Monday, February 27, 2017

Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.

Saturday, February 18, 2017

Haruki Murakami. Kafka mererannas

5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.

Õpin raamatukogundust ning juhuslikult sattusin just seda raamatut ka lugema oma 3 nädala pikkusel esimesel erialasel töökohal töötades.

Raamatutegelased, kes raamatukogus töötavad on Oshima ja Saeki.

Eelmise aasta augustis hakkasin kuulama selle inglisekeelset audioraamatut. Mul ei olnud selle teose kohta kuigi palju eelinfot, kui vaid see, et see on hea. Sain kuulama asudes kohe aru, et see meeldib mulle. Kuna see oli mu esimene audioraamatu kuulamine üldse, siis olin selles suht saamatu, ei suutnud "teksti" piisava tähelepanuga jälgida, palju läks lihtsalt kõrvust mööda ning kuulamiskorrad olid pigem juhuslikud kui planeeritud ning toimusid pikkade aegade tagant. Otsustasin, et tahan kindlasti seda raamatut lugeda, et saada sellest paremat elamust. Audioraamatu lõpetasin vaid veidi enne raamatu lugemise algust. Kuigi raamat oli ka raamatukogus täiesti saadaval, otsustasin siiski endale selle osta. Väärt ost oli.

Raamatu sisekaanel tutvustatakse raamatut järgmiste sõnadega: Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.

Mulle meeldis, et üleminekud reaalsuse ja fantaasia-maailma vahel olid väga sujuvad. Loed nagu iga teist tavalist juturaamatut, kuid hiljem järele mõeldes avastad, et oot-oot, mis mõttes, see pole ju võimalik. Lugedes hakkasingi uskuma, et üleloomulikes sündmustes (sardiinide, makrellide ning kaanide sadu jt) ei olnud midagi üleloomulikku, vaid nii pidigi olema ning sellel hetkel täiesti loomulik nähtus. Piirid on hägusad ning see jääbki lugeja enda otsustada, kas konkreetne tegevus toimub reaalselt või on see unenägu. Igatahes väga müstiline.

Ma ei tea Murakamist eriti midagi, kuid seda raamatut lugedes tekkis kindel veendumus, et tegemist on väga intelligentse inimesega. Ma ei oodanud üldse, et ühes jaapani kirjandusteoses võiks olla nii palju kokkupuuteid läänemaailmaga: filosoofia, kirjanduse ja klassikalise muusikaga. Võibolla on see ka põhjus, miks see läänemaailmas nii populaarne on?

Arvan, et see on raamat, mida iga tõsisem raamatusõber lugema peaks. Ärgu lasku ennast alguse segasusest ja õudustest heidutada (kasside "lahkamise" stseen ajas mul südame pahaks). Kui esimesest mõistmatusest ning vastumeelsusest üle saada, siis edasi on juba oluliselt kergem. Lugu läheb põnevamaks ja haaravamaks. Ning tõesti, ajab kohati ikka väga muigama, aga ka heldima. Julgen öelda, et see on kindlasti üks selle aasta parimaid lugemiselamusi.


Murakami, Haruki, 1949-
Kafka mererannas
(Umibe no Kafuka, 2002)
jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna: Kati Lindström
kujundanud Dan Mikkin
Varrak, 2016
584 lk.

Saturday, February 11, 2017

Rabindranath Tagore. Laevahukk

4. „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult.

Gloobust mul pole, seega kasutasin atlast. Sõrm sattus Indiale. Mulle see täitsa sobis, sest raamatut polnud vaja kaugelt otsida. "Laevahukk" oli mu lugemislistis juba kauemat aega oma järge oodanud.

Raamatu tagakaanel seisab: "Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu möödunud sajandi (19. sajandi) teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiiselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu.

Rameš on noor mees Kalkutast, kes lõpetanud just õigusteaduse õpingud. Ta on sage külaline sõbra ja ülikoolikaaslase Džogendra juures. Rameši ja sõbra õe Hemnalini vahel tekib säde ning ka tüdruku isa on noorte abielu poolt. Kui aga Rameš pöördub tagasi isakoju, selgub, et talle on kaasa juba valitud ning pulmad õige pea tulemas. Algab teekond pruudi juurde mööda Gangest, satuvad aga tormi kätte ning laevad upuvad. Ärgates leiab Rameš ennast liivaseljandikul pruudirõivas Kamalaga, kes teda ekslikult oma abikaasaks peab. Mõlema perekonnad on hukkunud ning ta võtab tüdruku oma hoole alla, kuid samas peab pulmaplaani ka Hemnaliniga. Kui aga tüdruku perekonnale saab teatavaks, et Ramešil on juba naine jäävad pulmad katki ning Rameš rändab Kamalaga sisemaale. Rameš aga ei suuda Hemnalini unustada. Hemnalinile aga leitakse uus kavalerikandidaat, arstina töötav Nalinakša.

Edasi läheb lugu nagu mehhiko seebis. Surnuks peetud inimesed ei ole tegelikult surnud ning abikaasad leiavad tee tagasi teineteise juurde. Kuna lõplik lahendus ei olnud täielikult ootuspärane, siis seebiks seda siiski ei nimetaks. Selles on paras ports pinevust ning romantikat. Lugedes hakkas kohe Bollywoodi film silme ees jooksma. Suurimaks väärtuseks on sellel ilmselgelt siiski tolle aja india ühe ühikonnakihi elu-olu kujutamine.

Tagore (1861-1941) oli mitmekülgne mees. Teda tuntakse india kirjaniku, helilooja, filosoofi, kultuuri- ja rahvustegelasena. Kirjutanud hulgaliselt luuletusi, näidendeid, romaane, kooliõpikuid jm. 1913. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. "Laevahuku" lugemine oli silmaringi avardamiseks omal kohal, kuid kahtlen, kas mõnda tema romaani veel loen. Luulega on küll huvi lähemalt tutvuda.

Tagore, Rabindranath
Laevahukk
(নৌকাডুবি, 1906)
kaas: J. I. Witam
 Athena, 1996
330 lk.

Tuesday, February 7, 2017

Agnès Martin-Lugand. Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi

3. Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.

Pealkiri on sel raamatul tõesti pikk, ilus ja ahvatlev. Arvan, et paljud raamatusõbrad haaraks selle järele ilma tutvustusse süvenemata.

"Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" on Pariisi kirjanduskohvik, mida peab 31-aastane Diane oma geist äripartneri Felixiga. Pärast seda kui Diane kaotab avariis oma abikaasa Colini ja väikese tütre Clara, variseb tema maailm kokku. Isegi veel aasta pärast juhtunut veedab ta oma päevi kodus nelja seina vahel vegeteerides ning leinates. Siis aga otsustab ta sõita Iirimaale, sest just sinna soovis Colin kunagi reisida.

Ta üürib maja mere ääres ühes väikses külakeses. Temast saab naaber tugevale mühaklikule mehele, Edwardile, kellega kohe ka konfliktid tekivad. Iirimaa karmivõitu kliima ja karune mees ravivad Diane hingehaavad.

Pärast "Valgus ookeanide vahel" lugemist tundub see raamat võrdlemisi pealiskaudne, kuigi teema iseenesest on tõsine. Kahjuks ei suuda see mind täielikult kaasa haarata. Õnneks on raamatus siiski lõbusust ja lustlikkust, mis on minu arvates ka selle suurim väärtus. Süžeekäikudelt meenutab väga naistekat, kuid lõpuks leian, et ikka päris ei ole ka. Arvan, et kui keegi soovib midagi tõsist kerges kuues tilga huumoriga, siis on just see raamat õige.

Tunnen, et olen raamatu pealkirja tõttu veidi petta saanud, sest see pole ei raamatutest ega nende lugemisest, küll aga õnnelikest inimestest või (taas) selleks saamisest.

Martin-Lugand, Agnès
Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi
(Les gens heureux lisent et boivent du café, 2012)
tõlkinud Pille Kruus
Tänapäev, 2014
149 lk.

M. L. Stedman. Valgus ookeanide vahel


 32319300




2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.

Minu unistuste maaks on Austraalia, mida kindlasti kunagi ka külastan. Just seal toimubki raamatu "Valgus ookeanide vahel" tegevus.

Janus Rock on väike saareke Edela-Austraalias. Seal on majakas, mis näitab teed kahe ookeani, India ookeani ja Lõuna ookeani, vaheli liiklevatele laevadele. I maailmasõda on lõppenud ning sõjast eluga naasnud austraalia mehed püüavad leida oma kohta ühiskonnas. Seal hulgas Tom. Temal on hästi läinud, sest paljud naasnud mehed leiavad oma koha hooldekodust, kuid tema on jäänud väliselt sõjast puutumata. Ta tunneb ennast süüdi, et tervelt tagasi tuli. Püüdes sisimas rahu leida, võtab ta vastu teenistuse Janus Rocki majakavahina. See on üksildane, tuuline paik keset merd, mis on ideaalne paik üksi olemiseks. 

Tema tee aga ristub noore tütarlapse Isabeliga. Nad abielluvad ning naisest saab tema kaaslane meretagusel saarel. Nad unistavad lapsest, kuid saatus tahab teisiti. Nad elavad läbi juba kolmanda nurisünnituse, siis aga uhutakse rannale paat surnud mehe ja nutva imikuga. Nad matavad mehe ning jätavad lapse endale, juhtunust kellelegi teatamata. Mõned aastad hiljem ilmneb tõde, et meest ja last leinab taga mehe abikaasa ja lapse ema. Keeruline olukord paneb proovile Tomi ja Isabeli armastuse ning otsustab inimeste saatuse.

Mulle meeldis foon, mis seda raamatut lugedes tekkis. Selleks oli mere lõhn ja meremüha. Erakordseks teeb selle kerge kuid sügav kirjutuslaad. Mitte midagi ei öelda päris otse, kuid emotsionaalselt torkab jutustus just kõige sügavamale hingesoppi. Mulle sellised raamatud väga meeldivad, mis lasevad endal kaasa mõelda ja mis veel olulisem, kaasa tunda. Muidugi on ka teema äärmiselt tundlik. Ema armastus oma lapse vastu. Olukorrale, millesse Tom ja Isabel sattusid, ei ole ühest ja kerget lahendust.

Tunnistan, et algul hoidsin sellesse raamatusse suhtumises teatud distantsi. Nagu ma tavaliselt (värskete) bestselleritega teen. Mul on väga hea meel, et mu suurim hirm, et see raamat mulle ei meeldi, ei saanud teoks. See on imeline! Suurepäraselt kirjutatud raamat.

Veidi kriitikat saab ainult kaanekujundus. Inimesele, kes filmi pole näinud, ütleb see pilt minu arvates väga vähe ehk minu arvates müüks majakas esikaanel paremini (majakas on tagakaanel).

Stedman, M. L.
Valgus ookeanide vahel
(The Light Between Oceans, 2012)
tõlkinud Bibi Raid
Pegasus, 2016
391 lk.

Saturday, February 4, 2017

Sarah Morgan. Aisakellad lumes

1. Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal.

Kayla Green on noor inglannast tunnustatud PR-spetsialist New Yorgis. Tema elu on tema töö. Kui ta oli 13-aastane, varises tema maailm kokku, sest sai teada, et oli kogu oma senise elu elanud vales. Tema suhted vanematega halvenesid ning perekond kaotas tema jaoks tähenduse.

Jackson O'Neil on ärimees Vermontist, kes pärast isa surma on pöördunud tagasi vanematekoju, juhtima talipuhkusi pakkuvat ja vahtrasiirupit tootvat pereettevõtet ning päästma seda pankrotist, mis hävitakse perekonna mitme põlvkonna töö. Jackson soovib teha pereäris kulukaid muutusi, kuid tema vanaisa seisab sellele väga vastu.

Jackson palkab agentuuri, kus Kayla Green töötab ning soovib just naist pereärile reklaamikampaaniat korraldama. Kayla Green sõidab jõulueelseks nädalaks Vermonti olukorraga lähemalt tutvuma. Maaliliselt romantilise talvemaastiku, vastupandamatult seksika Jacksoni ning tema kokkuhoidva perekonna keskel naine murdub ning leiab õnne ja armastuse.

See raamat sattus mu nimekirja just selle väljakutse punkti tõttu. Otsisin raamatukogu e-kataloogist jõuluteemalisi raamatuid ning see juhtus olema üks esimesi nimekirjas. "Aisakellad lumes" on triloogia 1. raamat, "Ootamatult eelmisel suvel" 2. raamat ja "Võib-olla nende jõulude ajal" 3. raamat. Jacksonil on kaks venda ning 2. raamat on tema vennast Seanist ning 3. raamat Tylerist.

Ei mäletagi, millal viimati mõnda naistekat lugesin. Vahelduseks oli päris hea midagi kerget lugeda, kuid nii köitev see minu jaoks polnud, et ka järjed ette võtta. Jacksoni ja Kayle omavaheline keemia mind kuigivõrd ei erutanud. Kui seksistseenid välja jätta, oleks raamatu üldmulje minu jaoks parem olnud. Vaatamata sellele kiskus see siiski paar korda ka pisara välja. Hinge läks just kõik see, mis puudutas perekonnaliikmete omavahelisi suhteid: Tyleri suhe oma tütrega, Jacksoni suhe vanaisaga ning veidi värinaid tekitas ka Kayla minevikuga seotu. Arvan, et naistekafännidele võib see päris häid elamusi pakkuda.

Morgan, Sarah
Aisakellad lumes
(Sleigh Bells in the Snow, 2013)
inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Ersen, 2014
376 lk.