Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (Apteeker Melchior, #6)

24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. (33/54)

Kui kolm aastat tagasi Melchiori viies osa ilmus, sattus see minu riiulile juhuse läbi. Unustasin raamatuklubi klubiraamatust ära öelda. Olin kunagi varem proovinud esimest osa lugeda, kuid loobusin. Ei sobinud tol hetkel, kuigi varasemate kogemuste põhjal olin Hargla headusest teadlik. Kui siis "Tallinna kroonika" (viies osa) mu kätte sattus, otsustasin uuesti proovida ning olingi kadunud. Vaimustust jätkus ka esimene osa ("Oleviste mõistatus") viimaste lehekülgedeni.

Sarnased emotsioonid valdasind mind ka seda raamatut lõpetades. Tekkis soov selles lummuses veel veidi viibida ning teine osa ("Rataskaevu mõistatus") kohe ette võtta. Mingil põhjusel see nii ei läinud. Tulid teised raamatud vahele, kuid tõstsin selle juba riiulilt lauale ootele, et lähiajal sellega siiski algust teha.

Selles raamatus sünnivad kuritööd kristluse äärmuslike vaadete ning erinevate Piibli tõlgenduste kokkupõrgetest. Mõne lugeja arvates on selles religioosset tausta liiga põhjalikult kirjeldatud, kuid minu arvates annab see loole hoopis sügavust ning mõttealgeid juurde. Ilma selleta oleks see lihtsalt üks järjekordne harilik kriminull, kuid autori põhjalikkus tausta avamisel tõstab selle väärtust oluliselt.

Melchior hakkab vanaks jääma, kuid mulle tundub, et sellest saagast on välja kasvamas kaks uut lugu. Üks neist on nunn Agathast, kes lahendab ka kõige müstilisema mõistatuse ning teine on salamõrtsukas Melchiorist. Jään igatahes uusi lugusid ootama. Loodetavasti on neid veel vähemalt kaks tulekul, sest kolmas ja neljas osa on mul veel lugemata. Ma olen õnnelik, et mul on siis võimalus saada iga kord topeltannus üht suurimat naudingut, mida üks tõsine raamatusõber ihaleb.

Hargla, Indrek, pseud., 1970-
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
kaanepilt: Meelis Krošetskin,
kujundus: Virge Ilves
Raudhammas, 2017
558 lk.

August Jakobson. Vaeste-patuste alev

Üllatusteema: Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust 90 raamatut 90 päevaga.

See sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Ootas seal kannatlikult umbes 2 aastat, kuni talle lugemise väljakutses sobiva punkti leidsin. Jälgisin ka Vikerraadio saadet "90 raamatut 90 päevaga".

Raamatu tegevus toimub 1920ndatel aastatel. Vaeste-patuste aleviks nimetatakse agulit, kus töölisklass kasinates tingimustes elab. Raamat jälgib ühe perekonna lugu rahutul ajal vastloodud Eesti Vabariigis. Lüünede perekonda kuuluvad isa, ema ja 4 kodus elavat last. Üks poegadest on surnud, üks tütar on vangis ning üks täiskasvanud laps, pereema vallaslapsena sündinud poeg Alleksander, saabub koju pärast aastaid kestnud teenistust sõjaväes.

Agulirahva elu on raske. Töökohti kaotatakse, töölisi lastakse lahti. Mure järgmise päeva leiva pärast on igapäevane. Sellistes oludes on kommunismiideedel kerge idaneda. Alleksader seob end vasakpoolsetega, et kuidagigi töölisrahva olukorda parandada. Rahutused aga surutakse maha ning tema kaasvõitlejad tapetakse. Alleksander aga kuulutatakse tagaotitavaks. Saatus ei hellita ka teisi Lüünede lapsi. See lugu on masendav ja kurb. Iga kord kui veidigi lootust tekib paremale elule, tabab saatus neid inimesi aga veelgi suurema pauguga.

Ilmselgelt jutustab see vaid ühe eesti rahvakillu lugu sel keerulisel ajajärgul, kuid sellepärast ei tohiks selle tähtsust siiski alahinnata. Pilt, mis raamatut lugedes tekib, on tõepärane. Hakkasin mõistma neid eestlasi, kes seisid sel ajal kommunismi eest ning tõesti soovisid paremat elu rõhutud rahvale.

Raamat sai 1927.aastal kirjastuse Loodus romaanivõitlusel 1. koha.

Kuna see oli August Jakobsoni debüütromaan, siis võiks seda ka väljakutse 38. punkti alla paigutada.

Jakobson, August, 1904-1963
Vaeste-patuste alev (1927)
järelsõna: Rein Veidemann
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
432 lk.

Teet Kallas. Verine padi

31. "Loomingu Raamatukogus" ilmunud raamat

Raamat ilmus 1971. aastal järjekorranumbriga 31. Selles on 4 novelli: "Ettekandja Nadja", "Hea, et ta surnud on", "Verine padi" ja "Kunstniku elu".

Novellis "Ettekandja Nadja" istuvad kohvikus kaks kunagist koolivenda ning meenutavad olnud aegu. Kohviku ettekandjas tunnevad nad ära naise, kellega neil paar aastat tagasi juhuslikult kokkupuuteid oli.

"Hea, et ta surnud on" on esiti jahmatama panev, kuid lõpuks koorub sellest veidi tragikoomiline lugu välja. Klubis saab kokku kamp kultuuriinimesi ning joovad rummi. Äkki tuleb nende seltskonda purjus härra, kes joob tühjaks nende pitsid, sõimleb pisut ning läheb minema. Üks "kannatanutest" tunneb temas ära traagilise saatusega poeedi ning lõpuks tõdevad kõik: hea, et ta surnud on.

"Verine padi" on õnnetu armastuslugu. Jaanus on tehasetööline, Malle aga üliõpilane. Ühel õhtul Malle üüritoas tekib neil riid. Malle tahab Jaanuse maha jätta. Ei ole selge, kas lõi vindine Jaanus Mallet või kukkus tüdruk ise endal huule lõhki, millest voolav veri määris ära padja, kuhu tüdruk siis oma pea surus. Järgmisel päeval tööl olles kuuleb Jaanus uudist, et üks noor naine on ära vägistatud. Õhtul läheb ta Malle juurde, keda pole kodus, kuid Jaanus kütab ahju, joob ning jääb Malle voodisse magama. Ta ärkab häälte peale ning põgeneb, sest ukse taga on miilits. Algab unenäoline põgenemine. Lõpuks läheb mees ise miilitsajaoskonda ning annab ennast üles, kuid järgmisena ärkab hoopis hullumajas. Vot ei teagi, kas ta kujutas kogu seda tagaajamist endale hoopis ette või mitte.

"Kunstniku elu" kujutab killukest elukunstniku elust. Paan on maalikunstnik, luuletaja, kirjanik ning käitub avalikus ruumis (peamiselt mööda baare käies) ka vastavalt. Kuid tegelikult on ta hoopis öövalvur, kes põgeneb nii oma mõttetuna tunduva argipäeva eest.

Ma pole Teet Kallast varem lugenud. Arvan, et nende novellide lugemine on hea algus tema loominguga tutvumiseks. Kuigi kokkuvõttes ei olnud see minu jaoks midagi eriliselt nauditavat, jäin siiski rahule – täitsa tore lugemine – ning pole välistatud, et tulevikus tema loomingut veel ette võtan.

Goodreads

Kallas, Teet, 1943-
Verine padi
Perioodika, 1971
Loomingu Raamatukogu 31/1971
61 lk.

John Steinbeck. Hommiku pool Eedenit

30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge

Selles raamatus on 751 lehekülge. Tõden, et ükski neist polnud raisatud. Arvasin, et "Vihakobarad" on väga hea. Julgen öelda, et "Hommiku pool Eedenit" on veel parem. Steinbeck on tõsiselt hea jutustaja.

Lugu algab 19. sajandi teisel poolel Ameerikas, Californias ja Connecticutis, ning vältab kuni I maailmasõja lõpuni 1918. aastal. Kasutatud on Kaini ja Aabeli legendi Piiblist. Tegemist on ühelt poolt perekonnalooga – kaks perekonda, Traskid ja Hamiltonid – ja põlvkondade konfliktiga, teiselt poolt vaeb kirjanik oma raamatus selliseid igavesi teemasid nagu headus ja kurjus, andestamine ja kättemaks, saatusega leppimine ja sellele väljakutse heitmine.

Raamatu pealkiri on samuti seotud Piibliga. Ja Kain läks ära Jehoova palge eest ja elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit (lk. 333). Kaini ja Abeli lugu saab alguse vendadest Traskidest, Charlesist ja Adamist, ning kandub hiljem edasi Adami poegade Calebi ja Aroni kujul. Adam läheb pärast isa surma vennaga tülli ning saanud päranduseks suur summa raha, kolib ära Califoniasse, kus temast saab perekond Hamiltoni naaber. Tema suureks unistuseks on oma uude koju rajada suursugune aed (nagu Eedeni aed). Tema abikaasa Cathy kehastab aga pattu langenud Eevat. Nende pojad Caleb ja Aron on nagu Kain ja Aabel. Caleb on ambitsioonikas, kuid sisimas kahtleb isa armastuses. Puhta ja süütu Aroni kõrval näeb ta endas vaid halba.

Arvan, et raamatul ei oleks saanud olla veel paremat lõppu. Suurepärane lugu! Mulle ütleb kogu see lugu seda, et ei tohiks endale üle kanda oma vanemate patte. Kui vanematel on halb iseloom, ei tohi ennast automaatselt halvaks pidada, kujutades ennast kui nende halbade joonte edasikandjat.

Minu lemmiktegelaseks oli Adami hiinlasest kokk Lee. Tema oli selles raamatus tasakaalustav jõud, mis igas keerulises olukorras kaalukausid alati viigistas. Tõsiselt tark mees. Muhelema pani lõpu eel ilmnenud fakt, et ta oli  oma healt tuttavalt ja mõtiskluste kaaslaselt Samuel Hamiltonilt ühe raamatu varastanud, Marcus Aureliuse "Iseendale". Aga muidugi ta teadis, kes selle võttis. Kes veel oleks varastanud Marcus Aureliust? (lk. 695). Tõesti, kes veel?!

Issand on oma tarkuses andnud raha väga imelikele inimestele, võibolla sellepärast, et muidu jääksid nad nälga. (lk. 489). Seda ütles tõsiusklik Hamiltonide pereema Liza.

Samuti on selles raamatus õpetus selle kohta, kuidas vanaaegseid autosid käivitada:
Süüde üles – gaas alla.
Ühenda aku.
Vänta survet, pöial all.
Kergelt vänta –õhuklapp välja.
Pööra vänta.
Süüde alla – gaas üles.
Lülita Mag. (lk.458).

Lisaks Marcus Aureliuse raamatule, mainitakse selles veel Lewis Carrolli "Alice Imedemaal".

Raamatu põhjal valmis 1955. aastal ka film.

Goodreads

Steinbeck, John, 1902-1968
Hommiku pool Eedenit
(East of Eden, 1952)
tõlkinud Pille Runtal
järelsõna: David Wyatt
Varrak, 2001
20. sajandi klassika
751 lk.

Meelis Friedenthal. Mesilased

19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos

Friedenthal, Meelis, 1973-
Mesilased
Varrak, 2012
212 lk.

Goodreads

17. sajandi lõpp, Liivimaa. Tartusse saabub õppima rootsi noormees Laurentius. Tal on seljataga vaevarikas merereis Tallinnasse ning umbes nädalajagu teekonda ratastel Tartusse. Olud on rasked. Vihmased suved on rikkunud viljasaagid ning rahvas nälgib. Linna piiravad nälgiva maarahva hordid, nad on haiged ja näljas. Õhk on niiske ja haiseb. Ka Laurentius on teekonnal haigestunud. Meeleheidet suurendab ka kalli kaaslase (ei, see ei olnud keegi neiu) kaotus ning hinges möllavad ka süümepiinad inimeste pärast, kelle surmas ta ennast süüdistab. Ometi suudab ta leida vaimujõudu raskustele vastu panna, samal ajal ka teiste kannatajate pärast muretseda (nimi Laurentius pole ilmselt juhus).

Raamat annab väga veenva pildi tolleaegsest teadusilmast. Millistele probleemidele siis lahendusi otsiti ning millega ülikoolides üldse tegeleti. Selle taustal aga näeb seda, milline oli lihtinimese elu ja millised olid tema uskumused.

Raamat algas minu jaoks vastikust tekitavalt, sest kirjeldused olid lihtsalt nii ehedad. Ebameeldivad lõhnad koos pideva vihmasajuga, mis lõhnu veelgi võimendas, sekka Laurentiuse armetu seisukord ja nälgivad ning räpased kaltsakad. Ajas tõesti iiveldama.

Ma pikka aega ei mõistnud, miks raamatul selline pealkiri on. Alles raamatu teisel poolel antakse selle kohta esimene vihje. Kuna sel ajal tegeles teadus nt sellise teemaga nagu hinge asukoht inimeses, siis jõuab Laurentius lõpuks järeldusele, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust. Väga sügavmõtteline - hing ja hingamine.

Raamatut võiks lugeda ka teema all "Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud". Otseselt 17. sajandi Tartus meist ilmselt keegi pole käinud ning pärast selle raamatu lugemist minul sellist soovi enam ilmselt kunagi ei tekigi. Kuid kuna raamat mulle kokkuvõttes siiski meeldis, loen kindlasti kunagi ka Meelis Friedenthali esimest romaani "Kuldne aeg", mis 2004. aastal romaanivõistlusel 3. koha sai.

Virginia Woolf. Proua Dalloway

16. Raamat millest on juttu teises raamatus

Woolf, Virginia, 1882-1941
Proua Dalloway
(Mrs. Dalloway, 1925)
tõlkinud Riina Jesmin
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 10. raamat
216 lk.

Goodreads

Valisin selle raamatu grupi väljakutse teemade albumist. Kuna see oli mul endal kodus olemas, siis oli otsus kiire ja kerge. Ma pole Woolfi varem lugenud, kuid temast palju kuulnud - vist isegi filmi "Tunnid" olen näinud - seega olid mingisugused ootused olemas.

Lugu räägib inglise kõrgseltskonda kuuluvast proua Dallowayst. Õigemini vaid loetud tundidest tema elus, kui ta korraldab üht järjekordset peoõhtut Londoni koorekihile. Kuid jutustuse käigus heidetakse palju pilke ka tegelaste minevikku.

Kuigi see raamat oli suhteliselt õhuke ning edenemisele oleks pidanud ka keskmisest suurem tähesuurus kaasa aitama, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi süveneda. Mõtted olid hüplikud, laused väga pikad (väga palju kasutatakse semikoolonit). Ei suutnud eristada, kust üks tegevusliin lõppeb ja teine algab - loos oli ka kellelgi Septimusel oma roll. Ühesõnaga minu jaoks üks väga segane lugu.

Hea uudis on aga see, et olen oma lugemisgraafikuga umbes kuu aega ees.

Andrus Kivirähk. Maailma otsas

Kivirähk, Andrus, 1970-
Maailma otsas.
Pildikesi heade inimeste elust
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2013
388 lk.

Goodreads

Ei teagi kohe, kust alustada. Lugesin seda päris pikka aega (3 nädalat). Mitte sellepärast, et see oleks igav olnud. Lihtsalt oli muud tegemist ja mitu raamatut lugemisel. Nagu pealkirigi ütleb, on seal pildikesed heade inimeste elust. Head on nad tõesti, haruldaselt head isegi. Kas teil naaber, kes laseb kontvõõraid enda koju pissile? Kas teil on naaber, kes teile heast südamest kottide viisi kartuleid veab? Seda nimekirja võiks veelgi täiendada. Tegelikult moodustavad nad isegi sellise tutvusringkonna, üks on teise tuttav (naaber) või tuttava tuttav, mingisugust liini pidi üksteisega seotud. Seal on nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Kõik tõsiselt head inimesed. Saavad omavahel hästi läbi ega riidle väga ka ülejäänud inimestega. Ainus moment, kus keegi sellest käitumismustrist erinevalt käitus oli olukord, kus vanaproua Malle oma poja Kaljuga kalmistul käis ning proua ebaviisakalt ühe härra eest ära jooksis, sest vanaproua sõbranna teadis kedagi, keda oli kalmistul kahtlaste meeste poolt rünnatud. Aga andestame selle kummalise käitumise, sest ilmselgelt oli selle taga vanamemmele iseloomulik ettevaatus.

Minu lemmiktegelane on aga Ülo, kes peab baari "Opossum", kus paljud raamatu tegelased armastavad koos käia. Ülo on üksik mees, kes oma baari just siis kinni paneb, kui selleks tahtmine tuleb, ning koju raamatut lugema läheb. Ülo armastab klassikalist kirjandust - Hugo, Tolstoi, Tammsaare. Ta armastab raamatuid napilt rohkem kui naisi. Väga ainulaadne mees. Kui keegi lugemise väljakutse teemal "Raamat, millest on juttu teises raamatus" raamatut vajab, siis võib julgelt sellesse raamatusse vaadata. Lugemishuvilisi tegelasi on seal teisigi.

Raamatus on ka üks selline müstiline juhtum. Minu arvates annab see seik veidi juba üksluiseks kippuvale loole hetkeks särtsu. Sellele järgneb aga arusaam, mis selle raamatu sõnum on. Inimesed ihkavad tihti kusagile mujale - kuhugi, kus neid ei ole ehk maailma otsa, mõtlemata sellele, et võibolla nad ongi juba seal, maailma otsas. Elu on just selline, nagu sa ise selle elad, olenemata kohast.

Raamat sai 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (proosa).

Mati Unt. Sügisball

12. Raamat, mille pealkirjas on kuu või aastaaja nimetus

Unt, Mati, 1944-2005
Sügisball. Stseenid linnaelust
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
Eesti Lugu, 43. raamat
208 lk.

Goodreads

Sügav nõukogude aeg. Mustamäe on Tallinna uus elamurajoon, kus on kodu leidnud väga erinevad inimesed. Seal elavad luuletaja Eero, juuksur August Kask, arhitekt Maurer, šveitser Theo ja telefonioperaatorist Laura koos poja Peetriga. Eero on luuletaja, kelle loomingut väga vähesed loevad. Juuksur August on üksik mees, kellele meeldib õhtupimeduses teiste akendesse vahtida. Samuti teab ta väga täpselt, mitu maja paistab tema koduaknast ning mitu akent on tema vastasmajal. Arhitekt Maurer on veidrik, kes soovib endale täpselt sellist armukest nagu on tema abikaasa. Šveitser Theo on edev mees, kelle elu eesmärgiks on pidu panna ja naistega ringi lasta, kuni ta ühel hetkel avastab, et pool elu on läbi, aga temal pole hinge taga kopikatki. Laura on noor naine, kelle elu suureks osaks on tegelased välismaisest seriaalist, mida hilja õhtul telekas näidatakse. Peeter on vaatamata sellele üsna asjalikuks poisiks kasvanud. Pealtnäha ei ühenda neid inimesi peale elukoha mittemidagi.

Olen aastaid tagasi selle romaani ainetel tehtud filmi näinud (Youtube'is), kuid ei mäletanud sellest peale rõdul õõtsuva Rain Tolgi mitte midagi. Ma arvan, et tema on luuletaja Eero kuju, kuigi täna veidi filmi kerides avastasin, et seal on tema nimi hoopis Mati. See selleks. Film ei olegi täpselt sama mis raamat. Minu jaoks on raamat algupärand. Väga hea algupärand. Ma pole Unti varem lugenud ja arvan, et "Sügisball" oli väga hea algus tema loominguga tutvumiseks.