Thursday, January 24, 2019

Derek Rydall "Ärkamine"

Raamat räägib sellest, kuidas ennast, oma tõelist mina leida. Mõned tsitaadid raamatust:
"Me ei lahenda ealeski oma probleeme vähegi jätkusuutlikul viisil, kui jätkame senisel moel tegutsemist või jääme samadeks inimesteks kui seni. Me peame arenema. Ainus viis arenemiseks on tõusta kõrgemale tasandile. Ja ainus meetod kõrgemale tasandile jõudmiseks on pääseda ligi arenguimpulsile väljaspool tavateadvust ja selle lõputut halamist häda ning viletsuse teemal - sest tavateadvus saab luua ainult oma praeguse seisundi tingimustele vastava uue variandi." (lk. 24-25) Halamine tõepoolest ei aita. Parimad lahendused probleemidele tavaliselt leitaksegi ju veidi nö "kastist" välja mõeldes.
"Kogu meie planeedi seisund peegeldab inimteadvuse ökoloogiat. Just seetõttu ei hakka me kunagi elama ei looduse ega üksteisega kooskõlas enne, kui elame iseendiga sisemises harmoonias." (lk. 81) Kujutate ette inimkonda, mille kõik liikmed on tõeliselt õnnelikud, on just seal, kus nad tahavad olla, ja teevad tegevusi, mida nad väga tahavad teha. Inimesed, kes elavad iseendaga kooskõlas, elavad harmoonias kogu ümbritsevaga, sest kogu väline maailm ongi meie sisemaailma peegeldus.
"Probleeme ei lahendata; need hajuvad, kui te arenete." (lk. 152) Ma arvan, et arengu tagajärjel nähaksegi lahendust. Samuti võib seda mõista ka nii, et arenedes mõistetakse, et probleemi üldse polegi. Mulle tundub, et päris tihti on ju nii, et nähakse probleemi seal, kus seda tegelikult ju ei ole, nö tehakse mingitest asjadest probleem. Teadlikumaks saades aga mõistetakse, et probleemi polnudki.
"Tõeline andeksandmine on mõistmine, et mingit viga polnudki, mingit kahju ei sündinud." (lk. 168) See toetab seda mõtet, et kõik halb on millekski hea. Ehk kui halb on millegi hea eelduseks, siis ei olnudki see halb halb, vaid hoopis hea. Ja millegi lõpp on alati millegi algus.
See raamat väga meeldis mulle, sest see toetas väga suurel määral seda, mida ma ise olen juba läbi teinud või millistele järeldustele jõudnud. Väga lihtne oli autori mõtetega nõustuda. Raamat sisaldab ka nö harjutusi, selle osa lasin ma küll sujuvalt üle, kuid see ei vähenda minu silmis raamatu väärtust. Arvan, et inimestele, kes seda lugedes igal sammul uut vaatenurka ja ahaa-momenti kogevad, võivad need harjutused täitsa abiks olla. Kindlasti soovitan lugejatele, kes tunnevad, et nende elus on nagu midagi puudu. Etteruttavalt võin kinnitada, teil ei ole mitte midagi puudu, teis on kõik olemas, tuleb osata see vaid endast üles leida.

Derek Rydall "Ärkamine" ("Emergence: Seven Steps for Radical Life Change")
tõlkinud Marju Algvere
Varrak, 2016
231 lk.

Tuesday, January 22, 2019

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Pärast "Vihakobarate" lugemist sai Steinbeckist minu suur lemmik. "Hommiku pool Eedenit" ja "Hiirtest ja inimestest" vaid tugevdas minu sümpaatiat tema teoste vastu. Minu ootused selle raamatu suhtes olid kõrged ja see on ainus viga selle raamatu juures. Minust endast lähtuv viga. Kui see kõrvale jätta, on tegemist siiski väga hea, kui mitte suurepärase raamatuga. See kulgeb rahulikult, kuid mitte igavalt, pakkudes piisavalt põnevust ja mõtteainet. Lugu on väga mitmekihiline. Ühelt poolt manab see pildi 1950-ndate (esmailmumine 1961) elu-olust, veel rohkem aga inimeste mõttemaailmast, moraalist, eetikast. Lugejana on mul õigus selle õigsust kas jaatada või eitada. Väliselt on Ethan igati lugupeetud poemüüja Ameerika idaranniku väikelinnas, kuid minevikuvarjud esivanemate jõukusest ei anna siiski hingele rahu. Kas, kuidas ja mis hinnaga õnnestub tal pääseda tagasi kõrgemasse klassi ning kas see kõik ikka on seda väärt, seda loeb igaüks ise :) Igatahes, väärt raamat.Tühja koha pealt Nobelit ju ei anta...

John Steinbeck "Me tusameele talv" ("The Winter of our Discontent, 1961)
tõlkinud Harald Rajamets
kujundus: Anne Pikkov
Pegasus, 2007
362 lk.

Sunday, April 22, 2018

Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas"

4. Raamat, mille said raamatuvahetusest, kasutatuna või said tasuta (13/53)

Sain raamatu Tartu Riiamäe uuskasutuskeskusest hinnaga 1.20. Raamatu soetasin just autori pärast.

Kes ei teaks "Salaaeda", "Väike lord Fautleroyd" või "Väikest printsessi"?! Sama autori sulest on ka "Valge rahvas". Minu ootused sellele olid kõrged, kuid kahjuks neile ei vastatud. Lugu räägib ühest Šotimaal elavast tüdrukust, kes näeb ja suhtleb vaimudega, nn valge rahvaga. Idee iseenesest mulle väga meeldib ja kirjakunstiliselt on ilus, šoti olustik on suurepäraselt edasi antud, kuid sisult kuidagi pealiskaudne ja lühike. Võibolla sobibki lastele paremini...

Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas" ("The White People", 1917)
tõlkinud Margit Peenoja
Fantaasia, 2004
84 lk.

Bernd Nielsen-Stokkeby "Mälestusi Eestimaalt"

11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi (12/53)

Autor on baltisakslane, kes kirjutab oma lapsepõlvest, ülikooliajast ning II maailmasõja sõjamälestusi, mis seotud Eestiga. Taasiseseisvumise eel ja järel külastas ta tihti Eestit ning oli riigi ülesehitamise tunnistajaks.

Sattusin seda raamatut lugema põhjusel, et autor on tugevalt seotud Põlvaga. Raamatust sain head aimu tolleaja linna ilmest jm. Lugu oli väga huvitav ja nauditav kuni teemaks tuli taasiseseisumisaegne periood. See oli minu jaoks liialt tuim poliitiline jutt, mis ei pakkunud eelnevaga võrreldavat naudingut. Kuid soovitan seda kindlasti igale põlvamaalasele.

Bernd Nielsen-Stokkeby "Mälestusi Eestimaalt" ("Baltische Erinnerungen. Estland, Lettland, Litauen zwischen Unterdrückung und Freiheit", 1990)
tõlkinud Ursula Põks
Perioodika, 1993
111 lk.

Jo Nesbø "Prussakad" / "Päästja" (Harry Hole, #2 ja #6)

6. Mitu (või üks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lk.(11/53)

Kokku 773 lk.

"Prussakad" on Harry Hole sarja 2. ja "Päästja" 6. raamat. Alustasin mõned aastad tagasi kolmandast raamatust ning lugesin järjest veel 2 otsa. Ehk siis 2. ja 6. osa lugemine oli loogiline jätk.

Teadaolevalt saavutas autor suurema tähelepanu alles kolmanda raamatuga. Ning minu arvates on iga järgmine veelgi parem olnud. Taseme vahe tuli neid (2. ja 6.) järjestikku lugedes väga ilmselt esile ning annab lootust, et seitsmenda ja kõigi järgmiste osade lugemine pakub vähemalt sama suurt naudingut kui kuues. Ehk "Prussakad" oligi selline harju keskmine krimka, kuid "Päästja" oli ikka tõsiselt hea, väga raske oli seda mitte lugeda.

Jo Nesbø "Prussakad" ("Kakerlakkene", 1998)
tõlkinud Sigrid Tooming
kujundanud Eiko Ojala
Varrak, 2015
326 lk.

Jo Nesbø "Päästja" ("Frelseren", 2005)
tõlkinud Maarja Siiner
kujundanud Eiko Ojala
Varrak, 2012
447 lk.

Monday, March 19, 2018

Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"

40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks (10/53)

Lugesin seda lapsele õhtuti unejutuks. Pealkiri just sellele otstarbele ju viitabki.

Une-Mati on üks vigurvänt, kes ei piirdu ainult uneliiva silma puistamisega, vaid pakub väikesele tüdrukule Madlile ka väga head seltskonda, jutustades talle lugusid, mis tunduvad uskumatud, kuid samas ka veidi õpetlikud.

Raamatule eelneb 2 osa, kuid neid ma lugenud ei ole. Tungivalt soovitan endale needki läbi lugeda, sest kindlasti on need sama lõbusad ja absurdsed. Naeruturtsatused on suure tõenäosusega garanteeritud.

Illustratsioonid väärivad eraldi ära mainimist.

Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"
pildid joonistas Heiki Ernits
toimetanud Kairit Henno
kujundanud Katri Haarde
A-Disain, 2016
64 lk.

Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.