Monday, May 29, 2017

Les Martin / Helga Nõu. Tiiger, tiiger

47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.

Les Martini "Tiiger, tiiger" on Salatoimikute-sarja 3. osa. Scully ja Mulder lahendavad Fairfieldis, Idahos, salapäraseid surmajuhtumeid, kus inimesed on hukkunud loomaaiast põgenenud nähtamatu elevandi ja tiigri läbi. Loosse on segatud kohalikud loomakaitse aktivistid, loomaaia töötajad ning üks gorilla.

Igasugused ulmekad mulle meeldivad, kuid see oli küll igav lugemine. Ilmselt oligi ühelt alla 100-leheküljelisest brošüürist kirjanduslikku naudingut palju oodata. Minu arvates on mõttetu sellist telesarja adaptsiooni üldse välja anda või kui seda teha, siis peaks see olema vähemalt sama nauditav kui teles.

Helga Nõu "Tiiger, tiiger" on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldivad Helga Nõu raamatutes see unenäolisus, mis neile omane on. Seda on ka selles teoses. Taavi Valk oli alles laps, kui koos vanematega sõjajalust Rootsi pagesid. On 1968. aasta ning Taavi sõidab kodulinna Tallinna. Raamatu unenäolisus seisnebki selles, et pole väga selge, kas ta ikka sõitis sinna päriselt või kujutab ta seda lihtsalt ette. Igatahes on see raamat eriline pilguheit välis-eestlaste tundeellu. Mida nemad mõtlevad ja kogevad seoses eemalviibimisega kodumaast ning millised on nende suhted sugulastega, kes jäid. Kodumaa jätnud eestlase jaoks jäi vaid unistus ning Wiiralti "Lamav tiiger" uue kodu seinal. Kusjuures tiigri-motiiv ei piirdu raamatus vaid Wiiraltiga, kuid ilmselt on see kõigi nende alus. Mulle raamat meeldis ning soovitan.

Martin, Les, 1934-
Tiiger, tiiger
(Tiger, Tiger!, 1995)
tõlkinud Martin Verrev
kaas: Mari Kaljuste
Varrak, 1998
95 lk.

Nõu, Helga, 1934-
Tiiger, tiiger (1969)
kujundanud Kersti Tormis
Eesti Trükitööstus, 1990
208 lk.

Wednesday, May 24, 2017

Hermann Hesse. Stepihunt

8. Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“.

Lugesin Loomingu Raamatukogus ilmunud väljaannet, kuid "Stepihunt" on ka "Punase raamatu" sarjas ilmunud.

Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta enam, sest lõpetasin selle peaaegu 3 nädalat tagasi, alustasin aga juba peaaegu et 3 kuud tagasi...

Aga mäletan, et see oli väga hea raamat. On kolmesuguseid häid raamatuid. Ühed on sellised, millest satud vaimustusse ning soovid neid aeg-ajalt jälle üle lugeda.Teised on sellised, mida loed ning vaimustud, kuid kahtled, kas sa seda veel kunagi uuesti loed. Kolmandad on sellised raamatud, mida loed, aga päris täpselt neist sotti ei saa..."Stepihunt" oli üks selliseid, millest ma täielikult aru ei saanud ning seetõttu tahaksin seda kindlasti veel lugeda.

Algus meenutas mulle veidi Tammsaare "Ma armastasin sakslast", sest sellel ka sissejuhatuseks räägitakse nagu pärineks see käsikiri kusagilt kellegi käest. Aga siin oli vist sellel isegi mitu tasandit. Ühesõnaga käsikiri käis läbi mitme inimese, enne kui lõpuks avaldajani sattus.

Peategelane Harry Haller on selline juba veidi vanaldane üksik mees, kes ennast Stepihundiks nimetab. Tema elu koosneb eneseotsingutest. Tegelikult on ta ilmselt lihtsalt veidi opakas, kes endale asju ette kujutab...  Selles raamatus on kindlasti tohutu rikas sisemus, mis minust seekord mööda läks, kuid ma tahan seda rikkust kogeda ning sellepärast pean seda veelkord lugema. Kunagi hiljem... järjekord on hetkel pikk.

Hesse, Hermann, 1877-1962
Stepihunt
(Der Steppenwolf, 1927)
saksa keelest tõlkinud ja järelsõna: M. Sirkel
Perioodika, 1973
183 lk.

Saturday, May 6, 2017

Winston Graham. Warleggan (Poldark, #4)

Alustasin selle lugemist juba vahetult pärast "Jeremy Poldarki" (3. raamat) lugemist, e-raamatuna. Aga kuna ma eelistan paberraamatut e-raamatule, tellisin endale selle Book Depositoryst (eesti keeles ilmus see just äsja ning on juba poes saadaval). Pakki oodates hoidsin ennast tagasi, et e-raamat enne loetud ei saaks kui pakk kohale jõuab. Kui raamat lõpuks saabus, oli tunne nagu mul oleks sünnipäev ja keegi on kinkinud mulle midagi ääretult ihaldusväärset.

Ma ei ole inglise keeles varem väga palju lugenud, kuid seda raamatut lugedes ei omanud selle keel minu jaoks üldse tähtsust. Kohati isegi unustasin, et loen võõrkeeles. Ei saa just öelda, et ma kõigist sõnadest oleks aru saanud, kuid see ei seganud üldse sisust aru saamist. See on sama põnev kui eelmised osad.

Ma ei ole veel päriselt aru saanud, miks see sari mulle nii kohutavalt meeldib. Ilmselt on selles teeneid ka telesarjal. Ka selle raamatu sisuga olin juba enne lugemist tänu sarjale tuttav. See ei vähendanud tõmmet seda ikka ja jälle kätte võtta. Ootan juba kannatamatult järgmisi osi, et saaks nö puhta lugemiselamuse (olen nüüd targem ja tellin ikka mitu osa korraga, jätkub kauemaks).

Kui veidi sisust rääkida, siis selles osas lähevad Rossi ja Demelza suhted kolinal allamäge, kuid minu silmis see vaid kasvatab loo usutavust (kõik fännid juba ilmselt teavad, mis juhtub Rossi ja Elizabethi vahel, sest see osa oli täpselt nädal tagasi eetris ära). Ka Dwighti ja Caroline'i suhe saab tagasilöögi, kuid kui kaks inimest teineteist väga armastavad, peavad nad koos olema (nagu kõlab Demelza tarkus). Raamatu pealkirjaks on "Warleggan", sest selles osas kerkib esile George'i roll. Ta abiellub Elizabethiga ning peremehetseb Poldarkide kantsis Trenwithis. Ross ja Demelza aga lepivad, mida kindlasti soosib nende oluliselt paranenud majanduslik olukord, millest muidugi kohe ka George üritab kasu lõigata. Kas see tal ka õnnestub, saab ilmselt teada juba järgmisest osast. Jään suure huviga ootama.

Graham, Winston, 1908-2003
Warleggan: A Novel of Cornwall, 1792-1793 (1953)
Pan Books, 2008
471 lk.

Mats Traat. Tants aurukatla ümber

34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused.

Olen Mats Traadi "Pommeri aeda" lugenud. Eredaid emotsioone sellest ei meenu. Kui sõbranna hindas "Puud olid, puud olid hellad velled" 2 tärni vääriliseks, siis tekkis Mats Traadi loomingu suhtes eelarvamused küll. Mäletan lapsepõlvest "Tants aurukatla ümber" filmi ning sellest on meeles vaid üks õudne stseen, kus keegi oma käe peksumasinasse jättis.

Tegelikult osutus see aga üsnagi heaks lugemisvaraks. See ei ole põnev ega midagi. Kuid selles on teatud meeldivat rahulikkust, tagasivaatamist Eesti ja eestlaste ajaloole. Raamat koosneb viiest "tantsust" ehk peatükist, mis igaüks kujutab mingisugust ajajärku eestlaste ajaloos. Tegevus toimub samas kohas Otepää kandis. Ajavahed perioodide vahel ei ole pikad, seega tegelased, kes ühes peatükis on lapsed, on järgmises juba täiskasvanud. Läbivaks "tegelaseks" on aurukatel, mida kasutatakse rehepeksumasinaga töötamiseks. Esimene "tants" toimub umbes 20. sajandi alguse paiku, viimane 1960-ndatel.

See on huvitava ülesehitusega raamat, milles on nii traagikat kui romantikat. Mõistan selle väärtust ja kohta eesti kirjanduses, kuid arvatavasti ma seda teist korda ette ei võtaks.

Traat, Mats, 1936-
Tants aurukatla ümber (1971)
järelsõna: Arvo Valton
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
160 lk.