Tuesday, September 26, 2017

Stanisław Lem "Tagasitulek tähtede juurest"

44. Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat. (39/54)

Ma ei võtnud kaasa midagi, isegi mitte vihmamantlit.

Hal Bregg naaseb pärast 127 (Maa)aastat tagasi Maale. Kohanemine on raske, kuid mitte võimatu. Esimeseks takistuseks saab keelebarjäär, tehnoloogia ja elukorraldus on muutunud ning seetõttu siginenud keelde palju uusi sõnu. Ka ühiskond on läbi teinud totaalse muutumise. Teatud tehnoloogia abil on inimestest välja juuritud vägivaldsus. Hea seegi, et kõik eluks vajalik on tasuta...

See on üks väga asjalik nägemus tulevikust. Selles ei kirjeldata ainult ühe Maale naasnud inimese juhtumusi, kohanemisraskusi ja siseheitlust, vaid filosofeeritakse ka inimkonna kosmosesse pürgimise üle. Arusaadavalt oli see raamatu ilmumise ajal (1961) väga aktuaalne teema. Raamatu lugemise ajal kõigub vaekauss kogu aeg, nii kosmoselendude poolt kui ka vastu. Alles päris lõpus jõuan ma arusaamiseni, et tasakaal saabub napilt vastu-poolel. Väga hästi võtab loo kokku tsitaat raamatust:

Kõige taunitavam oli see, et kosmost tahtis vallutada Maa, inimkond, kes ei olnud veel kaugeltki kõike teinud iseenda heaks, - kuigi oli selge, et ükski kuitahes kangelaslik tähtedevaheline lend ei suuda leevendada maakeral valitsevat ebaõiglust, hirmu, nälga ja inimlikke kannatusi. (lk. 200)

Need sõnad tunduvad kuidagi nii õiged. Ja mitte ainult seda. Kui edasi mõelda, siis milleks minna õnne otsima kusagilt kaugelt ja tundmatust kohast, kui tegelikult on kõik, mida sa vajad ja millest hoolid, sul siin, Maa peal olemas?

Lumi lõi mäetippudel pimestavalt, valgelt ja kuldselt helkima, mäeahelik kõrgus violetsete varjudega täidetud oru kohal võimsana ja igavesena, mina aga, silmad pärani, pisarates helkimas lume pimestav valgus, tõusin pikkamisi püsti ja hakkasin mõõda kivikuid sammuma lõuna poole, sinna, kus asus mu kodu.

Väga hea raamat. Liigutas, avardas mõttemaailma. Soovitan ka neile, kes pole suuremat sorti ulmefännid.

Lem, Stanisław, 1921-2006
Tagasitulek tähtede juurest
(Powrót z gwiazd, 1961)
poola keelest tõlkinud Gunnar Kaarend
kunstiliselt kujundanud Endel Palmiste ja Jüri Kaarma
Eesti Raamat, 1976
240 lk.

Wednesday, September 20, 2017

Kiiri Saar "Ruubeni liblikad: Kirsipiia"

20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik. (38/54)

Kiiri Saar on pärit Leevi külast, mis asub minu koduvallas. Praegu elab ja töötab ta Hiiumaal.

Kirsipiia on 12. klassi tüdruk. Ühel päeval saabub nende klassi uus poiss, Ruuben. Ta ei ole tavaline poiss, tal on võime teiste inimese kujutlusvõimet mõjutada. Noored armuvad ning alguse saab põnev seiklus. Ainult et seiklus elu ja surma peale...

Teadsin, et tegemist on noorsooromaaniga. Kuid mitte seda, et tegemist on fantaasiakirjandusega. Seepärast sattusin alguses segadusse, kui imelikke asju juhtuma hakkas. Õnneks see siiski möödus ning leidsin ennast imepärasest maailmast. Mind vaimustas loo fantaasiaküllus, mis pani kujutluses lendama, kuid samas ei lasknud ka liiga kõrgele pilvedesse kaduda, sest side reaalsusega terendas mõtetes samuti kogu aeg selle kõrval.

Kui kogu ilus, roosa, kuid põnev fantaasiamaailm kõrvale heita, koorub sellest tegelikult välja väga tõsine ja traagiline lugu tüdrukust, kes tunneb ennast tõrjutuna, pole rahul oma kehakaaluga, kelle mõtted on mustad ning seetõttu otsustab leida pääsetee vabasurma läbi.

Soovitan kõigile noortele ja fantaasiakirjanduse austajatele.

Rääkides veel autori päritolust, siis ega see kusagilt väga välja ei paista, raamatu tegevus toimub Tallinnas. Kuid ilmne vihje päritolule on see, et Tallinnas elavad penid!

Saar, Kiiri, 1972-
Ruubeni liblikad: Kirsipiia
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2012
272 lk.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju" (Millennium, #5)

Viies Lisbeth Salanderi lugu, teine raamat David Lagerctantzi sulest. Seekord avaneb taaskord väike tahk Lisbethi minevikust. Sellega seoses harutab Mikael saladuslikku kaksikute juhtumit - jällegi üks plekk Rootsi sotsiaalhoolekande ja teadusajaloos, mis vajab päevavalgele toomist.

Seda, et Lagerctantz Larssoni tasemele ei küündi, ütlevad ilmselt paljud, kaasa arvatud mina. Kuid minu arvates ei ole need sellepärast kohe kehvemad. Neis on seda põnevust ning tumedust, mis iga uue osa ilmudes tekitab  soovi seda kohe-kohe lugeda. Lagercrantzi tekst on tihedam, kuidagi kompaktsem kui Larssonil oli. Selles osas juhtub väga palju, kuid raamatus on vaid veidi alla 350 lehekülje. Samas tunnen puudust Larssoni otsekohesusest, teatud jõhkrusest, šokeerimisoskusest. Lagercrantz on kuidagi peenetundelisem ja tagasihoidlikum.

Kulmu kergitama pani mind asjaolu, et Peter Teleborian ei olegi vangis! Kas mul on eelnevalt midagi kahe silma vahele jäänud?! Millegipärast eeldasin, et see jätis pandi kinni...

Kindlasti tasub oodata järgmist osa, sest ilmselgelt oli see vaid eellugu suurele vastasseisule Lisbethi ja Camilla, tema õe vahel.

Lagercrantz, David, 1962-
Mees, kes otsis oma varju
(Mannen som sökte sin skugga)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2017
343 lk.

Monday, September 18, 2017

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. (37/54)

Tegevus toimub Saaremaal Orissaare lähedal, Tuulegi külas (reaalselt sellenimelist küla seal ei ole). See on üksildane küla, mis kunagi õitses ja pakatas noorusest, kuid tänaseks on sinna jäänud vaid vanemad inimesed... ning lahendamata inimeste kadumise juhtumid.

Ajakirjanik Eva saabub pärast töölt vallandamist tagasi lapsepõlvekoju, et välja uurida oma kadunud isa saatus. Külakest raputas aastaid tagasi järjestikused noorte neidude tapmise ja kadumise juhtumid. Lisaks sellele kadus jäljetult ka Eva politseinikust isa ja varsti pärast seda tegi ka ema enesetapu, maha jäid Eva ja tema 2 vanemat venda. Perekonna saladuste uurimisse kaasab Eva ka oma vennad Andrease ja Tomi.

Algus veidi venis, kuid kui hoo sisse sai, muutus järjest põnevamaks, mida jätkus peaaegu lõpuni välja. Lugu oli kaasahaarv ning pani ka kaasa mõtlema, milline see lõpplahendus olla võiks. Juhtlõngu harutati lahti kiht-kihilt, mis on ju hea põneviku tunnus. Samuti ei olnud lahendus minu jaoks üldse etteaimatav. Seega väga mõnus, kuid ka kergelt kõhedust tekitav lugemine.

Minu ainus etteheide on see, et ma ei taju selles seda faktorit, mis teeks temast just Saaremaa põneviku (välja arvatud fakt, et tegevus toimub seal). Ma olen Saaremaal sündinud ja kasvanud, tõsi, mitte selles piirkonnas, kus tegevus toimub, kuid siiski, selles loos ei ole minu arvates midagi, mis oleks iseloomulik vaid Saaremaale. Tegevuspaik on lihtsalt üks merelähedane koht Eestimaal, mis võiks asuda ka kus iganes mandri-Eesti rannikul.

Kui viimane aga kõrvale jätta, siis tegemist on tõesti üllatavalt hea eesti põnevikuga. Tekkis huvi ka järgmist, Muhumaa põnevikku lugeda.

Pauts, Katrin, 1977-
Politseiniku tütar
kujundanud Britt Urbla-Keller
Varrak, 2016
311 lk.

Tuesday, September 5, 2017

Joanna Trollope "Hispaania armuke"

27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. (36/54)

Raamat ilmus sarjas "Varraku ajaviiteromaan" 1995. aastal (kaanepilt). Kuid lugesin läinud aastal ilmunud väljaannet sarjast "Aegumatud armastuslood".

Raamat räägib kaksikõdedest Lizziest ja Francesest. Lizziel on perekond ja karjäär, Francesel ainult karjäär. Äriasjus Hispaanias viibides tutvub Frances kuumaverelise Luisiga. See on ilmselt Francese viimane võimalus saada emaks.

/Õlakehitus/ Tavaline kvaliteetnaistekas. Mõistan, mida autor on selle looga öelda tahtnud, kujutades kahe naise erinevat rada läinud elu. Isegi kui kõik näib korras olevat, on erinevaid valikuid teinud inimeste eludes kõigis oma traagika. Ka kõige idüllilisemas suhtes saab alati midagi viltu minna. Elul on omad tõusud ja mõõnad.

Kuigi see raamat ei ole kuigi paks, kaotasin enne lõppu sügava huvi selle raamatu vastu. Seepärast sai viimane ots diagonaalis ja üle lehekülje loetud. Ma ilmselt ei kuulu naistekate tõsiseltvõetavasse sihtgruppi.

Mind on hakanud tõsiselt häirima varemilmunud raamatute uues kuues ja sarjas avaldatud väljaannetes esinevad tõenäoliselt tekstituvastusest tulenevad kirjavead. Õnneks oli neid selles raamatus suhteliselt vähe.

Trollope, Joanna, 1943-
Hispaania armuke
(A Spanish Lover, 1993)
inglise keelest tõlkinud Heli Greenbaum
kujundanud Merike Tamm
Varrak, 2016
320 lk.

Cornelia Funke "Tindisüda"

46. Raamat, mille kaanepildil on raamat. (35/54)

Raamatuköitja Mo’l on imepärane võime: kui ta loeb raamatut ette, satub alati keegi raamatust meie maailma aga keegi ümbritsevatest kaob raamatu kaante vahele. Nii ilmubki ühel päeval „Tindisüdame“ raamatust Folchartide majja kurjuse kehastus Capricorn, tema teener Basta ja tuleneelaja Tolmusõrm, nende asemel kaob raamatusse Meggie ema Reza. Capricornile meeldib siinne elu ja et tagasisattumist vältida, otsustab ta kõik „Tindisüdame“ eksemplarid hävitada. Nii röövivadki Capricorni mehed viimase „Tindisüdame“ ning ka Mo, et tema imepärast võimet omakasupüüdlikult ära kasutada. Raamatuköitja tütrel ei jää muud üle, kui minna isa otsima.

Ma väga ootasin selle raamatu lugemist. Idee iseenesest mulle väga meeldib, kuid millegipärast ei edenenud lugemine kuigi hästi. Tegin lugemisse pause, mil lugesin midagi muud. Jõudsin vahepeal 8 teist raamatut läbi lugeda, enne kui sellega lõpetasin. Tekst ei olnud minu jaoks piisavalt sujuv. Muidugi võiks ju süüdistada selles tõlkijat. Või siis oli lugemiseks vale aeg ja koht. Või siis iseennest... Ma arvasin juba üsna alguses ära, mis oleks lahendus ning muudkui ootasin ja ootasin, millal raamatus see idee välja käiakse. Veidi üksluine oli ka tegevuskäik. Röövitakse, põgenetakse, röövitakse jälle. Liiguti kogu aeg sama rada. Kahjuks ei tekkinud minu jaoks põnevust, mis ajendaks ennastunustavalt leht lehe järel edasi lugema. Mul on kohutavalt kahju selle pärast. Loodetavasti on film parem.

Funke, Cornelia, 1958-
Tindisüda
(Tintenherz. 2003)
tõlkinud Toomas Toomra
autori illustratsioonid
kaanekujundus: Cornelia Funke ja Martina Petersen
Tiritamm, 2015
490 lk.