Friday, July 28, 2017

Robert Galbraith "Kus on kurja kodu" (Cormoran Strike, #3)

42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti.

Paigutan selle ka punkti alla:

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene.

Mis ma oskan kosta... jube, väga jube. See tähendab hirmus... kui lugemise ajal vähegi kaasa mõelda ning kujutlusvõimet kasutada. Raamatut läbivaks märksõnaks on kehaosad... ära lõigatud kehaosad. Raamatu "kangelane" pole inimene, vaid tõesti saatan, millele ilmselt ka raamatu originaalpealkiri (Career of Evil) viitab, evili asemel võiks vabalt olla devil.

Kui keegi veel ei tea, siis Cormoran Strike on endisest sõjaväepolitseinikust eradetektiiv. Tema Reedeks on Robin, maasikablondide juustega noor hakkaja naine, kes tõusnud tema sekretäri kohalt mitteametlikuks partneriks sisulises detektiivitöös.

Seekordne juhtum saab alguse sellest, et Robinile saadetakse äralõigatud tütarlapse jalg koos mitmete vihjetega Cormorani minevikust. Seda iroonilisem, et detektiivil endal asendab poolt jalga protees. Cormoran seab kahtluse alla 3 meest oma minevikust, kes talle halba sooviksid. Samal ajal kui politsei uurib järjestikuseid jõhkraid noorte naiste mõrvu, tegelevad Cormoran ja Robin oma kahtlusaluste uurimisega. Nad aimavad, et vari Cormorani minevikust on sihikule võtnud ka Robini, kelle kaudu püüab kätte maksta Cormoranile.

Ma küll ei mäleta enam päris täpselt eelmisi osi, kuid varasemates osades on avatud Cormorani minevikku, siin heidetakse eredat valgust ka Robini omale. Mis tuleb välja, ei olegi nii roosiline, kui oleks võinud arvata. Samuti areneb nende omavaheline suhe edasi... kuhugi suunas.

Ma olen ühe osa Harry Potterist lugenud, seega ma ei tugine oma arvamuses neile, vaid just Cormorani lugudele, et Rowling on tõesti meisterlik jutuvestja. Seda raamatut lugedes tekkis vahepeal küll kahtlus, et see aju peab olema haige, kes selliseid asju välja mõtleb, kuid lõpuks taandub siiski kõik meisterlikkusele, mitte haigele fantaasiale.

Lugesin eile raamatu viimased 320 lehekülge sellise kergusega, et ma ei suuda uskuda, kuidas see võimalik on?! Tavaliselt suudan päevas lugeda 2-3 korda vähem. Ja mis kõige imelisem, ma jäin pärast seda magama ega näinudki hirmsaid unenägusid, sest lõpp oli lihtsalt niivõrd ilus ja armas.

Galbraith, Robert, pseud., 1965-
Kus on kurja kodu
(Career of Evil, 2015)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2016
528 lk.

Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

Thursday, July 27, 2017

Winston Graham "The Four Swans" (Poldark, #6)

Lõpetasin selle lugemise umbes nädal tagasi ning olen jõudnud pärast seda veel 2 raamatut läbi lugeda. Seega meenutused sellest saabuvad distantsilt.

Üha enam koorub tõsiasi, et kõik, mida George saavutab, juhtub sellepärast, et Ross on sellest loobunud. Nüüd, kui Rossist on saanud kangelane, äratab ta huvi võimukandjates, kes teda oma ridadesse soovivad. Kui Ross loobub rahukohtuniku ametist, pakutakse seda George'ile. Kui Ross loobub parlamendisaadikuks kandideerimast, pakutakse seda George'ile. Igatahes kandub nende omavaheline rivaliteet juba kõrgematesse sfääridesse.

Demelzal areneb suhe noore leitnandi Hugh Armitage'iga. Ta on noor, vapper, andekas ja romantiline ning tohutult sisse võetud Demelzast, kes ei suuda kõigele sellele vastu panna. Suure annuse romantikat lisab loole selle kurb lõpp.

Edasi veerevad ka Drake'i ja Morwenna elud. Selles osas küll eri radu pidi. Tüdruk on aheldatud abiellu nilbe vaimulikuga, kuid lõpuks saabub ka tema igapäevaellu veidike leevendust. Rossi abiga alustab Drake iseseisvat sepakarjääri. Hoolimata tema ette veeretatud takistustest veereb elu tema jaoks siiski ülesmäge. Selles osas saab rohkem tähelepanu ka Drake'i vend Sam.

Raamatu pealkiri on "Neli luike", kelleks idee järgi on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna. Nelja luige motiiv käib sellisel kujul raamatust ka läbi. Caroline'i roll jääb selles osas tagasihoidlikuks. Seega jääb mulle veidi arusaamatuks, miks just tema raamatu uue trüki kaanele pandi. Morwenna oleks sinna oluliselt sobivam olnud.

Lugesin selle väga ruttu läbi, sest silmapiirile sattus raamat, mille vastu huvi oli veel suurem, kuid tahtsin selle enne läbi saada, kui uue kallale asun. Selline kappamine oli väga väsitav ning lõpuks tundsin tõsist küllastust kogu sellest Poldarki-saagast. Nüüd, nädal hiljem aga on huvi järgmise osa lugemise vastu vargsi tagasi tulnud. Tegelikult ma ju siiski armastan neid lugusid, tegelasi, ajastut, tegevuspaika, pean edasipidi lihtsalt veidi hoogu maha võtma ning loobuma viimasel ajal mu lugemisharjumusse juurdunud põhimõttest "üks raamat korraga". Suure tõenäosusega on kuu aja pärast mu laual juba järgmine osa ootel.

Graham, Winston, 1908-2003
The Four Swans: A Novel of Cornwall, 1795-1797 (1976)
Pan Books, 2008
581 lk.

Monday, July 17, 2017

Winston Graham "The Black Moon" (Poldark, #5)

Poldarki-saaga jätkub. Selles raamatus on esiplaanil uued tegelased ja nende lugu, kuid edasi areneb ka tegevus tuttavate tegelaste ümber.

Namparasse saabuvad Demelza vennad Sam ja Drake. Sam saab tööd kaevanduses, Drake ehitusel (Rossi ja Demelza kodu). Trenwithi saabub Elizabethi vanaonu pojatütar, nooruke Morwenna, Geoffrey Charlesi hoidja ja õpetaja. Drake'i ja poisi vahel tekib südamlik sõprus, millest tärkab ka armastus Drake'i ja Morwenna vahel.

Sünnib 2 uut ilmakodanukku. Valentine, Elizabethi ja George'i poeg ning Clowance, Rossi ja Demelza tütar. Raamatu pealkiri viitab Valentine'i sünnile musta kuu ajal, mis ei ole uskumise järgi hea enne. Kuigi kogu edasise tegevuse otsene seotus lapsega on nõrk, tõstatub teema teravalt raamatu viimastel lehekülgedel.

Ross ja George selles raamatus karvupidi kokku ei lähe. Suudavad teineteisele sõnadega asju selgeks teha, kuid ilmselt oodata nende omavahelite suhete teravnemist järgmistes osades. Selles raamatus on Rossi südameasjaks hoopis sõjas kaduma jäänud Dwight, kelle kohta tal siiski õnnestub teateid saada. Dwightist on saanud Prantsusmaal sõjavangi. Käivitub pingeline päästeopertsioon.

Raamat on senistest osadest parim. Põhjuseid selleks on ilmselt mitu. Ühelt poolt see, et eelmise osa ja selle osa ilmumise vahe on 20 aastat ehk võibolla on põhjuseks see, et kirjanikki oli muutunud oskuslikumaks. Teisalt minust endast tulenev põhjus. Eelmisi osasid lugesin paralleelselt seriaali vaatamisega, mis ilmselgelt segas. Nüüd ei jooksnud kõrval ühtegi teist pilti ning sain rahulikult loosse süveneda. Üheks meisterlikumaks kujundiks raamatus on võrdlus ämbliku tapmisega (lk. 544), kuid ka raamatu viimased lõigud, kus kirjeldatakse inimese lahkumist elust. See on niivõrd hingeminev, kuidagi nii ilus ja väärikas. Oeh.

Väga oskuslikult on edasi antud olustikku. Selles osas on palju tähelepanu pööratud usulisele tegevusele, mida antakse edasi Sami tegelase kaudu. See ei ole kuigi tugevalt pealiiniga seotud, kuid see ning ka sõjaga seotu ilmestab väga hästi ühiskonnas tol ajal valitsenud meelsust.

Eriliselt meeldis see, et sisse oli toodud toredat huumorit konna-saaga näol. See naeruvääristas George'i minu silmis veelgi rohkem, kuid seekord hoopis millegi tühise ja toreda kaudu.

Minu eriliseks lemmikuks on läbivalt olnud  Agatha. Ka selles osas on tal oma tähtis roll täita ning Rossi tegevus tema suhtes pani mind tõsiselt heldima. Minu jaoks oli see raamatu üheks kõrgpunktiks. See andis Rossi tegelasele minu silmis mingisuguse uue mõõtme.

Võtan kohe järgmise osa ette.

Graham, Winston, 1908-2003
The Black Moon: A Novel of Cornwall, 1794-1795 (1973)
Pan Books, 2008
546 lk.

Sunday, July 16, 2017

Cormac McCarthy "Tee"

26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat (27/54)

Raamat kujutab isa ja poja teekonda põhjast lõunasse pärast suurt katastroofi. Ega see raamatu jooksul väga ei selgugi, mis täpselt juhtus, kuid elu on praktiliselt hävinud, põletatud maa, ei lille ega lindu. Õnneks on võrdlemisi hästi säilinud hooned ning maanteed. Teekonnal ei ohusta neid ainult vee ja toidupuudus, vaid ka teised ellujäänud inimesed, kes kipuvad olema pigem vaenulikud kui sõbralikud.

Algul tundub see maailm, kus nad rändavad, tõesti õõvastav. Põlenud inimjäänused vaatavad vastu seal, kust tule eest pole jõutud põgeneda, söömistunnustega imikujäänused majajäetud laagripaigas. Õudne. Kummalisel kombel harjub sellega lugemise ajal ära, ilmselt nagu selle loo tegelasedki. Samas kui mina lugejana unustan selle õuduse varsti pärast lugemist, kuid neid jääb see saatma ilmselt kogu nende edasise elu, mis sellele mõeldes tekitab minus omakorda õudu.

See raamat avas minu silmad selle suhtes, et arvatavasti pärast "maailmalõppu" ei koondu ellujääjad üheks ning ei lähe koos edasi nagu ma sinisilmselt oma vaimusilmas ette näen, vaid pärast hävingut võtab võimust ikkagi looduse seadus: igaüks enda eest ning tugevam jääb ellu.

Selle raamatuga olen läinud poole väljakutsest ehk olen veidi graafikust maas, kuid loodan vägevale lõpuspurdile.

McCarthy, Cormac, 1933-
Tee
(The Road, 2006)
inglise keelest tõlkinud Kersti Unt
toimetanud ja järelsõna: Marja Unt
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2008
215 lk.

Thursday, July 13, 2017

Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

35. Raamat, mille pealkirjas on värv.

Romaani sündmused leiavad aset 17. sajandi puritaanlikus Bostonis. Loo keskmes on Hester Prynne'i ja kirikuõpetaja Arthur Dimmersdale'i ebaseaduslik armulugu ning sellest sündinud tütar Pearl. Lugu saab alguse siis, kui Hester on abielurikkumises süüdi mõistetud ja peab karistuseks kandma kleidile tikitud A-tähte - A nagu abielurikkuja.

Sissejuhatus oli väga pikk. Väidetavalt selgitab autor seal romaani saamislugu. Ma ei tea, ma ei lugenud seda läbi, sest ei suutnud üldse "kohal olla".

Teema seostus mulle veidi "Ogalindudega", keelatud suhe preestriga jne. Selles raamatus oli olustik muidugi hoopis teine. 17. sajand ja rangelt usklik kogukond. Imestan, et sellise asja eest automaatselt surmanuhtlust ei rakendatud. No jah, elamine alanduses on üleastujale ilmselt paremaks karistuseks kui poomine.

Pidin lugemisel endale pidevalt meelde tuletama, millal see raamat kirjutatud on - 19. sajandil, sest stiililt erineb see oluliselt sellest, mida enamasti loen. See on jutustav, ka seal, kus ma lugejana oleks tahtnud dialoogi, ning ise kaude mingisuguse moraalini jõuda polnud võimalik. Seega, selleks, et mitte pooleli jätta, tuli võtta seda sellisena nagu see on. Õnneks pole raamat kuigi paks, sest lõputult poleks ma suutnud nende asjaoludega arvestada.

Loos ei heideta kuigi palju valgust eelnevatele sündmustele ehk sellele, kuidas üldse suhe tekkis jne. Minul igatahes tekkis lugedes suurem huvi hoopis selle vastu. Seda enam, et üheks raamatut läbivaks jõuks on Hesteri seaduslik abikaasa. Huvitav, kas sellele raamatule on keegi eelloo kirjutanud...

Hawthorne, Nathaniel, 1804-1864
Tulipunane kirjatäht
(The Scarlet Letter, 1850)
inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Romaaniklassika 67. raamat
189 lk.

Dave Eggers "Ring"

18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub.

"The Circle" jõudis kinodesse sel kevadel. Ma ei käinud seda kinos vaatamas, sest raamat oli lugemata ning ei tahtnud lugemiselamust ära solkida. Vaatasin filmi arvutist pärast raamatu lugemist. Nüüd tean, et väga hea, et ei käinud kinos, sest film on raamatuga võrreldes haltuura.

Mae Holland on noor naine, kes oma sõbranna Annie abil saab tööle mainekasse internetikompaniise, Ringi. See on nagu omaette maailm, sest linnakus on olemas kõik eluks vajalik ning ettevõtte hoolitseb oma töötajate eest eeskujulikult. Särava pealispinna all aga kavandatakse "ringi" sulgemist ehk lisaks erasektorile ka avaliku sektori "vallutamist". Soovitakse luua uus ühiskond, kus absoluutselt kõike salvestatakse ning kõigil on ligipääs sellele informatsioonile.

Raamatus käsitletakse kõiki peamisi sotsiaalmeediat ning virtuaalmaailma puudutavaid teemasid. Inimesed ei suhtle enam vahetus ruumis, vaid interneti vahendusel. Suurt tähtsust omistatakse laikimisele, kommenteerimisele ja jagamisele - kõigele sellele, mis meile sotsiaalmeedia kasutamisega seostub. Mida aktiivsem sa selles oled, seda kõrgemalt sind hinnatakse. See on surnud ring. Selleks, et tipus püsida, peab päevanormi ära tegema ning rohkemgi. Teravalt tõstatub ka privaatsuse küsimus. See on tugevalt seotud inimeste julgeoleku ja turvalisusega. Kui palju on ühiskond valmis füüsilise turvatunde nimel oma privaatsusest loobuma? Kui igasugune tegevus igal ajal on jälgitav ning talletatud, siis kaob ka kuritegevus? Üksikisik ja tema privaatne ruum ei kuulu enam talle endale, vaid kogu ühiskonnale.

Kõik see tekitas minus võrdlemisi suurt kõhedust. Kuid mis avaliku sektori kaaperdamist puudutab, siis selle koha pealt võib Eesti ilmselt kergemalt hingata. Raamatu tegevuses olid riigi infosüsteemid puudulikud ning Ringi plaan oli pakkuda avalike teenuste vahendamiseks enda omi, millega ilmselgelt kaasneb olukord, kus võim inimkonna üle läheb Ringi ladviku kätte. Kuna Eesti oma e-riigiga on ilmselgelt maailma tipus, siis sellist olukorda ilmselt karta pole vaja. Kuid kindlasti tuleks silmad lahti hoida, mis toimub mujal maailmas. Muidugi ma teadsin juba varem, mis see Eesti e-riik endast kujutab jne, kuid seda raamatut lugedes adusin selle põhimõttelist olemust ning seda, kui kahtlane oleks tulevik, kui seda ei oleks. Kindlasti vaatan oma internetikasutusele nüüd ka veidi teismoodi, teadlikuma ning kahtlustavama pilguga kui varem.

Raamatu lõpp oli minu jaoks esialgu pettumus, kuid hiljem järele mõeldes sain aru, et just nii peabki olema. Kui kõik hästi oleks lõppenud, nii nagu ma seda ette kujutasin, ei jõuaks raamatu sõnum lugejale kohale. See raamat on hoiatus ning seda tuleb tõsiselt võtta. See peabki kõhedust ning ebamugavustunnet tekitama. Kohustuslik kõigile internetikasutajatele!

Miks ma ütlesin, et film on haltuura? Sest sellest on välja jäänud liiga palju sellest, mis raamatus olemas on. Film on raamatu kõrval kuiv, välja on jäänud kõige intrigeerivamad, huvitavamad, erutavamad episoodid. Kes filmi näinud, peaksid kindlasti raamatut lugema, sest ainult filmi najal jääb ettekujutus kogu teemast lihtsalt puudulikuks, pealiskaudseks.

Eggers, Dave, 1970-
Ring
(The Circle, 2013)
inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum
Varrak, 2015
366 lk.

Tuesday, July 11, 2017

Enn Vetemaa "Monument"

38. Autori debüütromaan.

Autor ise nimetab seda pigem jutustuseks, mõnikord ka lühiromaaniks, kuid fakt on see, et ilmumise ajal (1965) oli see tema mahukaim teos.

Mina-tegelane Sven Voore on Moskvast õpingutelt naasnud kunstnik. Kogu raamatu tegevus keerlebki kunstiringkonnas. Nimelt on riik tellinud sõjas langenutele monumendi ning selle projekteerimisel konkureerib ka Sven Voore.

See on üks väike pildike tolleaegsest nõukogude ühiskonnast, mida esitatakse läbi kunstnike tegevuse. Sealsed räpased intriigid tunduvad mulle isegi veidi tragikoomilistena. Kuid samas paneb see ka tõsiselt järele mõtlema. Tegelased on meeldivalt värvikad.

Väga mõnus lugemine, igatahes.

Kuna tegevus toimub kunstnike ringis, siis võiks seda soovitada ka väljakutse 21. punkti alla: Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.

Vetemaa, Enn, 1936-2017
Monument
Perioodika, 1965
Loomingu Raamatukogu 1/1965
76 lk.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Tulutust Tallinnas käigust (vaata eelmist postitust) oli vähemalt nii palju kasu, et sain 3 raamatu võrra rikkamaks. "Tähetolm" oli üks neist. Juba rongis imetlesin seda vargsi, kuid hoidsin ennast tagasi, et mitte lugema asuda. "Naine järves" oli veel pooleli. Kui viimane aga läbi sai, võtsin kohe selle raamatu ette.

Ma polnud ühtegi Gaimani raamatut varem lugenud, kuid olin kuulnud Gaimani kohta kiidusõnu. Mu tädile tema looming meeldib. Ka sisekaanelt tutvutust lugedes tekkis meeldiv ärevus.

Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.

Algul läks lugemine kuidagi vaevaliselt. Nagu oleks astumisel jala küljes pomm olnud. Mingisugusel hetkel tajusin, et "pommi" enam polnud, kuid väsimus selle algsest olemasolust jäi mind saatma kuni raamatu lõpuni.

See on fantaasiaküllane, kuid minu arvates on see kuidagi liiga lihtne, pealiskaudne, et sellesse lugemise ajal lõplikult uppuda. Ilmselt seetõttu jäi ka emotsioon lugemise ajal tagasihoidlikuks. Arvan, et see raamat võiks rohkem meeldida lugejale, kes oma loomult on unistajad ning kellel on elavam kujutlusvõime kui minul. Gaimani üheks edu saladuseks peetakse tema huumorimeelt, kuid minu jaoks oleks raamat oluliselt isuäratavam olnud, kui selles oleks seda rohkem tunda olnud.

Ma ei arva, et see on halb. Kaugelt mitte. Lihtsalt minu ootused olid liiga kõrged. Esimese kokkupuute kohta Gaimaniga oli see minu jaoks piisavalt hea, et tekiks isu ka teise järele. Huvitav, mis see olla võiks?

Gaiman, Neil, 1960-
Tähetolm
(Stardust, 1999)
inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
kaanekujundus: Meelis Kroshetskin
Tiritamm, 2010
232 lk.

Sunday, July 2, 2017

Raymond Chandler. "Naine järves"

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal.

Eradetektiiv Philip Marlowe mina-jutustus. Ta palgatakse kadunud abikaasat leidma, naine on kuu aega kadunud olnud. Detektiivil on "õnn" olla osaline rohkem kui ühe laiba avastamisel ning lahenduse leiab rohkem kui üks mõrvajuhtum.

Pärast Harry Hole, Annika Bengtzoni, Cormoran Strike'i ja teiste kaasaegsete krimikirjanduse tegelastega tutvumist on veidi raske Marlowesse sisse elada. On nii harjumatu, et ühel detektiivil eraelu polegi. Seetõttu jääb see minu jaoks kohati ebahuvitavaks ja kuivaks. Õnneks tundub sel Marlowel siiski olema iseloomu. Kõik juhtumit ja uurimist puudutav on aga tasemel ning pinget kruvitakse kuni lõpuni.

See raamat jääb mulle ilmselt alatiseks meelde kui raamat-mida-lugesin-rongis-teel-Tallinnasse-kust-sama-targalt-tagasi-tulin-sest-tantsupeo-etendus-jäi-ära.

Chandler, Raymond, 1888-1959
Naine järves
(The Lady in the Lake. 1943)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
kaas: A. Tali
Eesti Raamat, 1982
192 lk.

George R. R. Martin. Tants lohedega (Jää ja tule laul, #5)


Arvan, et pole kuigi haruldane juhus, kus mõni konkreetne raamat on lugejale olnud teenäitaja selle žanri juurde, millesse loetud raamatud kuulub. Võib ka juhtuda, et selleks on raamat, millesse lugeja eelnevalt reservatsiooniga suhtub, kuid kord selle lugemiseni jõudes, avastab ta imelise maailma. Minuga on seda korduvat juhtunud. Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiaga avastasin enda jaoks skandinaavia krimikirjanduse, Asmovi Asumi-triloogiaga ulmekirjanduse (teaduslik-fantastika). "Troonide mäng" pani mind muutma suhtumist fantaasiakirjandusse.

Neelasin eelmised 4 osa (8 raamatut) 2 aastat tagasi suvel 2 kuuga ning olingi "kadunud". Viies osa andis ennast oodata ning kui esimene raamat eelmisel aastal ilmus, ei tõtanud seda lugema. Liiga palju aega oli mööda läinud, kirg oli lahtunud. Nüüd, kui ilmus ka teine raamat, ei tekkinud ka suurt soovi neid kohe-kohe ette võtta. Kuid siis ühel tavalisel raamatukogukülastusel sattus esimene raamat mulle silma alla. Tundsin ennast väljakutse raamatute lugemisest kammitsetuna ning vajasin vahelduseks midagi muud. Otsustasin selle kasuks. Ootusärevus kasvas, kui minu küsimise peale selgus, et raamatukogul on värskelt saabunud, kuid veel laenutamiseks ettevalmistamata teine raamat ka olemas. Raamatukogust lahkusin igatahes mõlema raamatuga.

Viienda osa esimene raamat ei ole neljanda järg, vaid kirjeldab sellega paralleelselt toimunud sündmusi. Algus oli väga raske. Kuigi ma umbkaudu ikka mäletasin, kes on kes, siis ega täpselt ei mäletanud küll, mis neljandas osas aset leidis. Võtsin appi teleseriaali, vaatasin 4 ja pool hooaega ära ning pilt sai selgemaks. Esimene raamat ja osake ka teisest raamatust ei olnud minu jaoks kuigi põnev, kuid siis hakkas tasapisi juba pinge tõusma. Et siis lõpus suure pauguga plahvatada. Nagu kogu sellele loole omane, surmati üks oluline ning, mis kõige ärritavam, positiivne tegelane. Mäletan, et olin Robbi tapmisest suures šokis, kuid et nüüd keegi veel armsam tegelane hukkub. Ma olin püha viha täis: "Kõik! Käigu kukele! Järgmist osa ma küll ei loe." Ise muidugi vaikselt lootsin, et nii seda asja küll ei jäeta. C'mon, see pole ju normaalne... Vaatasin ära telesarja ülejaanud osad 5. ja 6. hooajast. Nagu kivi langes südamelt, kui selgus, et ilmselt mu lootused ei luhtu. Nii erinevad telesari ja raamat ju ka olla ei tohiks. Nagu ma aru saan, raamatu kuues osa ei olegi veel ilmunud...

George R. R. Martini "Jää ja tule laul" on narkootikum. Minuga ei juhtu tavaliselt nii, et pärast ühe raamatu lõpetamist ei suuda kohe järgmist ette võtta. Seekord juhtus. Nii hea, et juhtus.

Martin, George R. R., 1948-
Tants lohedega
(A Dance with Dragons, 2011)
inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu
kaane kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2016 ja 2017
607 lk. ja 623 lk.