Thursday, January 24, 2019

Derek Rydall "Ärkamine"

Raamat räägib sellest, kuidas ennast, oma tõelist mina leida. Mõned tsitaadid raamatust:
"Me ei lahenda ealeski oma probleeme vähegi jätkusuutlikul viisil, kui jätkame senisel moel tegutsemist või jääme samadeks inimesteks kui seni. Me peame arenema. Ainus viis arenemiseks on tõusta kõrgemale tasandile. Ja ainus meetod kõrgemale tasandile jõudmiseks on pääseda ligi arenguimpulsile väljaspool tavateadvust ja selle lõputut halamist häda ning viletsuse teemal - sest tavateadvus saab luua ainult oma praeguse seisundi tingimustele vastava uue variandi." (lk. 24-25) Halamine tõepoolest ei aita. Parimad lahendused probleemidele tavaliselt leitaksegi ju veidi nö "kastist" välja mõeldes.
"Kogu meie planeedi seisund peegeldab inimteadvuse ökoloogiat. Just seetõttu ei hakka me kunagi elama ei looduse ega üksteisega kooskõlas enne, kui elame iseendiga sisemises harmoonias." (lk. 81) Kujutate ette inimkonda, mille kõik liikmed on tõeliselt õnnelikud, on just seal, kus nad tahavad olla, ja teevad tegevusi, mida nad väga tahavad teha. Inimesed, kes elavad iseendaga kooskõlas, elavad harmoonias kogu ümbritsevaga, sest kogu väline maailm ongi meie sisemaailma peegeldus.
"Probleeme ei lahendata; need hajuvad, kui te arenete." (lk. 152) Ma arvan, et arengu tagajärjel nähaksegi lahendust. Samuti võib seda mõista ka nii, et arenedes mõistetakse, et probleemi üldse polegi. Mulle tundub, et päris tihti on ju nii, et nähakse probleemi seal, kus seda tegelikult ju ei ole, nö tehakse mingitest asjadest probleem. Teadlikumaks saades aga mõistetakse, et probleemi polnudki.
"Tõeline andeksandmine on mõistmine, et mingit viga polnudki, mingit kahju ei sündinud." (lk. 168) See toetab seda mõtet, et kõik halb on millekski hea. Ehk kui halb on millegi hea eelduseks, siis ei olnudki see halb halb, vaid hoopis hea. Ja millegi lõpp on alati millegi algus.
See raamat väga meeldis mulle, sest see toetas väga suurel määral seda, mida ma ise olen juba läbi teinud või millistele järeldustele jõudnud. Väga lihtne oli autori mõtetega nõustuda. Raamat sisaldab ka nö harjutusi, selle osa lasin ma küll sujuvalt üle, kuid see ei vähenda minu silmis raamatu väärtust. Arvan, et inimestele, kes seda lugedes igal sammul uut vaatenurka ja ahaa-momenti kogevad, võivad need harjutused täitsa abiks olla. Kindlasti soovitan lugejatele, kes tunnevad, et nende elus on nagu midagi puudu. Etteruttavalt võin kinnitada, teil ei ole mitte midagi puudu, teis on kõik olemas, tuleb osata see vaid endast üles leida.

Derek Rydall "Ärkamine" ("Emergence: Seven Steps for Radical Life Change")
tõlkinud Marju Algvere
Varrak, 2016
231 lk.

Tuesday, January 22, 2019

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Pärast "Vihakobarate" lugemist sai Steinbeckist minu suur lemmik. "Hommiku pool Eedenit" ja "Hiirtest ja inimestest" vaid tugevdas minu sümpaatiat tema teoste vastu. Minu ootused selle raamatu suhtes olid kõrged ja see on ainus viga selle raamatu juures. Minust endast lähtuv viga. Kui see kõrvale jätta, on tegemist siiski väga hea, kui mitte suurepärase raamatuga. See kulgeb rahulikult, kuid mitte igavalt, pakkudes piisavalt põnevust ja mõtteainet. Lugu on väga mitmekihiline. Ühelt poolt manab see pildi 1950-ndate (esmailmumine 1961) elu-olust, veel rohkem aga inimeste mõttemaailmast, moraalist, eetikast. Lugejana on mul õigus selle õigsust kas jaatada või eitada. Väliselt on Ethan igati lugupeetud poemüüja Ameerika idaranniku väikelinnas, kuid minevikuvarjud esivanemate jõukusest ei anna siiski hingele rahu. Kas, kuidas ja mis hinnaga õnnestub tal pääseda tagasi kõrgemasse klassi ning kas see kõik ikka on seda väärt, seda loeb igaüks ise :) Igatahes, väärt raamat.Tühja koha pealt Nobelit ju ei anta...

John Steinbeck "Me tusameele talv" ("The Winter of our Discontent, 1961)
tõlkinud Harald Rajamets
kujundus: Anne Pikkov
Pegasus, 2007
362 lk.