Tuesday, May 5, 2020

Joel Jans "Tondilatern"

Teine koht romaanivõistlusel on väga tubli tulemus ning raamat olekski võinud  ilmuda võistlusele esitatud käsikirja pealkirjaga "Tribestria". Sellel on vähemalt looga mingisugune seos. Miks ilmus raamat aga "Tondilaterna" nime all, on minu jaoks väga suur küsimärk. Sisu ei seleta seda pealkirja mitte kuidagi.

Rajar ja Siiri on Elva kooliõpilased. Rajar on sportlik gümnasist, Siiri animefännist üheksandik. Lugu algab nagu tavaline noortekas. Õige varsti kisub lugu ulmeliseks. Rajarit painavad imelikud unenäod ning miski sunnib teda ehitama mingisugust imemasinat, mis osutub hinge paralleelmaailma rändamise väravaks. Lugu saab hoo sisse, kui Rajar läheb teisele poole Siiri hinge päästma ning naasnuna avastavad, et teiselt poolt hakatakse tungima nende maailma. Algab tagaajamine ja võitlus, mis päädib väikest sorti sõjaga, kuhu on kaasatud kaitseliitlased ja NATO liitlased. Lõpp hea, kõik hea.

Lõpp ongi kogu raamatu juures minu lemmik. See oli väga loogiline ning loomulik. Vahva punkt kogu sellele hingede temaatikale. Tahan teema valikut tõesti kiita. Ideed olid väga huvitavad ning omavahel hästi seotud. Ainult et  teostus lonkas tuntavalt. Kirjakunsti on selles raamatus üpris vähe. Lugemisel tekkivate emotsioonide spekter jäi kitsaks ja madalaks. Lisaks need kirjavead... Illustratsioone oleks võinud rohkem olla, need olid tõesti head (illustratsioonide autor Sander Tulk).

Mille eest see teos nii kõrge koha võis saavutada? Ma ei ole eesti teadusulmekirjandusega tuttav, välisautorite loomingut olen rohkem lugenud ning selle taustal võin välja tuua mõned nüansid. Selle raamatu idee ning kirjeldatud tehnoloogia on tõesti huvitav. Selle asetamine Eesti oludesse on minu jaoks veidi võõrastav, kuid kui minu subjektiivsus kõrvale jätta, siis miks mitte ei võiks sellised sündmused ühte Eesti väikelinna sobida. Ning tegelikult kumab selles teoses autori potentsiaal kirjutada midagi veel paremat. Igatahes, hoian tulevikus silma peal, võibolla saab sellest autorist minu jaoks teerajaja eesti ulmekirjandusse.

Goodreads

Urramis

Joel Jans
"Tondilatern"
Lummur, 2019
262 lk

Saturday, April 25, 2020

Bobbie Peers "Kaoseparalüsaator" (William Wenton, #5)

William Wentoni sarja viiendas osas jätkub hea ja kurja võitlus pahalase Abraham Talley ning heala(p)se William Wentoni vahel.

Posthumaansete Uuringute instituuti pole enam ning William ja tema sõbrad tegutsevad nüüd Libateabe Keskuses. Tegevus saab kohe alguses hoo sisse, kui keskuses tutvustatakse uusi botte, vahibottide töö võtavad üle psübotid - kõrgtehnoloogilised tehisintelligentsed robotid, kes kuulevad ja näevad kõike ning  suudavad loetud sekundite jooksul oma kuju muuta. Williami vanaisa küsib liiga palju küsimusi ning ta vahistatakse. William saab aru, et miskit halba hakkab juhtuma, ning põgeneb koodipüramiidiga, mille orbulaatoriagent talle jättis. Püramiidi jahivad aga keskuse juhataja Blenda Zeynomore ja turvaülem Milton Bassvalk. Williami ülesandeks saab koodipüramiid viia kaoseparalüsaatorisse, et anda otsustav löök naasnud Abraham Talleyle.

Tegelaskond on selles raamatus jäänud enamjaolt samaks. Mängu astub Williami vaarisa - vanaisa vanaisa, kes ilmub alati siis, kui William kõige rohkem abi vajab ning juhatab talle teed kaoseparalüsaatorini. Üllatustegelaseks on uks... Uks on selles raamatus minu lemmiktegelane.

Raamatu tegevuspaik jääb Londoni piiridesse, käiakse mööda katuseid ning roomatakse metrookäikudes. Ühest küljest oli see väikeseks pettumuseks, sest eelnevad osad on viinud Williamit maailma päästmiseks väga erinevatesse maailma paikadesse, kuid selle korvab täielikult loo tuttavalt hoogne, "ootamatute" pööretega pikitud kulgemine. Ning mis kõige erakordsem, lõpp on vaid üürike vahepeatus. Suur finaal, lõplik lõpp saabub ilmselt järgmises osas. Loodan, et ei pea kaua ootama.


Goodreads

Urramis

Bobbie Peers
"Kaoseparalüsaator" (Kaosparalysatoren, 2019)
tõlkinud Annika Kupits
Helios, 2020
200 lk