Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

Winston Graham. Ross Poldark. Demelza (Poldark, #1 ja #2)

43. Raamat, mille leiad raamatukogu „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust.

Kui "Poldarki" sari eelmisel aastal ETV ekraanile jõudis, võitis see kohe minu südame. Kui raamat ilmus, ei raatsinud ma seda osta ning aimates selle populaarsust raamatukogus, ei hakanud lugemisega rabelema. Nüüd aga juhusikult sattusin raamatukogus selle peale just uudiskirjanduse riiuli juures. Ühe soojaga sai ka teine osa loetud (sain raamatu teisest raamatukogust).

Raamatute tegevus toimub Inglismaal Cornwallis. Esimeses osas aastatel 1783-1787, teises osas 1788-1790. Kui Ross Ameerika iseseisvussõjast koju naaseb, tabab teda kaks hoopi. Tema isa on surnud ning armastatud tütarlaps Elizabeth, arvates, et Ross on hukkunud, on kihlatud tema onupoja Francisega, Poldarkide pärijaga. Leides eest vaid räämas kodu ning kaks purjus teenijat, hakkab Ross isa pärandit uuesti üles ehitama. Avab kaevanduse ning matab ennast töösse. Linnaskäigul päästab ta 13-aastase tüdruku peksust ning palkab ta teenijatüdrukuks. Ross on isemeelne ja tulihingeline mees, kellele läheb korda ka lihtrahva käekäik. Teenijatüdrukust Demelzast kasvab noor naine, Rossile aga armastatud abikaasa. Neil sünnib tütar Julia. Demelzal on soojad suhted Rossi onutütre Verityga, kes tunneb üksildust ning südamevalu, sest perekond ei kiitnud heaks tema suhet laevakapten Andrew Blamey'ga. Demelza otsustab nad uuesti kokku viia. Sekkumisest tekib aga sündmusteahel, mis lõhub Poldarki perekondade vahelised suhted ning Rossi suure töö, saavutamaks paremaid tulemusi kaevandusäris. Demelza ja Rossi jaoks saabub lunastus, kuid kahjuks maksab see väga kallist hinda.

Arvasin, et suudan raamatut lugedes ära unustada telesarja, kuid kahjuks see ei õnnetunud. Selle vari saatis mind kogu lugemise aja. Väga suuri erinevusi raamatu ja sarja tegevuses ei ole. Kuid üks suurimaid erinevusi on see, et raamatus tuli Demelza Rossi majja 13- aastasena ning ta ei olnud punapea nagu sarjas, vaid hoopis tumedajuukseline. Hoopis Elizabeth on raamatus heledate juustega. Ja muidugi see, et nii Elizabethil kui George Warlegganil on raamatus mõlemad vanemad täitsa olemas, tõsi, nad ei mängi suurt erilist rolli ning ilmselt seetõttu on nad sarjast välja jäetud. Erinevusi raamatu ja sarja vahel on veelgi, kuid needki jäävad vaid väikesteks varjunditeks. Need kaks raamatut hõlmavad tegevust telesarja esimeses hooajas.

Mulle meeldivad raamatu olustik, tegelased. Kartsin, et sarja näinuna jääb raamat kuidagi ebahuvitavaks, kuid eksisin. Lugesin seda suure õhinaga. Ainus, mis mulle nende raamatute juures kohe üldse ei meeldi ja mis mind marru ajab, on nende hind raamatukauplustes.

Graham, Winston, 1908-2003
Ross Poldark: Cornwalli romaan, 1783-1787
(Ross Poldark, 1945)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
392 lk.

Graham, Winston, 1908-2003
Demelza: Cornwalli romaan, 1788-1790
(Demelza, 1946)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
448 lk.

Jonas Jonasson. Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Kompenseerimaks ebaõnnestumist Nils Holgerssoniga võtsin ette midagi muud, mis sama punkti alla sobiks. Arvan, et Jonas Jonassoni "Kirjaoskamatu..." on selleks vägagi sobiv raamat. Kriminull see pole ning põnevikuks võib seda ju tinglikult nimetada, kuid eelkõige on tegemist siiski... Kuidas seda peakski nimetama? Koomiliseks romaaniks (comic novel)?

Oi, kui meeldivalt pettununa ma end tundsin, kui juba algul selgus, kui valesti olin raamatu pealkirja mõistnud. Kui "Saja-aastase..." puhul oli tegemist ilmselgelt 100-aastasega ning ei mõistnud seda kuidagi teisiti ehk nägin selles vaid vanust, mitte hinnangut inimese teovõimele, siis selle raamatu puhul eeldasin, et peategelane on tõesti kirjaoskamatu ning sarnaselt saja-aastasega temaga lihtsalt hakkab asju juhtuma.

Aga ei, Lõuna-Aafrika agulis sündinud Nombeko Mayeki ei ole teps mitte kirjaoskamatu. Vastupidi, ta on vägagi intelligentne ja töökas, avalike tualettide küürijast saab tuumarelva tootmise keskuse juhiks (ametlikult, tõsi küll vaid koristaja ametipostil) ning pagulasena Rootsi saabub ta hoopis Mossaadi agentide ettepanekul. Nombeko ise oleks eelistanud Liibüasse minna. Rootsis ristub tema tee kaksikvendadest Holgeritega, kellest esmasündinul on kinnisidee kukutada kuningavõim ning muuta Rootsi vabariigiks. Nombekole aga sajab kaela veel üks koorem. Nimelt saab ta Iisraeli agentide käpardlikkuse tõttu ekslikult antiloobiliha asemel hoopis tuumapommi omanikuks... Nagu pealkirjast eeldada võid, lõppeb kõik siiski õnnelikult.

Kui tuua välja sarnasusi "Saja-aastasega...", siis hõlmab seegi raamat päris pikka ajaperioodi ning tegevused on seostatud konkreetsete ajaloosündmuste ja isikutega. Mulle väga meeldis, et ajalooline ning poliitiline teravik oli Rootsi kõrval just Aafrikal, Iisraelil ja Hiinal. Ning tekst on ikka sama hea: ladus, vürtsitatud iroonilise huumoriga, tegevuskäigud absurdsed. Mõnus lugemine. "Kirjaoskamatu..." on minu arvates veidike parem kui "Saja-aastane...". Jään huviga "Mõrtsuk-Andersit..." ootama.

Jonasson, Jonas, 1961-
Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga
(Analfabeten som kunde räkna, 2013)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2014
335 lk.