päevavalgele toomist.

Seda, et Lagerctantz Larssoni tasemele ei küündi, ütlevad ilmselt paljud, kaasa arvatud mina. Kuid minu arvates ei ole need sellepärast kohe kehvemad. Neis on seda põnevust ning tumedust, mis iga uue osa ilmudes tekitab  soovi seda kohe-kohe lugeda. Lagercrantzi tekst on tihedam, kuidagi kompaktsem kui Larssonil oli. Selles osas juhtub väga palju, kuid raamatus on vaid veidi alla 350 lehekülje. Samas tunnen puudust Larssoni otsekohesusest, teatud jõhkrusest, šokeerimisoskusest. Lagercrantz on kuidagi peenetundelisem ja tagasihoidlikum.

Kulmu kergitama pani mind asjaolu, et Peter Teleborian ei olegi vangis! Kas mul on eelnevalt midagi kahe silma vahele jäänud?! Millegipärast eeldasin, et see jätis pandi kinni...

Kindlasti tasub oodata järgmist osa, sest ilmselgelt oli see vaid eellugu suurele vastasseisule Lisbethi ja Camilla, tema õe vahel.

Lagercrantz, David, 1962-
Mees, kes otsis oma varju
(Mannen som sökte sin skugga)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2017
343 lk.

Monday, September 18, 2017

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. (37/54)

Tegevus toimub Saaremaal Orissaare lähedal, Tuulegi külas (reaalselt sellenimelist küla seal ei ole). See on üksildane küla, mis kunagi õitses ja pakatas noorusest, kuid tänaseks on sinna jäänud vaid vanemad inimesed... ning lahendamata inimeste kadumise juhtumid.

Ajakirjanik Eva saabub pärast töölt vallandamist tagasi lapsepõlvekoju, et välja uurida oma kadunud isa saatus. Külakest raputas aastaid tagasi järjestikused noorte neidude tapmise ja kadumise juhtumid. Lisaks sellele kadus jäljetult ka Eva politseinikust isa ja varsti pärast seda tegi ka ema enesetapu, maha jäid Eva ja tema 2 vanemat venda. Perekonna saladuste uurimisse kaasab Eva ka oma vennad Andrease ja Tomi.

Algus veidi venis, kuid kui hoo sisse sai, muutus järjest põnevamaks, mida jätkus peaaegu lõpuni välja. Lugu oli kaasahaarv ning pani ka kaasa mõtlema, milline see lõpplahendus olla võiks. Juhtlõngu harutati lahti kiht-kihilt, mis on ju hea põneviku tunnus. Samuti ei olnud lahendus minu jaoks üldse etteaimatav. Seega väga mõnus, kuid ka kergelt kõhedust tekitav lugemine.

Minu ainus etteheide on see, et ma ei taju selles seda faktorit, mis teeks temast just Saaremaa põneviku (välja arvatud fakt, et tegevus toimub seal). Ma olen Saaremaal sündinud ja kasvanud, tõsi, mitte selles piirkonnas, kus tegevus toimub, kuid siiski, selles loos ei ole minu arvates midagi, mis oleks iseloomulik vaid Saaremaale. Tegevuspaik on lihtsalt üks merelähedane koht Eestimaal, mis võiks asuda ka kus iganes mandri-Eesti rannikul.

Kui viimane aga kõrvale jätta, siis tegemist on tõesti üllatavalt hea eesti põnevikuga. Tekkis huvi ka järgmist, Muhumaa põnevikku lugeda.

Pauts, Katrin, 1977-
Politseiniku tütar
kujundanud Britt Urbla-Keller
Varrak, 2016
311 lk.

Tuesday, September 5, 2017

Joanna Trollope "Hispaania armuke"

27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. (36/54)

Raamat ilmus sarjas "Varraku ajaviiteromaan" 1995. aastal (kaanepilt). Kuid lugesin läinud aastal ilmunud väljaannet sarjast "Aegumatud armastuslood".

Raamat räägib kaksikõdedest Lizziest ja Francesest. Lizziel on perekond ja karjäär, Francesel ainult karjäär. Äriasjus Hispaanias viibides tutvub Frances kuumaverelise Luisiga. See on ilmselt Francese viimane võimalus saada emaks.

/Õlakehitus/ Tavaline kvaliteetnaistekas. Mõistan, mida autor on selle looga öelda tahtnud, kujutades kahe naise erinevat rada läinud elu. Isegi kui kõik näib korras olevat, on erinevaid valikuid teinud inimeste eludes kõigis oma traagika. Ka kõige idüllilisemas suhtes saab alati midagi viltu minna. Elul on omad tõusud ja mõõnad.

Kuigi see raamat ei ole kuigi paks, kaotasin enne lõppu sügava huvi selle raamatu vastu. Seepärast sai viimane ots diagonaalis ja üle lehekülje loetud. Ma ilmselt ei kuulu naistekate tõsiseltvõetavasse sihtgruppi.

Mind on hakanud tõsiselt häirima varemilmunud raamatute uues kuues ja sarjas avaldatud väljaannetes esinevad tõenäoliselt tekstituvastusest tulenevad kirjavead. Õnneks oli neid selles raamatus suhteliselt vähe.

Trollope, Joanna, 1943-
Hispaania armuke
(A Spanish Lover, 1993)
inglise keelest tõlkinud Heli Greenbaum
kujundanud Merike Tamm
Varrak, 2016
320 lk.

Cornelia Funke "Tindisüda"

46. Raamat, mille kaanepildil on raamat. (35/54)

Raamatuköitja Mo’l on imepärane võime: kui ta loeb raamatut ette, satub alati keegi raamatust meie maailma aga keegi ümbritsevatest kaob raamatu kaante vahele. Nii ilmubki ühel päeval „Tindisüdame“ raamatust Folchartide majja kurjuse kehastus Capricorn, tema teener Basta ja tuleneelaja Tolmusõrm, nende asemel kaob raamatusse Meggie ema Reza. Capricornile meeldib siinne elu ja et tagasisattumist vältida, otsustab ta kõik „Tindisüdame“ eksemplarid hävitada. Nii röövivadki Capricorni mehed viimase „Tindisüdame“ ning ka Mo, et tema imepärast võimet omakasupüüdlikult ära kasutada. Raamatuköitja tütrel ei jää muud üle, kui minna isa otsima.

Ma väga ootasin selle raamatu lugemist. Idee iseenesest mulle väga meeldib, kuid millegipärast ei edenenud lugemine kuigi hästi. Tegin lugemisse pause, mil lugesin midagi muud. Jõudsin vahepeal 8 teist raamatut läbi lugeda, enne kui sellega lõpetasin. Tekst ei olnud minu jaoks piisavalt sujuv. Muidugi võiks ju süüdistada selles tõlkijat. Või siis oli lugemiseks vale aeg ja koht. Või siis iseennest... Ma arvasin juba üsna alguses ära, mis oleks lahendus ning muudkui ootasin ja ootasin, millal raamatus see idee välja käiakse. Veidi üksluine oli ka tegevuskäik. Röövitakse, põgenetakse, röövitakse jälle. Liiguti kogu aeg sama rada. Kahjuks ei tekkinud minu jaoks põnevust, mis ajendaks ennastunustavalt leht lehe järel edasi lugema. Mul on kohutavalt kahju selle pärast. Loodetavasti on film parem.

Funke, Cornelia, 1958-
Tindisüda
(Tintenherz. 2003)
tõlkinud Toomas Toomra
autori illustratsioonid
kaanekujundus: Cornelia Funke ja Martina Petersen
Tiritamm, 2015
490 lk.

Monday, August 14, 2017

Arthur C. Clarke "Linn ja tähed"

48. Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas. (34/54)

Tegevus toimub tajumatus tulevikus. Maa on muutunud lõputuks kõrbeks. Ainsaks asustuseks on Diaspari linn, mida juhib Keskarvuti. Kogu elu ning seda juhtivat informatsiooni hoitakse Mälupangas. Keskkond, milles inimesed elavad, on loodud nende ettekujutuses ning seega on selleks pigem virtuaalne kui reaalne maailm. Inimesi teevad masinad säilitatud informatsiooni abil ning nende eluiga ulatud sadade kuni tuhandete aastateti, pärast mida võivad nad rahulikult sadadeks aastateks tagasi "hoiule" minna, et siis jälle uuesti "sündida". Vahel harva "sünnib" aga uus inimene. Neid nimetatakse Unikaalideks. Ka raamatu peategelane Alvin on Unikaal, kes hakkab otsima vastuseid küsimusele, mis on teisel pool Diasparit ümbritsevat kõrbe. Ta leiab tee Lysi, teise linna, mis erineb Diasparist oluliselt. Alvin püüab leida vastuseid inimkonna ajaloo kohta ning kaks linna ja rahvast ühendada. Temast saab esimene Unikaal, kes oma ülesande edukalt täidab.

Eelmisel aastal loetud "2001: Kosmoseodüsseia" ei suutnud mulle eriti muljet avaldada. Kahjuks on selle raamatuga sama lugu. Idee iseenesest on väga huvitav, kuid lugemise ajal kandus mõte tihti hoopis mujale. Samuti ei suutnud ma olemasolevate kirjelduste (kas neid üldse oligi?!) põhjal keskkonda ja inimesi ette kujutada. Tundub, et selles tõesti ei kirjeldatagi midagi, vaid antaksegi edasi vaid ideed. Mina leidsin sealt sellise idee, et edu saavutamiseks tuleb teha koostööd. Ilmselt on selles raamatus neid veelgi, kuid kuna ma polnud selle raamatu tekstiga kuigi suur sõber, läks muist (ning võibolla ka olulisem osa) minust lihtsalt mööda. Neile, keda aga ulme väga tõmbab, võib see raamat olla elamusi pakkuv.

Clarke, Arthur C., 1917-2008
Linn ja tähed
(The City and the Stars, 1956)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
Eesti Raamat, 1981
224 lk.


Saturday, August 12, 2017

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (Apteeker Melchior, #6)

24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. (33/54)

Kui kolm aastat tagasi Melchiori viies osa ilmus, sattus see minu riiulile juhuse läbi. Unustasin raamatuklubi klubiraamatust ära öelda. Olin kunagi varem proovinud esimest osa lugeda, kuid loobusin. Ei sobinud tol hetkel, kuigi varasemate kogemuste põhjal olin Hargla headusest teadlik. Kui siis "Tallinna kroonika" (viies osa) mu kätte sattus, otsustasin uuesti proovida ning olingi kadunud. Vaimustust jätkus ka esimene osa ("Oleviste mõistatus") viimaste lehekülgedeni.

Sarnased emotsioonid valdasind mind ka seda raamatut lõpetades. Tekkis soov selles lummuses veel veidi viibida ning teine osa ("Rataskaevu mõistatus") kohe ette võtta. Mingil põhjusel see nii ei läinud. Tulid teised raamatud vahele, kuid tõstsin selle juba riiulilt lauale ootele, et lähiajal sellega siiski algust teha.

Selles raamatus sünnivad kuritööd kristluse äärmuslike vaadete ning erinevate Piibli tõlgenduste kokkupõrgetest. Mõne lugeja arvates on selles religioosset tausta liiga põhjalikult kirjeldatud, kuid minu arvates annab see loole hoopis sügavust ning mõttealgeid juurde. Ilma selleta oleks see lihtsalt üks järjekordne harilik kriminull, kuid autori põhjalikkus tausta avamisel tõstab selle väärtust oluliselt.

Melchior hakkab vanaks jääma, kuid mulle tundub, et sellest saagast on välja kasvamas kaks uut lugu. Üks neist on nunn Agathast, kes lahendab ka kõige müstilisema mõistatuse ning teine on salamõrtsukas Melchiorist. Jään igatahes uusi lugusid ootama. Loodetavasti on neid veel vähemalt kaks tulekul, sest kolmas ja neljas osa on mul veel lugemata. Ma olen õnnelik, et mul on siis võimalus saada iga kord topeltannus üht suurimat naudingut, mida üks tõsine raamatusõber ihaleb.

Hargla, Indrek, pseud., 1970-
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
kaanepilt: Meelis Krošetskin,
kujundus: Virge Ilves
Raudhammas, 2017
558 lk.


Sunday, August 6, 2017

Helen Fielding "Bridget Jonesi päevik"

30. 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis. (32/54)

Võibolla ma teen sohki, sest tegemist ei ole 33. raamatuga päris raamaturiiulilt, vaid Goodreadsi to-read listi 33. raamatuga. Kuid et Goodreads on mu teine kodu, on juriidiliselt  kõik korrektne.

Ma lihtsalt jumaldan Bridget Jonesi filmi. Ma ei tea miks. Tegelikult ei ole selles ju kunstiliselt midagi erilist, kuid see film teeb alati mu tuju heaks, kui seda vaatan.  Bridget on nii armsalt ullike ning talle on nii lihtne kaasa elada. See on üks väheseid filme, mida tahan aeg-ajalt jälle vaadata.

Raamat seevastu oli täielik pettumus. Ma ei tundnud kusagil ära seda toredat filmi-Bridgetit. Jah, seal oli kohti ja tegevusliine, mis filmist tuttavad on, kuid suurt pilti vaadates tundub, et raamatul ja filmil on ühised vaid nimed. Terviklikku seostatud lugu, mida võiks ühelt ilukirjanduslikult teoselt ju oodata, ma selles ei näe. Lihtsalt mingi suvaline kaootiline mula. Kas järgmisi osi ongi üldse mõtet lugeda?

Fielding, Helen, 1958-
Bridget Jonesi päevik
(Bridget Jones's Diary, 1996)
tõlkinud Kersti Tarien
kaane kujundanud Piret Frey
Varrak, 1998
303 lk.

E. B. White "Charlotte koob võrku"

40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. (31/54)

Meil oli lastetoas, kus koos õega elasin, väike kahe riiuliga raamaturiiul. Just sealt seda raamatut mäletangi. Lapsena lehitsesin seda aeg-ajalt, kuid kuna seal oli palju teksti ning vähe pilte, jäi ta mul lugemata. Kuid mäletan oma õde seda lugemas.

Initsiaalide E. B. taga peitub Elwyn Brooks. Kirjaniku soov oli tiitellehtedel kasutada nime lühendatud kuju. Raamat sisaldab kolme tema jutustust: "Charlotte koob võrku", "Stuart Little" ja "Luige trompet".

Kõigis neis jutustustes seguneb reaalsus fantaasiaga, milles peaosa on loomadel, kellele omistatakse inimlikke oskusi. Minu jaoks on lugude suurimaks väärtuseks hoopis teadmised loomade elu kohta. Charlotte on laudas elav ämblik ning tema kaudu saab aimu ämblike eluolu kohta. Muidugi ei koo ämblikud oma võrkudesse inimkeelseid tähti, kuid kõik muu oli väga huvitav. Jutustuse "Stuart Little" peategelane on hiireke, kelle vanemateks on inimesed. Päriselt, ta sündis inimesest, mitte ei adopteeritud (nagu filmis). Mind kui täiskasvanut valdas lugedes pisuke õõvastus, kuid lapsed (tegemist on lastekirjandusega) suhtuvad sellesse ilmselt hoopis teisiti. Stuart Little on küll hiireke, kuid elab igatepidi inimese elu. "Luige trompet" jutustab trompetluige Louise elust. Ta sündis puudega ehk polnud võimeline tegema trompetluigele iseloomulikku häält, mis kõlab nagu keegi puhuks trompetit (kuula). Selle järgi on linnud ka oma nime saanud. Trompetluiged elavad Põhja-Ameerikas ning on kõige haruldasemad luiged maailmas. Lugu hargneb päris mõnusalt selle kohani, kus luigeisa varastab muusikapoest trompeti, et oma last aidata. Louisest saab aga kuulus muusik.

Juurdlen selle üle, kas mulle oleks see raamat lapsena meeldinud, kui ma seda lugenud oleks. Võibolla oleks, kui oleks kõigele ebaloomulikule tähelepanu mitte pööranud. Nüüd aga, kuigi teades, et tegu on lastekirjandusega ning seda tulebki veidi avatuma meelega võtta, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi "õigele" lainele saada. "Charlotte koob võrku" suutsin lugeda ja mitte ärrituda. Seda juba mainisin, mis mind "Stuart Little"-i juures häiris. "Luige trompet" oli neist kõige hullem, täiesti ajuvaba.

Kuid. Lõpuks mõistsin siiski, et tegemist on väga hea lastekirjandusega. Lisaks loodusteadmistele on igas loos oma sügavam mõte sees. Kõige emotsionaalsem ilmselt ongi "Luige trompet", mis räägib ju loo ühest puudega lapsest, keda vanemad iga hinna eest aidata tahavad ning tänu sellele saavutab see laps au ja kuulsuse. Igatahes väga võimas ja inspireeriv lugu.

White, E. B., 1899-1985
Charlotte koob võrku. Stuart Little. Luige trompet
(Charlotte's Web, 1952; Stuart Little, 1945; The Trumpet of the Swan, 1970)
inglise keelest tõlkinud Piret Saluri ja Enn Soosaar
värsid tõlkinud Paul-Erik Rummo
illustreerinud Asta Vender
Eesti Raamat, 1979
343 lk.

Tuesday, August 1, 2017

Randall Munroe "Mis oleks, kui...?"

36. Mitteilukirjanduslik raamat.

Tõsised teaduslikud vastused absurdsetele ja hüpoteetilistele küsimustele. Raamat algab lahtiütlusega: Käesolevas raamatus kirjeldatut ei tasu ise proovida. Nimelt on raamatu looja internetikoomiksiautor, mitte ohutusekspert. Talle meeldib, kui midagi põleb või plahvatab, seega ei ole sinu huvid tema jaoks esmased. Autor ja kirjastus ütlevad lahti igasugusest vastutusest selles raamatus sisalduvast teabest otseselt või kaudselt tulenevate soovimatute tagajärgede eest.

Uskuge, need tagajärjed võivad olla vägagi kohutavad. Näiteks, mis juhtuks, kui minna kasutatud [tuuma]kütusevarraste basseini ujuma või kui proovida ehitada kuubikujulistest klotsidest perioodilisustabel, mille iga klots oleks tehtud vastavast elemendist või kui koguda ühte kohta kokku üks mool mutte või kui föön sisse lülitada ja sulgeda õhukindlasse kuupmeetrisesse kasti või mis on suurim kiirus, millega on võimalik kiirustõkkest üle sõites ellu jääda jne.

Küsimused, millele selles raamatus vastus antakse on enamasti tõesti absurdsed, kuid leidub ka päris asjalikke. Paljud küsimused on loodusteaduslikud, millele saab vastuse anda füüsika ja matemaatika abil. Minu jaoks olid kõige huvitavamad järgmised küsimused: Mis siis, kui igaühel on üksainus hingesugulane, suvaline inimene kusagil juhuslikus maailma punktis? (Vastus: See oleks uskumatu luupainaja.) Kui palju internet ruumi võtab? (Natuke vähem kui mahutab naftatanker.) Kui palju arvutusvõimsust tekiks, kui kõik maailma inimesed jätaksid oma tegemised pooleli ja hakkaksid arvutusi tegema? (1500 korda vähem kui kaasaegsel lauaarvutikiibil.) Millal - kui üldse - ületab interneti ribalaius FedExi oma? (Internet ei ületa tippmahu poolest seda kunagi, kuid selle pingimisaeg oleks 80 miljonit millisekundit.) Kui palju säutsusid on inglise keeles võimalik kirjutada? (Umbes 2x 10 astmes 46.) Kui sul oleks terve trükitud Wikipeedia, siis kui palju printereid läheks vaja, et elektroonilisse versiooni tehtud muudatustega sammu pidada? (6 printerit, kuid see ei oleks siiski hea mõte, sest välja trükiks umbes 300 kuupmeetrit paberit kuus ning kogukulu oleks pool miljonit dollarit kuus.) Kas kunagi on nii, et Facebookis on rohkem surnud kui elavate inimeste profiile? (2060. või 2130. aastal.)

Küsimustele lähenetakse tõsiselt ning vastused on väga põhjalikud. Kuna küsimused on võrdlemisi absurdsed, siis lõpuks kõlavad ka vastused üsnagi absurdselt. Tähelepanuväärne on muidugi ka autori keelekasutus. Tundub, et ta ei ole mitte ainult koomiksiautor, vaid ka koomik. Igatahes väga mõnusalt humoorikas raamat.

Munroe, Randall
Mis oleks, kui ...?
(What If?, 2014)
tõlkija Mari Arumäe
kaanekujundus ja illustratsioonid: Christina Gleason
Äripäev, 2015
319 lk.

Friday, July 28, 2017

Robert Galbraith "Kus on kurja kodu" (Cormoran Strike, #3)

42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti.

Paigutan selle ka punkti alla:

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene.

Mis ma oskan kosta... jube, väga jube. See tähendab hirmus... kui lugemise ajal vähegi kaasa mõelda ning kujutlusvõimet kasutada. Raamatut läbivaks märksõnaks on kehaosad... ära lõigatud kehaosad. Raamatu "kangelane" pole inimene, vaid tõesti saatan, millele ilmselt ka raamatu originaalpealkiri (Career of Evil) viitab, evili asemel võiks vabalt olla devil.

Kui keegi veel ei tea, siis Cormoran Strike on endisest sõjaväepolitseinikust eradetektiiv. Tema Reedeks on Robin, maasikablondide juustega noor hakkaja naine, kes tõusnud tema sekretäri kohalt mitteametlikuks partneriks sisulises detektiivitöös.

Seekordne juhtum saab alguse sellest, et Robinile saadetakse äralõigatud tütarlapse jalg koos mitmete vihjetega Cormorani minevikust. Seda iroonilisem, et detektiivil endal asendab poolt jalga protees. Cormoran seab kahtluse alla 3 meest oma minevikust, kes talle halba sooviksid. Samal ajal kui politsei uurib järjestikuseid jõhkraid noorte naiste mõrvu, tegelevad Cormoran ja Robin oma kahtlusaluste uurimisega. Nad aimavad, et vari Cormorani minevikust on sihikule võtnud ka Robini, kelle kaudu püüab kätte maksta Cormoranile.

Ma küll ei mäleta enam päris täpselt eelmisi osi, kuid varasemates osades on avatud Cormorani minevikku, siin heidetakse eredat valgust ka Robini omale. Mis tuleb välja, ei olegi nii roosiline, kui oleks võinud arvata. Samuti areneb nende omavaheline suhe edasi... kuhugi suunas.

Ma olen ühe osa Harry Potterist lugenud, seega ma ei tugine oma arvamuses neile, vaid just Cormorani lugudele, et Rowling on tõesti meisterlik jutuvestja. Seda raamatut lugedes tekkis vahepeal küll kahtlus, et see aju peab olema haige, kes selliseid asju välja mõtleb, kuid lõpuks taandub siiski kõik meisterlikkusele, mitte haigele fantaasiale.

Lugesin eile raamatu viimased 320 lehekülge sellise kergusega, et ma ei suuda uskuda, kuidas see võimalik on?! Tavaliselt suudan päevas lugeda 2-3 korda vähem. Ja mis kõige imelisem, ma jäin pärast seda magama ega näinudki hirmsaid unenägusid, sest lõpp oli lihtsalt niivõrd ilus ja armas.

Galbraith, Robert, pseud., 1965-
Kus on kurja kodu
(Career of Evil, 2015)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2016
528 lk.

Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

Thursday, July 27, 2017

Winston Graham "The Four Swans" (Poldark, #6)

Lõpetasin selle lugemise umbes nädal tagasi ning olen jõudnud pärast seda veel 2 raamatut läbi lugeda. Seega meenutused sellest saabuvad distantsilt.

Üha enam koorub tõsiasi, et kõik, mida George saavutab, juhtub sellepärast, et Ross on sellest loobunud. Nüüd, kui Rossist on saanud kangelane, äratab ta huvi võimukandjates, kes teda oma ridadesse soovivad. Kui Ross loobub rahukohtuniku ametist, pakutakse seda George'ile. Kui Ross loobub parlamendisaadikuks kandideerimast, pakutakse seda George'ile. Igatahes kandub nende omavaheline rivaliteet juba kõrgematesse sfääridesse.

Demelzal areneb suhe noore leitnandi Hugh Armitage'iga. Ta on noor, vapper, andekas ja romantiline ning tohutult sisse võetud Demelzast, kes ei suuda kõigele sellele vastu panna. Suure annuse romantikat lisab loole selle kurb lõpp.

Edasi veerevad ka Drake'i ja Morwenna elud. Selles osas küll eri radu pidi. Tüdruk on aheldatud abiellu nilbe vaimulikuga, kuid lõpuks saabub ka tema igapäevaellu veidike leevendust. Rossi abiga alustab Drake iseseisvat sepakarjääri. Hoolimata tema ette veeretatud takistustest veereb elu tema jaoks siiski ülesmäge. Selles osas saab rohkem tähelepanu ka Drake'i vend Sam.

Raamatu pealkiri on "Neli luike", kelleks idee järgi on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna. Nelja luige motiiv käib sellisel kujul raamatust ka läbi. Caroline'i roll jääb selles osas tagasihoidlikuks. Seega jääb mulle veidi arusaamatuks, miks just tema raamatu uue trüki kaanele pandi. Morwenna oleks sinna oluliselt sobivam olnud.

Lugesin selle väga ruttu läbi, sest silmapiirile sattus raamat, mille vastu huvi oli veel suurem, kuid tahtsin selle enne läbi saada, kui uue kallale asun. Selline kappamine oli väga väsitav ning lõpuks tundsin tõsist küllastust kogu sellest Poldarki-saagast. Nüüd, nädal hiljem aga on huvi järgmise osa lugemise vastu vargsi tagasi tulnud. Tegelikult ma ju siiski armastan neid lugusid, tegelasi, ajastut, tegevuspaika, pean edasipidi lihtsalt veidi hoogu maha võtma ning loobuma viimasel ajal mu lugemisharjumusse juurdunud põhimõttest "üks raamat korraga". Suure tõenäosusega on kuu aja pärast mu laual juba järgmine osa ootel.

Graham, Winston, 1908-2003
The Four Swans: A Novel of Cornwall, 1795-1797 (1976)
Pan Books, 2008
581 lk.

Monday, July 17, 2017

Winston Graham "The Black Moon" (Poldark, #5)

Poldarki-saaga jätkub. Selles raamatus on esiplaanil uued tegelased ja nende lugu, kuid edasi areneb ka tegevus tuttavate tegelaste ümber.

Namparasse saabuvad Demelza vennad Sam ja Drake. Sam saab tööd kaevanduses, Drake ehitusel (Rossi ja Demelza kodu). Trenwithi saabub Elizabethi vanaonu pojatütar, nooruke Morwenna, Geoffrey Charlesi hoidja ja õpetaja. Drake'i ja poisi vahel tekib südamlik sõprus, millest tärkab ka armastus Drake'i ja Morwenna vahel.

Sünnib 2 uut ilmakodanukku. Valentine, Elizabethi ja George'i poeg ning Clowance, Rossi ja Demelza tütar. Raamatu pealkiri viitab Valentine'i sünnile musta kuu ajal, mis ei ole uskumise järgi hea enne. Kuigi kogu edasise tegevuse otsene seotus lapsega on nõrk, tõstatub teema teravalt raamatu viimastel lehekülgedel.

Ross ja George selles raamatus karvupidi kokku ei lähe. Suudavad teineteisele sõnadega asju selgeks teha, kuid ilmselt oodata nende omavahelite suhete teravnemist järgmistes osades. Selles raamatus on Rossi südameasjaks hoopis sõjas kaduma jäänud Dwight, kelle kohta tal siiski õnnestub teateid saada. Dwightist on saanud Prantsusmaal sõjavangi. Käivitub pingeline päästeopertsioon.

Raamat on senistest osadest parim. Põhjuseid selleks on ilmselt mitu. Ühelt poolt see, et eelmise osa ja selle osa ilmumise vahe on 20 aastat ehk võibolla on põhjuseks see, et kirjanikki oli muutunud oskuslikumaks. Teisalt minust endast tulenev põhjus. Eelmisi osasid lugesin paralleelselt seriaali vaatamisega, mis ilmselgelt segas. Nüüd ei jooksnud kõrval ühtegi teist pilti ning sain rahulikult loosse süveneda. Üheks meisterlikumaks kujundiks raamatus on võrdlus ämbliku tapmisega (lk. 544), kuid ka raamatu viimased lõigud, kus kirjeldatakse inimese lahkumist elust. See on niivõrd hingeminev, kuidagi nii ilus ja väärikas. Oeh.

Väga oskuslikult on edasi antud olustikku. Selles osas on palju tähelepanu pööratud usulisele tegevusele, mida antakse edasi Sami tegelase kaudu. See ei ole kuigi tugevalt pealiiniga seotud, kuid see ning ka sõjaga seotu ilmestab väga hästi ühiskonnas tol ajal valitsenud meelsust.

Eriliselt meeldis see, et sisse oli toodud toredat huumorit konna-saaga näol. See naeruvääristas George'i minu silmis veelgi rohkem, kuid seekord hoopis millegi tühise ja toreda kaudu.

Minu eriliseks lemmikuks on läbivalt olnud  Agatha. Ka selles osas on tal oma tähtis roll täita ning Rossi tegevus tema suhtes pani mind tõsiselt heldima. Minu jaoks oli see raamatu üheks kõrgpunktiks. See andis Rossi tegelasele minu silmis mingisuguse uue mõõtme.

Võtan kohe järgmise osa ette.

Graham, Winston, 1908-2003
The Black Moon: A Novel of Cornwall, 1794-1795 (1973)
Pan Books, 2008
546 lk.

Sunday, July 16, 2017

Cormac McCarthy "Tee"

26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat (27/54)

Raamat kujutab isa ja poja teekonda põhjast lõunasse pärast suurt katastroofi. Ega see raamatu jooksul väga ei selgugi, mis täpselt juhtus, kuid elu on praktiliselt hävinud, põletatud maa, ei lille ega lindu. Õnneks on võrdlemisi hästi säilinud hooned ning maanteed. Teekonnal ei ohusta neid ainult vee ja toidupuudus, vaid ka teised ellujäänud inimesed, kes kipuvad olema pigem vaenulikud kui sõbralikud.

Algul tundub see maailm, kus nad rändavad, tõesti õõvastav. Põlenud inimjäänused vaatavad vastu seal, kust tule eest pole jõutud põgeneda, söömistunnustega imikujäänused majajäetud laagripaigas. Õudne. Kummalisel kombel harjub sellega lugemise ajal ära, ilmselt nagu selle loo tegelasedki. Samas kui mina lugejana unustan selle õuduse varsti pärast lugemist, kuid neid jääb see saatma ilmselt kogu nende edasise elu, mis sellele mõeldes tekitab minus omakorda õudu.

See raamat avas minu silmad selle suhtes, et arvatavasti pärast "maailmalõppu" ei koondu ellujääjad üheks ning ei lähe koos edasi nagu ma sinisilmselt oma vaimusilmas ette näen, vaid pärast hävingut võtab võimust ikkagi looduse seadus: igaüks enda eest ning tugevam jääb ellu.

Selle raamatuga olen läinud poole väljakutsest ehk olen veidi graafikust maas, kuid loodan vägevale lõpuspurdile.

McCarthy, Cormac, 1933-
Tee
(The Road, 2006)
inglise keelest tõlkinud Kersti Unt
toimetanud ja järelsõna: Marja Unt
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2008
215 lk.

Thursday, July 13, 2017

Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

35. Raamat, mille pealkirjas on värv.

Romaani sündmused leiavad aset 17. sajandi puritaanlikus Bostonis. Loo keskmes on Hester Prynne'i ja kirikuõpetaja Arthur Dimmersdale'i ebaseaduslik armulugu ning sellest sündinud tütar Pearl. Lugu saab alguse siis, kui Hester on abielurikkumises süüdi mõistetud ja peab karistuseks kandma kleidile tikitud A-tähte - A nagu abielurikkuja.

Sissejuhatus oli väga pikk. Väidetavalt selgitab autor seal romaani saamislugu. Ma ei tea, ma ei lugenud seda läbi, sest ei suutnud üldse "kohal olla".

Teema seostus mulle veidi "Ogalindudega", keelatud suhe preestriga jne. Selles raamatus oli olustik muidugi hoopis teine. 17. sajand ja rangelt usklik kogukond. Imestan, et sellise asja eest automaatselt surmanuhtlust ei rakendatud. No jah, elamine alanduses on üleastujale ilmselt paremaks karistuseks kui poomine.

Pidin lugemisel endale pidevalt meelde tuletama, millal see raamat kirjutatud on - 19. sajandil, sest stiililt erineb see oluliselt sellest, mida enamasti loen. See on jutustav, ka seal, kus ma lugejana oleks tahtnud dialoogi, ning ise kaude mingisuguse moraalini jõuda polnud võimalik. Seega, selleks, et mitte pooleli jätta, tuli võtta seda sellisena nagu see on. Õnneks pole raamat kuigi paks, sest lõputult poleks ma suutnud nende asjaoludega arvestada.

Loos ei heideta kuigi palju valgust eelnevatele sündmustele ehk sellele, kuidas üldse suhe tekkis jne. Minul igatahes tekkis lugedes suurem huvi hoopis selle vastu. Seda enam, et üheks raamatut läbivaks jõuks on Hesteri seaduslik abikaasa. Huvitav, kas sellele raamatule on keegi eelloo kirjutanud...

Hawthorne, Nathaniel, 1804-1864
Tulipunane kirjatäht
(The Scarlet Letter, 1850)
inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Romaaniklassika 67. raamat
189 lk.

Dave Eggers "Ring"

18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub.

"The Circle" jõudis kinodesse sel kevadel. Ma ei käinud seda kinos vaatamas, sest raamat oli lugemata ning ei tahtnud lugemiselamust ära solkida. Vaatasin filmi arvutist pärast raamatu lugemist. Nüüd tean, et väga hea, et ei käinud kinos, sest film on raamatuga võrreldes haltuura.

Mae Holland on noor naine, kes oma sõbranna Annie abil saab tööle mainekasse internetikompaniise, Ringi. See on nagu omaette maailm, sest linnakus on olemas kõik eluks vajalik ning ettevõtte hoolitseb oma töötajate eest eeskujulikult. Särava pealispinna all aga kavandatakse "ringi" sulgemist ehk lisaks erasektorile ka avaliku sektori "vallutamist". Soovitakse luua uus ühiskond, kus absoluutselt kõike salvestatakse ning kõigil on ligipääs sellele informatsioonile.

Raamatus käsitletakse kõiki peamisi sotsiaalmeediat ning virtuaalmaailma puudutavaid teemasid. Inimesed ei suhtle enam vahetus ruumis, vaid interneti vahendusel. Suurt tähtsust omistatakse laikimisele, kommenteerimisele ja jagamisele - kõigele sellele, mis meile sotsiaalmeedia kasutamisega seostub. Mida aktiivsem sa selles oled, seda kõrgemalt sind hinnatakse. See on surnud ring. Selleks, et tipus püsida, peab päevanormi ära tegema ning rohkemgi. Teravalt tõstatub ka privaatsuse küsimus. See on tugevalt seotud inimeste julgeoleku ja turvalisusega. Kui palju on ühiskond valmis füüsilise turvatunde nimel oma privaatsusest loobuma? Kui igasugune tegevus igal ajal on jälgitav ning talletatud, siis kaob ka kuritegevus? Üksikisik ja tema privaatne ruum ei kuulu enam talle endale, vaid kogu ühiskonnale.

Kõik see tekitas minus võrdlemisi suurt kõhedust. Kuid mis avaliku sektori kaaperdamist puudutab, siis selle koha pealt võib Eesti ilmselt kergemalt hingata. Raamatu tegevuses olid riigi infosüsteemid puudulikud ning Ringi plaan oli pakkuda avalike teenuste vahendamiseks enda omi, millega ilmselgelt kaasneb olukord, kus võim inimkonna üle läheb Ringi ladviku kätte. Kuna Eesti oma e-riigiga on ilmselgelt maailma tipus, siis sellist olukorda ilmselt karta pole vaja. Kuid kindlasti tuleks silmad lahti hoida, mis toimub mujal maailmas. Muidugi ma teadsin juba varem, mis see Eesti e-riik endast kujutab jne, kuid seda raamatut lugedes adusin selle põhimõttelist olemust ning seda, kui kahtlane oleks tulevik, kui seda ei oleks. Kindlasti vaatan oma internetikasutusele nüüd ka veidi teismoodi, teadlikuma ning kahtlustavama pilguga kui varem.

Raamatu lõpp oli minu jaoks esialgu pettumus, kuid hiljem järele mõeldes sain aru, et just nii peabki olema. Kui kõik hästi oleks lõppenud, nii nagu ma seda ette kujutasin, ei jõuaks raamatu sõnum lugejale kohale. See raamat on hoiatus ning seda tuleb tõsiselt võtta. See peabki kõhedust ning ebamugavustunnet tekitama. Kohustuslik kõigile internetikasutajatele!

Miks ma ütlesin, et film on haltuura? Sest sellest on välja jäänud liiga palju sellest, mis raamatus olemas on. Film on raamatu kõrval kuiv, välja on jäänud kõige intrigeerivamad, huvitavamad, erutavamad episoodid. Kes filmi näinud, peaksid kindlasti raamatut lugema, sest ainult filmi najal jääb ettekujutus kogu teemast lihtsalt puudulikuks, pealiskaudseks.

Eggers, Dave, 1970-
Ring
(The Circle, 2013)
inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum
Varrak, 2015
366 lk.

Tuesday, July 11, 2017

Enn Vetemaa "Monument"

38. Autori debüütromaan.

Autor ise nimetab seda pigem jutustuseks, mõnikord ka lühiromaaniks, kuid fakt on see, et ilmumise ajal (1965) oli see tema mahukaim teos.

Mina-tegelane Sven Voore on Moskvast õpingutelt naasnud kunstnik. Kogu raamatu tegevus keerlebki kunstiringkonnas. Nimelt on riik tellinud sõjas langenutele monumendi ning selle projekteerimisel konkureerib ka Sven Voore.

See on üks väike pildike tolleaegsest nõukogude ühiskonnast, mida esitatakse läbi kunstnike tegevuse. Sealsed räpased intriigid tunduvad mulle isegi veidi tragikoomilistena. Kuid samas paneb see ka tõsiselt järele mõtlema. Tegelased on meeldivalt värvikad.

Väga mõnus lugemine, igatahes.

Kuna tegevus toimub kunstnike ringis, siis võiks seda soovitada ka väljakutse 21. punkti alla: Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.

Vetemaa, Enn, 1936-2017
Monument
Perioodika, 1965
Loomingu Raamatukogu 1/1965
76 lk.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Tulutust Tallinnas käigust (vaata eelmist postitust) oli vähemalt nii palju kasu, et sain 3 raamatu võrra rikkamaks. "Tähetolm" oli üks neist. Juba rongis imetlesin seda vargsi, kuid hoidsin ennast tagasi, et mitte lugema asuda. "Naine järves" oli veel pooleli. Kui viimane aga läbi sai, võtsin kohe selle raamatu ette.

Ma polnud ühtegi Gaimani raamatut varem lugenud, kuid olin kuulnud Gaimani kohta kiidusõnu. Mu tädile tema looming meeldib. Ka sisekaanelt tutvutust lugedes tekkis meeldiv ärevus.

Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.

Algul läks lugemine kuidagi vaevaliselt. Nagu oleks astumisel jala küljes pomm olnud. Mingisugusel hetkel tajusin, et "pommi" enam polnud, kuid väsimus selle algsest olemasolust jäi mind saatma kuni raamatu lõpuni.

See on fantaasiaküllane, kuid minu arvates on see kuidagi liiga lihtne, pealiskaudne, et sellesse lugemise ajal lõplikult uppuda. Ilmselt seetõttu jäi ka emotsioon lugemise ajal tagasihoidlikuks. Arvan, et see raamat võiks rohkem meeldida lugejale, kes oma loomult on unistajad ning kellel on elavam kujutlusvõime kui minul. Gaimani üheks edu saladuseks peetakse tema huumorimeelt, kuid minu jaoks oleks raamat oluliselt isuäratavam olnud, kui selles oleks seda rohkem tunda olnud.

Ma ei arva, et see on halb. Kaugelt mitte. Lihtsalt minu ootused olid liiga kõrged. Esimese kokkupuute kohta Gaimaniga oli see minu jaoks piisavalt hea, et tekiks isu ka teise järele. Huvitav, mis see olla võiks?

Gaiman, Neil, 1960-
Tähetolm
(Stardust, 1999)
inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
kaanekujundus: Meelis Kroshetskin
Tiritamm, 2010
232 lk.

Sunday, July 2, 2017

Raymond Chandler. "Naine järves"

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal.

Eradetektiiv Philip Marlowe mina-jutustus. Ta palgatakse kadunud abikaasat leidma, naine on kuu aega kadunud olnud. Detektiivil on "õnn" olla osaline rohkem kui ühe laiba avastamisel ning lahenduse leiab rohkem kui üks mõrvajuhtum.

Pärast Harry Hole, Annika Bengtzoni, Cormoran Strike'i ja teiste kaasaegsete krimikirjanduse tegelastega tutvumist on veidi raske Marlowesse sisse elada. On nii harjumatu, et ühel detektiivil eraelu polegi. Seetõttu jääb see minu jaoks kohati ebahuvitavaks ja kuivaks. Õnneks tundub sel Marlowel siiski olema iseloomu. Kõik juhtumit ja uurimist puudutav on aga tasemel ning pinget kruvitakse kuni lõpuni.

See raamat jääb mulle ilmselt alatiseks meelde kui raamat-mida-lugesin-rongis-teel-Tallinnasse-kust-sama-targalt-tagasi-tulin-sest-tantsupeo-etendus-jäi-ära.

Chandler, Raymond, 1888-1959
Naine järves
(The Lady in the Lake. 1943)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
kaas: A. Tali
Eesti Raamat, 1982
192 lk.

George R. R. Martin. Tants lohedega (Jää ja tule laul, #5)


Arvan, et pole kuigi haruldane juhus, kus mõni konkreetne raamat on lugejale olnud teenäitaja selle žanri juurde, millesse loetud raamatud kuulub. Võib ka juhtuda, et selleks on raamat, millesse lugeja eelnevalt reservatsiooniga suhtub, kuid kord selle lugemiseni jõudes, avastab ta imelise maailma. Minuga on seda korduvat juhtunud. Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiaga avastasin enda jaoks skandinaavia krimikirjanduse, Asmovi Asumi-triloogiaga ulmekirjanduse (teaduslik-fantastika). "Troonide mäng" pani mind muutma suhtumist fantaasiakirjandusse.

Neelasin eelmised 4 osa (8 raamatut) 2 aastat tagasi suvel 2 kuuga ning olingi "kadunud". Viies osa andis ennast oodata ning kui esimene raamat eelmisel aastal ilmus, ei tõtanud seda lugema. Liiga palju aega oli mööda läinud, kirg oli lahtunud. Nüüd, kui ilmus ka teine raamat, ei tekkinud ka suurt soovi neid kohe-kohe ette võtta. Kuid siis ühel tavalisel raamatukogukülastusel sattus esimene raamat mulle silma alla. Tundsin ennast väljakutse raamatute lugemisest kammitsetuna ning vajasin vahelduseks midagi muud. Otsustasin selle kasuks. Ootusärevus kasvas, kui minu küsimise peale selgus, et raamatukogul on värskelt saabunud, kuid veel laenutamiseks ettevalmistamata teine raamat ka olemas. Raamatukogust lahkusin igatahes mõlema raamatuga.

Viienda osa esimene raamat ei ole neljanda järg, vaid kirjeldab sellega paralleelselt toimunud sündmusi. Algus oli väga raske. Kuigi ma umbkaudu ikka mäletasin, kes on kes, siis ega täpselt ei mäletanud küll, mis neljandas osas aset leidis. Võtsin appi teleseriaali, vaatasin 4 ja pool hooaega ära ning pilt sai selgemaks. Esimene raamat ja osake ka teisest raamatust ei olnud minu jaoks kuigi põnev, kuid siis hakkas tasapisi juba pinge tõusma. Et siis lõpus suure pauguga plahvatada. Nagu kogu sellele loole omane, surmati üks oluline ning, mis kõige ärritavam, positiivne tegelane. Mäletan, et olin Robbi tapmisest suures šokis, kuid et nüüd keegi veel armsam tegelane hukkub. Ma olin püha viha täis: "Kõik! Käigu kukele! Järgmist osa ma küll ei loe." Ise muidugi vaikselt lootsin, et nii seda asja küll ei jäeta. C'mon, see pole ju normaalne... Vaatasin ära telesarja ülejaanud osad 5. ja 6. hooajast. Nagu kivi langes südamelt, kui selgus, et ilmselt mu lootused ei luhtu. Nii erinevad telesari ja raamat ju ka olla ei tohiks. Nagu ma aru saan, raamatu kuues osa ei olegi veel ilmunud...

George R. R. Martini "Jää ja tule laul" on narkootikum. Minuga ei juhtu tavaliselt nii, et pärast ühe raamatu lõpetamist ei suuda kohe järgmist ette võtta. Seekord juhtus. Nii hea, et juhtus.

Martin, George R. R., 1948-
Tants lohedega
(A Dance with Dragons, 2011)
inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu
kaane kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2016 ja 2017
607 lk. ja 623 lk.

Friday, June 30, 2017

Alexandre Dumas. Kuninganna Margot

16. Raamat ühe ajaloolise isiku elust.

Kuninganna Margot on ajalooline isik nimega Marguerite de Valois, Prantsusmaa kuninga Charles IX õde, kes abiellus Navarra kuningas Henriga. Abielu sõlmiti katoliiklastest riigivalitsejate, eesotsas kuninga ema Caterina de Mediciga, vandenõu osana protestantlastest hugenottide vastu. Navarra Henri oli protestant ning pulmadega meelitati Pariisi suur hulk hugenottidest ülikuid. 1572. aasta 24. augusti ööd tuntakse Pärtliöö veresaunana.

Dumas mulle väga meeldib. "Krahv Monte-Cristo" on üks mu lemmikraamatuid. Lapsepõlvest mäletan teleseriaali "Kuninganna Margot'st". Kuna ma ajalugu raamatu sündmuste kohta väga ei tunne, ei oska ma öelda, palju selles on tõde, kuid raamatut lugedes tekib tunne, et kõik nii oligi. Kuna olulisemad sündmused olid mulle teleseriaali vahendusel juba tuttavad, ei pakkunud lugemine niivõrd põnevust, kuid see-eest meeldivat äratundmist. Nagu tore meenutus lapsepõlvest, kui sisusse mitte süveneda... Aga sisult oli see siiski selline, mille peale käed lihtsalt rippu vajuvad ning leiad ennast mõtlemast, et milline tohutu karmavõlg inimsool lasub. "Kuninganna Margot" oli lugemisel mõtteliseks järjeks Hugo raamatule "Jumalaema kirik Pariisis". Ajaline vahe on umbes sajand, tegevuspaik sama (Pariis), kuid sisuliselt ei ole mitte midagi muutunud. Ka sajand hiljem inimesed armastasid, kannatasid ning paljud süütud said hukka.

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Kuninganna Margot
(La Reine Margot, 1845)
tõlkinud Kaur Altmann
Tiritamm, 1993 ja 1994
253 lk. ja 255 lk.

Wednesday, June 21, 2017

Victor Hugo. Jumalaema kirik Pariisis

10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.

Lugesin seda 10. klassis kohustusliku kirjandusena. Kirjandus ei olnud minu lemmikõppeaine. Eelkõige sellepärast, et mul ei tule käsu peale lugemine kuigi hästi välja. Selle raamatu lugemine ning selle põhjal kirjandi kirjutamine on mul aga väga hästi meeles. Ma ei mäleta täpselt, mida ma kirjutasin, kuid hindeks sain 4+, mis oli kogu mu gümnaasiumiõpingute parim hinne kirjanduses. Südamlikud tervitused minu kirjandusõpetajale, Rita Ilvesele!

Selle raamatu tegevus viib lugeja 15. sajandi lõpu Pariisi. Raamatu esimeses pooles oli olustiku kirjeldusi rohkem ning algul hakkasingi kahtlema, et kuidas see raamat mulle meeldida sai, kui seal nii pikalt heietatakse. Aga lõpuks sai kõik selgeks. Selles on tohutult ainest paisuvate emotsioonide tekkeks. Kogu see traagika, mis sellest õnnetust armastusloost välja paiskub. Samuti tajun selles ühiskonnakriitikat. Ma ei tea, kas Hugo seda taotles, kuid lugedes lihtsalt tekivad sellised tunded. 21. sajandi inimene tajub seda arvatavasti veel teravamalt kui 19. või 20. sajandi inimene. Väga raske oli mõista tolle aja kombeid inimesi hukata ning hukutada ning see muutis selle raamatu lugemise minu jaoks vägagi emotsionaalseks. Valus romantika Esmeralda ning tema armastatu ning armastajate ümber lõikas seda veel sügavamaks.

Hugo, Victor, 1802-1885
Jumalaema kirik Pariisis
(Notre-Dame de Paris, 1831)
inglise keelest tõlkinud Johannes Semper
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 1. raamat
381 lk.

Sunday, June 11, 2017

Arved Viirlaid. Ristideta hauad

9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.

See oli üks 9-st raamatust, mis mul Goodreadsi to-read listis kõige kauem lugemisjärge oodanud oli. Lisasin selle raamatu listi juba 29. juunil 2015. aastal. Seega ootas ta lugemist peaaegu 2 aastat. 7 neist ülejäänud "õnnetutest" saavad sel aastal väljakutse raames ka loetud (kui kõik plaanipäraselt läheb).

Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.

Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!

Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.

Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.

Friday, June 2, 2017

Philip Pullman. Kuldne kompass (Tema tumedad ained, #1)

12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.

Ei teagi kohe, kust otsast peaks alustama...

Ma pole vaimustuses. Lootsin, et see on midagi närvekõditavat, kuid ei saa ka öelda, et mu lootused väga kõrged olid ning sellepärast pettusin. Nii see ei ole.

Kaanel on lause The Independentist: Harva, kui üldse pakutakse lugejale nii rikkalikku imedelaegast. Tõsi, see võis olla nii 1995. aastal, mil raamat esmakordselt ilmus. isegi aastal 2002, kui see eesti keeles ilmus, võis see erilisena tunduda. Praeguseks aga on (kirjandus)maailm oluliselt muutunud.

Mulle meeldib, et raamatu tegevus kandub Põhja-Euroopasse Lapimaale. Süžees on maagiat ja seiklust, kuid see ei kaalu üles neid nüansse, mis mind üldse ei vaimusta. Peategelane Lyra, tüdruk, kes läheb Lapimaale oma sõpra kurjade teadlaste küüsist vabastama, on positiivse tegelase jaoks liialt vastuoluline. Jah, temas on kangelaslikkust, kuid see, mida võiks nimetada kavaluseks, on minu arvates sulaselge valelikkus. Samuti tekitas minus kui lugejas segadust kõik see, mis puudutab Lyra ja tema suhteid oma vanematega.

Maailm, mis selles raamatus loodud, on põnev, kuid see raamat ei pannud mind kaasa elama ega tundma. Lugesin selle lihtsalt läbi, et mitte pooleli jätta.

Pullman, Philip, 1946-
Kuldne kompass
(Northern Lights, 1995)
tõlkinud Eve Laur
Tiritamm, 2002
357 lk.

Monday, May 29, 2017

Les Martin / Helga Nõu. Tiiger, tiiger

47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.

Les Martini "Tiiger, tiiger" on Salatoimikute-sarja 3. osa. Scully ja Mulder lahendavad Fairfieldis, Idahos, salapäraseid surmajuhtumeid, kus inimesed on hukkunud loomaaiast põgenenud nähtamatu elevandi ja tiigri läbi. Loosse on segatud kohalikud loomakaitse aktivistid, loomaaia töötajad ning üks gorilla.

Igasugused ulmekad mulle meeldivad, kuid see oli küll igav lugemine. Ilmselt oligi ühelt alla 100-leheküljelisest brošüürist kirjanduslikku naudingut palju oodata. Minu arvates on mõttetu sellist telesarja adaptsiooni üldse välja anda või kui seda teha, siis peaks see olema vähemalt sama nauditav kui teles.

Helga Nõu "Tiiger, tiiger" on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldivad Helga Nõu raamatutes see unenäolisus, mis neile omane on. Seda on ka selles teoses. Taavi Valk oli alles laps, kui koos vanematega sõjajalust Rootsi pagesid. On 1968. aasta ning Taavi sõidab kodulinna Tallinna. Raamatu unenäolisus seisnebki selles, et pole väga selge, kas ta ikka sõitis sinna päriselt või kujutab ta seda lihtsalt ette. Igatahes on see raamat eriline pilguheit välis-eestlaste tundeellu. Mida nemad mõtlevad ja kogevad seoses eemalviibimisega kodumaast ning millised on nende suhted sugulastega, kes jäid. Kodumaa jätnud eestlase jaoks jäi vaid unistus ning Wiiralti "Lamav tiiger" uue kodu seinal. Kusjuures tiigri-motiiv ei piirdu raamatus vaid Wiiraltiga, kuid ilmselt on see kõigi nende alus. Mulle raamat meeldis ning soovitan.

Martin, Les, 1934-
Tiiger, tiiger
(Tiger, Tiger!, 1995)
tõlkinud Martin Verrev
kaas: Mari Kaljuste
Varrak, 1998
95 lk.

Nõu, Helga, 1934-
Tiiger, tiiger (1969)
kujundanud Kersti Tormis
Eesti Trükitööstus, 1990
208 lk.

Wednesday, May 24, 2017

Hermann Hesse. Stepihunt

8. Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“.

Lugesin Loomingu Raamatukogus ilmunud väljaannet, kuid "Stepihunt" on ka "Punase raamatu" sarjas ilmunud.

Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta enam, sest lõpetasin selle peaaegu 3 nädalat tagasi, alustasin aga juba peaaegu et 3 kuud tagasi...

Aga mäletan, et see oli väga hea raamat. On kolmesuguseid häid raamatuid. Ühed on sellised, millest satud vaimustusse ning soovid neid aeg-ajalt jälle üle lugeda.Teised on sellised, mida loed ning vaimustud, kuid kahtled, kas sa seda veel kunagi uuesti loed. Kolmandad on sellised raamatud, mida loed, aga päris täpselt neist sotti ei saa..."Stepihunt" oli üks selliseid, millest ma täielikult aru ei saanud ning seetõttu tahaksin seda kindlasti veel lugeda.

Algus meenutas mulle veidi Tammsaare "Ma armastasin sakslast", sest sellel ka sissejuhatuseks räägitakse nagu pärineks see käsikiri kusagilt kellegi käest. Aga siin oli vist sellel isegi mitu tasandit. Ühesõnaga käsikiri käis läbi mitme inimese, enne kui lõpuks avaldajani sattus.

Peategelane Harry Haller on selline juba veidi vanaldane üksik mees, kes ennast Stepihundiks nimetab. Tema elu koosneb eneseotsingutest. Tegelikult on ta ilmselt lihtsalt veidi opakas, kes endale asju ette kujutab...  Selles raamatus on kindlasti tohutu rikas sisemus, mis minust seekord mööda läks, kuid ma tahan seda rikkust kogeda ning sellepärast pean seda veelkord lugema. Kunagi hiljem... järjekord on hetkel pikk.

Hesse, Hermann, 1877-1962
Stepihunt
(Der Steppenwolf, 1927)
saksa keelest tõlkinud ja järelsõna: M. Sirkel
Perioodika, 1973
183 lk.