Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...
Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.
Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.
Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.
No comments:
Post a Comment