Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum"

33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. (40/54)

Raamatu ainetel tehti film 1966. aastal. Vaatasin seda lapsepõlves mitu korda, sest siis kui mina laps olin, ei olnud suurt valikut, mida telekast vaadata, vaatasid seda, mida parasjagu Eesti Televisioon näitas. See pole lastefilm ning ilmselt seetõttu ei avaldanud see mulle ka kuigi sügavat muljet.

Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...

Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.

Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.

Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.

Enn Vetemaa "Monument"

38. Autori debüütromaan.

Autor ise nimetab seda pigem jutustuseks, mõnikord ka lühiromaaniks, kuid fakt on see, et ilmumise ajal (1965) oli see tema mahukaim teos.

Mina-tegelane Sven Voore on Moskvast õpingutelt naasnud kunstnik. Kogu raamatu tegevus keerlebki kunstiringkonnas. Nimelt on riik tellinud sõjas langenutele monumendi ning selle projekteerimisel konkureerib ka Sven Voore.

See on üks väike pildike tolleaegsest nõukogude ühiskonnast, mida esitatakse läbi kunstnike tegevuse. Sealsed räpased intriigid tunduvad mulle isegi veidi tragikoomilistena. Kuid samas paneb see ka tõsiselt järele mõtlema. Tegelased on meeldivalt värvikad.

Väga mõnus lugemine, igatahes.

Kuna tegevus toimub kunstnike ringis, siis võiks seda soovitada ka väljakutse 21. punkti alla: Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.

Vetemaa, Enn, 1936-2017
Monument
Perioodika, 1965
Loomingu Raamatukogu 1/1965
76 lk.

Arved Viirlaid. Ristideta hauad

9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.

See oli üks 9-st raamatust, mis mul Goodreadsi to-read listis kõige kauem lugemisjärge oodanud oli. Lisasin selle raamatu listi juba 29. juunil 2015. aastal. Seega ootas ta lugemist peaaegu 2 aastat. 7 neist ülejäänud "õnnetutest" saavad sel aastal väljakutse raames ka loetud (kui kõik plaanipäraselt läheb).

Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.

Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!

Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.

Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.

Mati Unt. Sügisball

12. Raamat, mille pealkirjas on kuu või aastaaja nimetus

Unt, Mati, 1944-2005
Sügisball. Stseenid linnaelust
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
Eesti Lugu, 43. raamat
208 lk.

Goodreads

Sügav nõukogude aeg. Mustamäe on Tallinna uus elamurajoon, kus on kodu leidnud väga erinevad inimesed. Seal elavad luuletaja Eero, juuksur August Kask, arhitekt Maurer, šveitser Theo ja telefonioperaatorist Laura koos poja Peetriga. Eero on luuletaja, kelle loomingut väga vähesed loevad. Juuksur August on üksik mees, kellele meeldib õhtupimeduses teiste akendesse vahtida. Samuti teab ta väga täpselt, mitu maja paistab tema koduaknast ning mitu akent on tema vastasmajal. Arhitekt Maurer on veidrik, kes soovib endale täpselt sellist armukest nagu on tema abikaasa. Šveitser Theo on edev mees, kelle elu eesmärgiks on pidu panna ja naistega ringi lasta, kuni ta ühel hetkel avastab, et pool elu on läbi, aga temal pole hinge taga kopikatki. Laura on noor naine, kelle elu suureks osaks on tegelased välismaisest seriaalist, mida hilja õhtul telekas näidatakse. Peeter on vaatamata sellele üsna asjalikuks poisiks kasvanud. Pealtnäha ei ühenda neid inimesi peale elukoha mittemidagi.

Olen aastaid tagasi selle romaani ainetel tehtud filmi näinud (Youtube'is), kuid ei mäletanud sellest peale rõdul õõtsuva Rain Tolgi mitte midagi. Ma arvan, et tema on luuletaja Eero kuju, kuigi täna veidi filmi kerides avastasin, et seal on tema nimi hoopis Mati. See selleks. Film ei olegi täpselt sama mis raamat. Minu jaoks on raamat algupärand. Väga hea algupärand. Ma pole Unti varem lugenud ja arvan, et "Sügisball" oli väga hea algus tema loominguga tutvumiseks.

Andris Kolbergs. Mees, kes jooksis üle tänava

8. Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas

"Läti nõukogude kirjaniku Andris Kolbergsi satiirilise koega romaan rahva vara riisujatest ja miilitsatöötajate võitlusest nende vastu". Nii kõlab raamatu tutvustus. Nõustun sellega, ainult et raamatus räägitakse riigi vara riisujatest, aga eks sel ajal, 1970ndatel oligi rahva vara riigi vara.

Ühel veebruaripäeval jääb Riias trammi alla naine, kel käekotis 11 tuhat rubla. Samal ajal nähakse üht meest üle tänava jooksmas. Õnnetust hakkab uurima kriminaaljälitusosakonna inspektor Juris Dobens. Uurimise lõpuks jõutakse aga riigivaraste, õmblusvabriku juurdelõikaja Viljams Argalise ja tema sõber kauplusejuhataja Alberts Cauna jälile. Tegelikult see ongi pigem Viljamsi ja Albertsi lugu. Lugu nende elust ja olust. Ja saatusest.

Raamat annab omapärase pildi tolle aja ühiskonnast Nõukogude Liidus. Peamine kuritegelik tegevuspaik on õmblusvabrik. Aga ilmselt selles peitubki selle raamatu satiiriline kude. Muidugi ka pealkirjas. Ootad, ootad, et millal see jooksev mees siis mängu tuleb...

Raamat ei ole midagi ülevoolavalt head, kuid siiski lihtne ja tore lugemine.

Goodreads

Cilvēks, kas skrēja pāri ielai, 1978

Kolbergs, Andris, 1938-
Mees, kes jooksis üle tänava / läti keelest tõlkinud Mari Vaba, Lembit Vaba
Eesti Raamat, 1984
255 lk.

Lugemisaeg 30. jaanuar - 02. veebruar

+26 päeva