Joanna Trollope "Hispaania armuke"

27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. (36/54)

Raamat ilmus sarjas "Varraku ajaviiteromaan" 1995. aastal (kaanepilt). Kuid lugesin läinud aastal ilmunud väljaannet sarjast "Aegumatud armastuslood".

Raamat räägib kaksikõdedest Lizziest ja Francesest. Lizziel on perekond ja karjäär, Francesel ainult karjäär. Äriasjus Hispaanias viibides tutvub Frances kuumaverelise Luisiga. See on ilmselt Francese viimane võimalus saada emaks.

/Õlakehitus/ Tavaline kvaliteetnaistekas. Mõistan, mida autor on selle looga öelda tahtnud, kujutades kahe naise erinevat rada läinud elu. Isegi kui kõik näib korras olevat, on erinevaid valikuid teinud inimeste eludes kõigis oma traagika. Ka kõige idüllilisemas suhtes saab alati midagi viltu minna. Elul on omad tõusud ja mõõnad.

Kuigi see raamat ei ole kuigi paks, kaotasin enne lõppu sügava huvi selle raamatu vastu. Seepärast sai viimane ots diagonaalis ja üle lehekülje loetud. Ma ilmselt ei kuulu naistekate tõsiseltvõetavasse sihtgruppi.

Mind on hakanud tõsiselt häirima varemilmunud raamatute uues kuues ja sarjas avaldatud väljaannetes esinevad tõenäoliselt tekstituvastusest tulenevad kirjavead. Õnneks oli neid selles raamatus suhteliselt vähe.

Trollope, Joanna, 1943-
Hispaania armuke
(A Spanish Lover, 1993)
inglise keelest tõlkinud Heli Greenbaum
kujundanud Merike Tamm
Varrak, 2016
320 lk.

Mart Normet. Minu Tenerife

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Täna hommikul lõpetasin "Lolita". Kuna olen veidi oma korrigeeritud lugemisgraafikust maas, tuli kähku järgmine raamat ette võtta. Ostsin "Minu Tenerife" Rahva Raamatust e-raamatuna (sest kohalikus raamatukogu seda pole ning keskkogus väljas ning poest saab e-raamatu kohe kätte) kell 9 ja kella 17ks oli raamat läbi. E-raamatus on 205 lehekülge, paberraamatus 264. Tõsi, raamat sisaldab ka pilte, kuid sellele vaatama oli see minu lugemiskiirust (või pigem mahtu) arvestades päris palju. Sama palju lugesin ühe päevaga vist viimati siis, kui ilmus Lagercrantzi  "See, mis ei tapa".

Ma pole kunagi Tenerifel käinud, kuid juhuse ja õnne tahtel külastasin 2009. aasta kevadel Gran Canariat, mis ei asu Tenerifest kuigi kaugel. Võib öelda, et olen Tenerifet oma silmaga näinud, sest Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim punkt Pico de Teide on Gran Canarialt selge ilmaga nähtav.

Nagu selgus ja Normet ka ise mainib, ei ole need kaks saart kuigi erinevad. Kogesin seda lugedes tõesti äratundmisrõõmu. Kahtlustan, et kui ma poleks kunagi Kanaaridel käinud, ei oleks see raamat minu jaoks nii köitev olnudki. Kuid kindlasti on minu sümpaatial selle raamatu vastu oma osa ka autori ladusal vestmisoskusel (Dagmar Normet on tema vanaema), lahedal huumoril ning tasakaalul selles, kui palju huvipakkuvat kirjutab ta saare ning oma isikliku elu kohta. Kuigi ma polnud Gran Canariast kuigi suures vaimustuses, ilmselt ka oma süül, siis see raamat tekitas tõsise tahtmise uuesti proovida, aga seekord Tenerifet.

Goodreads

Normet, Mart
Minu Tenerife. Noor pensionär
kujundaja Anna Lauk
Petrone Print, 2014
205 lk.