Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.
Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!
Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.
Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.
No comments:
Post a Comment