Victor Hugo. Jumalaema kirik Pariisis

10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.

Lugesin seda 10. klassis kohustusliku kirjandusena. Kirjandus ei olnud minu lemmikõppeaine. Eelkõige sellepärast, et mul ei tule käsu peale lugemine kuigi hästi välja. Selle raamatu lugemine ning selle põhjal kirjandi kirjutamine on mul aga väga hästi meeles. Ma ei mäleta täpselt, mida ma kirjutasin, kuid hindeks sain 4+, mis oli kogu mu gümnaasiumiõpingute parim hinne kirjanduses. Südamlikud tervitused minu kirjandusõpetajale, Rita Ilvesele!

Selle raamatu tegevus viib lugeja 15. sajandi lõpu Pariisi. Raamatu esimeses pooles oli olustiku kirjeldusi rohkem ning algul hakkasingi kahtlema, et kuidas see raamat mulle meeldida sai, kui seal nii pikalt heietatakse. Aga lõpuks sai kõik selgeks. Selles on tohutult ainest paisuvate emotsioonide tekkeks. Kogu see traagika, mis sellest õnnetust armastusloost välja paiskub. Samuti tajun selles ühiskonnakriitikat. Ma ei tea, kas Hugo seda taotles, kuid lugedes lihtsalt tekivad sellised tunded. 21. sajandi inimene tajub seda arvatavasti veel teravamalt kui 19. või 20. sajandi inimene. Väga raske oli mõista tolle aja kombeid inimesi hukata ning hukutada ning see muutis selle raamatu lugemise minu jaoks vägagi emotsionaalseks. Valus romantika Esmeralda ning tema armastatu ning armastajate ümber lõikas seda veel sügavamaks.

Hugo, Victor, 1802-1885
Jumalaema kirik Pariisis
(Notre-Dame de Paris, 1831)
inglise keelest tõlkinud Johannes Semper
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 1. raamat
381 lk.

Philip Pullman. Kuldne kompass (Tema tumedad ained, #1)

12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.

Ei teagi kohe, kust otsast peaks alustama...

Ma pole vaimustuses. Lootsin, et see on midagi närvekõditavat, kuid ei saa ka öelda, et mu lootused väga kõrged olid ning sellepärast pettusin. Nii see ei ole.

Kaanel on lause The Independentist: Harva, kui üldse pakutakse lugejale nii rikkalikku imedelaegast. Tõsi, see võis olla nii 1995. aastal, mil raamat esmakordselt ilmus. isegi aastal 2002, kui see eesti keeles ilmus, võis see erilisena tunduda. Praeguseks aga on (kirjandus)maailm oluliselt muutunud.

Mulle meeldib, et raamatu tegevus kandub Põhja-Euroopasse Lapimaale. Süžees on maagiat ja seiklust, kuid see ei kaalu üles neid nüansse, mis mind üldse ei vaimusta. Peategelane Lyra, tüdruk, kes läheb Lapimaale oma sõpra kurjade teadlaste küüsist vabastama, on positiivse tegelase jaoks liialt vastuoluline. Jah, temas on kangelaslikkust, kuid see, mida võiks nimetada kavaluseks, on minu arvates sulaselge valelikkus. Samuti tekitas minus kui lugejas segadust kõik see, mis puudutab Lyra ja tema suhteid oma vanematega.

Maailm, mis selles raamatus loodud, on põnev, kuid see raamat ei pannud mind kaasa elama ega tundma. Lugesin selle lihtsalt läbi, et mitte pooleli jätta.

Pullman, Philip, 1946-
Kuldne kompass
(Northern Lights, 1995)
tõlkinud Eve Laur
Tiritamm, 2002
357 lk.