Sunday, November 27, 2016

Alexander Genis. Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra

Alustasin selle lugemist juba augustis. Võtsin selle raamatu ette, sest see oli hommikul kohvi kõrvale palju käepärasem lugemisvara kui "Ohakalind". Unustasin ennast kohe lugema ning kohv jahtus... Kui lõpuks kohvi siiski joodud sai, ei tahtnud raamatut käest panna. Sundisin ennast.

"Ohakalind" sai loetud ning nii jäi seegi minust köögilauale vedelema. Seal leidis selle minu tädi, kelles tekkis huvi seda lugeda. Ta pidi selle raamatukogust võtma, sest mul oli kavatsus see siiski lähiajal läbi lugeda. Kuid sinna ta jäi. Kolis köögilaualt kirjutuslauanurgale suure kuhja lastekirjanduse alla. Kuni ühel novembrikuu päeval lasteraamatuist küllastunult tuli soov millegi rammusama järele.

Rammus on see raamat tõesti. Vähemalt minu jaoks. Ei suutnud seda lõpuni läbi seedida. Arvan, et sellest pole hullu, sest seda suudavad ilmselt vaid kirjandusest ja raamatutest läbi imbunud tüübid, kelleks mina ennast teps mitte ei pea. Mulle meeldis seda lugeda, sest mõtted, millele suutsin kaasa mõelda, olid väga väärt mõtted. Arvan, et see ei ole raamat, mida ühe jutiga kaanest kaaneni läbi lugeda, vaid seda tulekski manustada väikeste ampsudega, neid põhjalikult nautides ning koostist mõistatades – nii nagu hõrgutisi. Raamatusõbra pikantne hõrgutis – maitseb väga või ei maitse üldse, see on maitse (loe:suhtumise) küsimus.

Goodreads

Genis, Alexander, 1953-
Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra
(Уроки чтения: камасутра книжника, 2013)
vene keelest tõlkinud ja järelsõna: Toomas Kall
kujundanud Asko Künnap
Kultuurileht, 2016
221 lk.

Tuesday, November 8, 2016

Lugemise väljakutse 2016 kokkuvõte

 Lugemise väljakutse 2016 on minu jaoks edukalt lõppenud.

247 päeva (koguperiood 291 päeva: 6. jaanuar – 22. oktoober)
16 932 lehekülge
keskmiselt 68,6 lk/päevas

Väljakutse pakkus vähe ebameeldivaid, oluliselt rohkem meeldivaid elamusi. Mõned raamatud olid lausa nii head, et oma lemmikute hulka arvan: "Vihakobarad", "Krahv Monte-Cristo", "Siddhartha", "Hommiku pool Eedenit", "Jane Eyre", "Kolme katku vahel", "Surm lumes", "Põrgupõhja uus Vanapagan" ja "Marsi kroonikad". Avastasin enda jaoks John Steinbecki ja Jaan Krossi, keda nüüd oma lemmik kirjanikeks pean. Kindlasti loen ka nende suurepäraste meistrite teisi teoseid ning julgen neid ka teistele soovitada.

Ootan põnevusega järgmise aasta väljakutset.

Loetud raamatud:

Jaanuar

■Raamat, mis on ilmunud aastal 2000.
CormacMcCarthy. Kõik need ilusad hobused.

■Noortekas.
Veronica Roth. Lahkulööja.

■Võlukunsti raamat.
J. K. Rowling. Harry Potter ja tarkade kivi.

■Pööraselt naljakas raamat.
Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus.

■Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia.
John Steinbeck. Vihakobarad.

■Raamat, mille peategelane on laps.
Lewis Carroll. Alice Imedemaal.

■Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba möödas.
Arthur C. Clarke. 2001: Kosmoseodüsseia.

■Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas.
Andris Kolbergs. Mees, kes jooksis üle tänava.

Veebruar

■Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime esimese tähega.
Dan Brown. Inglid ja deemonid.

■Raamat, mille tegevus toimub haiglas.
Ken Kesey. Lendas üle käopesa.

■Raamat mida loed originaalkeeles (v.a. eesti keeles).
Charles Dickens. A Christmas Carol.

■Raamat, mille pealkirjas on kuu või aastaaja nimetus.
Mati Unt. Sügisball.

■Raamat žanrist, mida sa pole enne lugenud.
Edgar Allan Poe. Poeem Ronk ja teised luuletused.

■Erakordselt halva kaanekujundusega raamat.
Alexandre Dumas. Krahv Monte Cristo.

Märts

■Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s.
Valdur Mikita. Lindvistika.

■Raamat millest on juttu teises raamatus.
Virginia Woolf. Proua Dalloway.

■Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud.
Friedebert Tuglas. Väike Illimar.

■Muinasjutt.
C. S. Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp.

■Kaasaegne Eesti kirjaniku teos.
Meelis Friedenthal. Mesilased.

■Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms.
Aapo Ilves. Muinasjutud lastele ja suurtele.

■Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul).
Ernest Hemingway. Vanamees ja meri.

Aprill

■Detektiivilugu.
Camilla Läckberg. Jääprintsess.

■Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat.
Hermann Hesse. Siddhartha. Hommikumaaränd.

■Sinu lemmikraamat (loed uuesti mõnd oma lemmikraamatut).
Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy.

■Raamat, mille oled saanud kingituseks.
Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid I osa.

Mai

■Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamat.
Andrus Kivirähk. Karneval ja kartulisalat.

■Raamat "Moodsa aja" sarjast.
Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu.

■Raamat, mille kaas on sinu lemmikvärvi.
Michio Kaku. Tulevikufüüsika.

■Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
Gerda Kordemets. Klass.

■Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge.
John Steinbeck. Hommikupool Eedenit.

■"Loomingu raamatukogus" ilmunud raamat.
Teet Kallas. Verine padi.

■Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust.
Eduard Vilde. Mahtra sõda.

Juuni

■Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016.
Paula Hawkins. Tüdruk rongis.

■Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal.
Heli Künnapas. Minu ilus elu maal.

■Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015 aastal loetud raamatute põhjal.
Lars Kepler. Hüpnotisöör.

■Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole.
Charlotte Brontë. Jane Eyre.

Juuli

■Raamat, mille tegevus toimub 12.-16. sajandil.
Jaan Kross. Kolme katku vahel.

■Taasleitud vana klassika.
Anton H. Tammsaare. Ma armastasin sakslast.

■Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud.
Thomas Keneally. Schindleri nimekiri.

■Üks Minu-sarja raamat.
Justin Petrone. Minu Eesti 3.

■Luulekogu.
Kristiina Ehin. Emapuhkus.

■Raamat, mida soovitab lugeda mõni siinse grupi liige.
Sujata Massey. Surm lumes.

August

■Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad.
Donna Tartt. Ohakalind.

■Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat.
Michael Shaara. Surmainglid.

■Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud.
Anton H. Tammsaare. Põrgupõhja uus vanapagan.

■Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel.
Olavi Ruitlane. Kroonu.

■Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat.
Mark T. Sullivan. Vaimutants.

September

■Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu.
Vladimir Nabokov. Lolita.

■Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud.
Mart Normet. Minu Tenerife.

■Legendaarne raamat – kultusteos.
Ray Bradbury. Marsi kroonikad.

■Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook.
Elizabeth Gilbert. Söö, palveta, armasta.

■Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid.
Arthur Golden. Geiša memuaarid.

Oktoober

■ÜLLATUSTEEMA: Raamat kirjanikupalga saajalt (Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu).
Mihkel Mutt. Hiired tuules.


Saturday, October 22, 2016

Mihkel Mutt. Hiired tuules

53. ÜLLATUSTEEMA: Raamat kirjanikupalga saajalt (Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu)

See raamat sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Loen meeleldi head eesti kirjandust. Võin ju nõustuda, et "Hiired tuules" on omas ajas tähtis teos, kuid mind see kahjuks ei haaranud. Ilmselt olen nii kõrge kunsti mõistmiseks liiga rumal.

Loo keskmes on kaks meestegelast: Victor Kakk ja Kalle Jermakoff. Victor on põline intelligent, tema lapsepõlve naabripoiss Kalle aga "kultuursete" juurteta autodidakt. Victor on kultuuriajakirjanik ja vabakutseline kirjanik. Kallest kasvab aga tunnustatud, veidi hullumeelne teatrilavastaja.

Victorit kujutatakse läbi raamatu väga üheplaaniliselt, olulisi muutusi tema elus ei toimu. Seevastu Kalle ja tema saatus on see värvikam pool. Ma arvan, et see ongi peamiselt lugu Kallest, kes saavutab oma ande toel suure tunnustuse, kuid kelle elu vaatamata sellele tõmbetuultes heljub. Kuigi ma päris selget paralleeli ei suudagi ette manada, miks raamatul selline pealkiri on, võib see tulenedagi sellest samast motiivist. Seda enam, et kirjade järgi on see satiiriline romaan, kus naeruvääristatatakse teatri kõrgema kunsti püüdlusi, mis 60ndatel–70ndatel Eestis aset leidis. Kui mõned kohad välja arvata, siis mina selles satiiri ära ei tundnud, aga nagu ma juba mainisin, on viga ilmselgelt minus. Mina nägin selles hoopis traagikat ning just nii see kokkvõttes ka mulle mõjus – kurvastavalt. Suure kurvastuse manab esile see, et lugu jutustatakse monotoonselt, emotsioonitult, mis mõjub ükskõiksusena "väikeste" inimeste (kes kunagi olid "suured") murede suhtes.

Raamatuga poole peal olles ning mõeldes, mida selles raamatus võiks kujutatud olla, arvasin, et selleks on põlise intelligendi ja uus-intelligendi vastandamine. Ma arvan, et päris võssi ma sellega ei pannudki. Vaatamata sellele, et autori soov oli pilada kõrgema kunsti tegemist, koorus minu arvates sellest loost ikkagi nii välja, et uus-intelligent on keegi, kes võib korraks ju tulla ja heleda leegiga põleda, kuid lõpuks jääb peale siiski põline haritlane, kes kõnnib ja jääbki kõndima juba sissetallatud rada.

Tundub, et Mutt armastab Dostojevskit. Jermakoffi komistuskiviks sai "Idioodi" lavastamine... Samuti mainitakse paar korda "Vennad Karamazoveid".

Kuigi mu riiulis on veel teisigi Muti raamatuid, kahtlen, kas ma neid kunagi loen. Mutt on minu jaoks liiga intelligentne oma varjatud satiiri ja võõrsõnade kasutamise tõttu. Olles aga otsekohene – minu jaoks lihtsalt liiga igav.

Goodreads

Mutt, Mihkel, 1953-
Hiired tuules (1982)
järelsõna: Maimu Berg
kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht,  Akadeemia, 2009
256 lk.

Tuesday, September 27, 2016

Arthur Golden. Geiša memuaarid

52. Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid

Raamatu lõpus tänuavaldustes selgub tõde, et see on fiktsioon. Geiša nimega Sayuri ja tema lugu on välja mõeldud. Kuid olustik õnneks reaalne. Ma pole pettunud, kuigi arvasin, et need tõesti on päris inimese memuaarid. Nimetagem neid päris inimeste memuaarideks, sest raamat toetub vestlustel reaalsete inimestega, kes olustikku ja kombeid tunnevad.

Raamatu läbivaks teemaks on võitlus. Oma koha eest ühiskonnas, kogukonnas, võitlus oma elu eest. Saatus. Aga ka armastus, salasoovid ja püüdlus õnne poole. Kuidas jääda ellu ning olla edukas, visatuna vette tundmatus kohas.

Chiyo on väike tüdruk, kes elab väikeses Jaapani kalurikülas. Tal on vanem õde, isa ja ema. Kuna ema on haige ja suremas, müüb isa oma lapsed ära. Tüdrukud viiakse Kyotosse, kus nad lahutatakse. Chiyo hakkab elama okiyas. See on koht, kus elavad geišad. Tema uueks perekonnaks saab "vanaema", "ema", geiša Hatsumomo ning samasugune väike tüdruk Kõrvits. Selles perekonnas puuduvad veresidemed, neid liidavad vaid ärihuvid. Chiyo elu on raske. Teda heidutavad uus elukorraldus, kiusu ajav Hatsumomo ning igatsus õe järele. Juhuslik kohtumine rikka ärimehega toob tema ellu uut hingamist ning määrab tema saatuse.

Tegevus toimub peamiselt 1930ndatel aastatel, kujutades Jaapani ühiskonda läbi geiša-traditsiooni. Hõlmab veidi ka 1940ndaid, aega sõja ajal ja pärast seda. Geišad on väga tähtis osa jaapani kultuurist. Nad on rikaste meeste meelelahutajad ja teenijad teemajades, kuhu need meelt on tulnud lahutama. Laulavad, tantsivad, mängivad pilli, täidavad joogiklaase, saadavad tualetti, aitavad kingi jalga. Edukamatel geišadel on ka danna – mees, kellele geiša on armukese eest, teeb kalleid kingitusi ning kannab kõik tema kulud. See pole midagi räpast ega häbiväärset, hoopis austatud ja väljapeetud.

Pärast Rei Shimura lugude lugemist tärkas minus suur huvi jaapani kultuuri vastu ning sellepärast oli ka see raamat minu jaoks väga huvitav. Kuid olen päris kindel, et isegi kui sihilik huvi puudub, siis pakub see raamat ikkagi positiivse lugemiselamuse. Selles on tundmatust, põnevust, ootamatuid pöördeid, nalja ja pisaraid, lõpuks aga ka suurt heldimust ja õnnejoovastust. Lugu on väga veenvalt ja lihtsalt loetavalt kirja pandud, mis panebki iga lugeja tegelastele kaasa tundma ja elama. See on väga hariv raamat. Seda peaks kindlasti lugema kõik need, kel eelarvamused geišade suhtes ehk jaapani kultuuri selles osas pimeduses kobavad.

Goodreads

Golden, Arthur, 1956-
Geiša memuaarid
(Memoirs of a Geisha, 1997)
tõlkinud Karin Suursalu
kaane kujundanud Artur Jurin
Sinisukk, 1998
596 lk.

Tuesday, September 20, 2016

Elizabeth Gilbert. Söö, palveta, armasta

51. Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook

Valisin selle raamatu selle punkti alla, sest söögile on pealkirjas ilmselge viide olemas. Mõned aastad tagasi vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi, millest ma kuigi suurde vaimustusse ei sattunud, kuid enamasti ongi ju raamat parem kui film.

See on Elizabeth Gilberti reisiraamat, mis hõlmab ühte aastat, mille jooksul elab ta kolmes riigis: Itaalia (kus ta sööb), India (kus ta palvetab) ning Indoneesia (kus ta armastab).

Algus oli piisavalt huvitav, et raamatut ikka ja jälle kätte võtta, kuid üsna peagi hakkasid pikad heietused tüütama. Pidevalt jõudis ta oma mõtetega samade asjade juurde. Lootsin "Söö" peatükist rohkem toidu kohta kuulda. Lugesin umbes pool raamatut läbi, siis viskasin käega. Mis ma ikka endast piinan. Muide, "Abielutõotusega" läks selles suhtes veel kehvemini. Järeldan, et Gilbert pole lihtsalt minu kirjanik.

Goodreads

Gilbert, Elizabeth, 1969-
Söö, palveta, armasta
(Eat, Pray, Love, 2006)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2010
380 lk.

Wednesday, September 14, 2016

Ray Bradbury. Marsi kroonikad

50. Legendaarne raamat – kultusteos

Ma arvan, et keegi ei kahtle, et tegemist on legendaarse raamatuga. See ilmus 1950. aastal, st enne veel, kui inimesed Kuule jõudsid. Kuulub kindlasti ulmeklassikasse, sellest on tehtud ka 3-osaline miniseriaal.

"Marsi kroonikaid" ei nimetata päris romaaniks, vaid pigem jutukoguks, sest sisaldab ka jutukesi, mis olid varasemalt juba ulmeajakirjades ilmunud (Wikipedia). Tõsi ta on, et ühtsust sel tegelaste osas pole. Oleme harjunud raamatuid lugedes samastama ennast mõne tegelasega, kuid mulle tundub, et ilmselgelt on selles raamatus peategelaseks hoopis ruum, koht, aga mitte inimene – planeet Marss. Selles valguses julgen ma seda küll romaaniks nimetada.

Tegevus toimub perioodil 1999 kuni 2026 (tinglikult võiks lugeda ka punkti all "Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba mööödas"). See on lugu Marsi koloniseerimisest. Algus oli sel veidi konarlik, sest marslased olid nutikad (või hoopis rumalad, kuidas keegi arvab). Seal juhtub võikaid, aga ka toredaid ja isegi naljakalt jaburaid lugusid. Kokkuvõttes nimetaks ma seda siiski üsnagi traagiliseks. See paneb paljude asjade üle järele mõtlema. See on raamat, mis näitab näpuga inimkonna peale ning äratundmine on loodetavasti igale lugejale kerge tulema.

Raamatu lugemine meenutas mulle veidi kogemust, mille sain Asimovi "Asumiga". Need on enam-vähem sama mahuga. Lugema asusin suur õhinaga, veidi aja pärast tekkis väike pettumus, kuid lõppes suure "pauguga". Mõlemad on väga head ulmekad.

"Marsi kroonikad" meeldib mulle rohkem kui Bradbury kõrgelt hinnatud "451 Fahrenheiti" (lugesin 2014. aastal). Muide, ka "Marsi kroonikates" on raamatute põletamise motiiv sees.

Goodreads

Bradbury, Ray, 1920-2012
Marsi kroonikad
(The Martian Chronicles, 1950)
inglise keelest tõlkinud L. Ariva
kaas: E. Palmiste, T. Soo
Eesti Raamat, 1974
Mirabilia
192 lk.

Friday, September 9, 2016

Mart Normet. Minu Tenerife

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Täna hommikul lõpetasin "Lolita". Kuna olen veidi oma korrigeeritud lugemisgraafikust maas, tuli kähku järgmine raamat ette võtta. Ostsin "Minu Tenerife" Rahva Raamatust e-raamatuna (sest kohalikus raamatukogu seda pole ning keskkogus väljas ning poest saab e-raamatu kohe kätte) kell 9 ja kella 17ks oli raamat läbi. E-raamatus on 205 lehekülge, paberraamatus 264. Tõsi, raamat sisaldab ka pilte, kuid sellele vaatama oli see minu lugemiskiirust (või pigem mahtu) arvestades päris palju. Sama palju lugesin ühe päevaga vist viimati siis, kui ilmus Lagercrantzi  "See, mis ei tapa".

Ma pole kunagi Tenerifel käinud, kuid juhuse ja õnne tahtel külastasin 2009. aasta kevadel Gran Canariat, mis ei asu Tenerifest kuigi kaugel. Võib öelda, et olen Tenerifet oma silmaga näinud, sest Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim punkt Pico de Teide on Gran Canarialt selge ilmaga nähtav.

Nagu selgus ja Normet ka ise mainib, ei ole need kaks saart kuigi erinevad. Kogesin seda lugedes tõesti äratundmisrõõmu. Kahtlustan, et kui ma poleks kunagi Kanaaridel käinud, ei oleks see raamat minu jaoks nii köitev olnudki. Kuid kindlasti on minu sümpaatial selle raamatu vastu oma osa ka autori ladusal vestmisoskusel (Dagmar Normet on tema vanaema), lahedal huumoril ning tasakaalul selles, kui palju huvipakkuvat kirjutab ta saare ning oma isikliku elu kohta. Kuigi ma polnud Gran Canariast kuigi suures vaimustuses, ilmselt ka oma süül, siis see raamat tekitas tõsise tahtmise uuesti proovida, aga seekord Tenerifet.

Goodreads

Normet, Mart
Minu Tenerife. Noor pensionär
kujundaja Anna Lauk
Petrone Print, 2014
205 lk.

Vladimir Nabokov. Lolita

48. Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu

Kui nägin, mis raamat mulle kätte sattus, ohkasin ning tõdesin, et üldse ei tahaks seda lugeda. Aga mis parata, tuleb lugeda. Tegemist on ju ikkagi väljakutsega. Minu jaoks ei seisne ju lugemise väljakutse niivõrd loetavate raamatute hulgas (53), vaid pigem eneseüleatamises, et lugeda ka seda, mida ma üldse lugeda ei taha. Ületada eelarvamused.

See raamat oligi just selline. Põhjus, miks ma seda üldse lugeda ei tahtnud, on see, et kunagi ammu hakkasin seda lugema, kuid pettusin. Jama raamat. Nüüd uuesti ette võttes pidin aga üsna varsti tõdema, et see on täitsa loetav. Tõsi, selle lugemine võttis mul päris palju aega, peaaegu 2 nädalat, kuid osa süüd on kindlasti sellel, et lastel algas kool ning sellega seoses palju muud muret.

Raamat on ühe Ameerikasse emigreerunud professori puhtsüdamlik ülestunnistus kohtuprotsessi eel. Ta kirjutab sellest, mis viis ta nii kaugele, et ta tappis inimese. Arvan, et siinkohal ei ole vaja niivõrd loo detailidesse laskuda. Ilmselt kõik teavad, et lugu räägib vanema mehe haiglasest kiindumusest 12-aastasesse tütarlapsesse.

See on väga traagiline lugu. Mitte niivõrd lõpp, vaid just kogu see lugu, mis lõpule eelneb. Tundsin Humbertile väga kaasa. Teadlik olles oma nõrkusest ei suutnud ta tüdrukule vastu panna, kuid tüdruk ilmselt noore ja rumalana sellest mitte teadlik olles omakorda õhutas mehe tundeid ning lootusi. Ma ei julge öelda, et selles olukorras oli üks süüdi ja teine süütu. Ilmselgelt oli Humbert vaimselt nõrk, et mitte öelda haige, samas kui Dolores aga "raske" teismeline. Nõustun ka sellega, et üldisemalt võttes on tegemist armastusromaaniga, kus üks osapool ei suuda teisel minna lasta ning sellisel juhul saabki lugu vaid nii lõppeda nagu see lõppeb.

Tekst on voolav ning kergest jälgitav. Vahel ka veidi segane, kuid seda tõetruum see tundub. Kasutatakse palju prantsuskeelseid väljendeid. See veidi tüütas, sest erinevalt inglise keelst ei jaga ma prantuse keelest tuhkagi ning ebamugav oli teksti ja joonealuste märkuste vahel pendeldada.

Ma ilmselt ei soovi rohkem lähiajal Nabokovilt midagi lugeda, kuid mitte sellepärast, et see halb raamat oli. See on väga hästi kirjutatud, kuid ei vaimustanud mind.

Goodreads

Nabokov, Vladimir, 1899-1977
Lolita
(Lolita, 1955)
tõlkinud Hans Luik
Eesti Raamat, 1990
256 lk.

Tuesday, August 30, 2016

Mark T. Sullivan. Vaimutants

47. Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat

See ei olnud tegelikult raamat, mille juhist järgides esimesena raamatukogust leidsin. Esimesel korral sattus selleks üks väga paks raamat, mille pealkirja ma praegu ei mäletagi. Selline tulemus masendas mind kohutavalt, sest väljakutse on küll lõpusirgel, kuid väike väsimus on siiski juba tekkinud. Seega otsustasin riiulivahesid lugeda hoopis teisest otsast. Teise valiku ehk selle raamatu kiitsin heaks.

Patrick Gallagher saabub väiksesse Vermonti linnakesse Lawtonisse materjali koguma dokfilmi tarvis, mis jutustab kunagisest kohalikust preestrist, kes suutis tervendada inimesi ning kavatsetakse nüüd pühakuks kuulutada. Patrickul on selja taga valusalt lõppenud abielu ning tähistab oma 40. sünnipäeva üksi looduses viibides ja kala püüdes. Saagiks ei lange kahjuks mitte kala, vaid kohaliku loomaarsti laip... Juhtumi uurimisega hakkab tegelema kohalik politseiuurija Andromeda Nightingale, kelle minevikku varjutavad samuti valusad sündmused. Kui järgmiseks mõrvaohvriks langeb Andie ema sõbranna, avastavad Andie ja Patrick, et on lahendamas lugu, mis viib nad sajandi taguste sündmusteni, kui tapeti üks indiaanitüdruk, kes valdas vaimutantsu-kunsti.

Mulle krimkad meeldivad ja see oli just midagi meelepärast. Ei midagi keerulist ega rasket, hoopis huvitav ning lõpuni põnevust pakkuv. Huvitavaks tegi selle minu jaoks eelkõige indiaanlaste ja nende saatuse käsitlemine. Vaimutants on indiaanlaste rituaal surnud esivanematega suhtlemiseks ning kogu lugu tiirlebki surnud indiaanitüdruku ümber, kes pidas päevikut, kus muuhulgas oli kirja pandud ka vaimutantsu "retsept". Tegelastena mõjusid Patrick ja Andie vägagi sümpaatsetena, lugejana tundsin neile väga kaasa ning olin siiralt rõõmus nende teineteise leidmise üle. Ehk üks selline päris kobe pala nii krimkade kui suhteromaanide fännidele. Sellelt autorilt võiks veelgi midagi lugeda (eesti keeles on ilmunud veel "Puhtakse saamine").

Goodreads

Sullivan, Mark T.
Vaimutants
(Ghost Dance, 1999)
inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
kaas: Olev Vallak
sarja kujundus: Rudolf Pangsepp
Eesti Raamat, 2002
Mirabilia
262 lk.

Thursday, August 25, 2016

Olavi Ruitlane. Kroonu

46. Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel

Olavi Ruitlase "Kroonu" on mõtteline jätk Tammsaare "Põrgupõhja uuele Vanapaganale", sest 2004. aasta romaanivõistlusele esitati see pealkirjaga "Kaval-Peeter ja Vene-Pagan". Raamat sai võistlusel II koha (I koht Sass Henno "Mina olin siin"). Lisaks sellele on raamat saanud Virumaa kirjandusauhinna, Bernard Kangro kirjanduspreemia ning Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia.

Siska, Peeter ja Heino on 3 Eesti noormeest, kes 1988. aastal nõukogude armeesse aega teenima kutsuti. Esmalt viis tee nad Ukrainasse, kuid õige pea viidi nad üle Arhangelskisse. Teenistusaega mahub palju sekeldusi, viina ja ilusaid (aga ka koledaid) naisi ning kaks ebatavalist juhtumit peldikuga. Sellest kõigest tullakse välja eluga, tugevama ning targemana, sest armee on koht, kust nagu igast teisestki poisist lõpuks mees vormitakse.

Kinkisin selle raamatu oma abikaasale pulma-aastapäevaks. Tookord proovisin seda ka ise lugeda, kuid millegipärast kuigi kaugele ma sellega ei jõudnud. Seevastu abikaasale on see lemmikraamat. Vähemalt läks kink asja ette...

Pärast "Vee peal" lugemist, mis mulle väga meeldis, võtsin selle juba enesekindlamana ette (olen ka "Naist" lugenud). Ei pidanud pettuma. Väga muhe ja armas raamat. Loodetavasti pakub mingisugustki äratundmisrõõmu neile, kes nõukogude armees teeninud, ning vaimuka ettekujutuse neile, kes sellest vaid jutte kuulnud. Raamat ei ilusta olustikku, see on taust, kust esile kerkivad loovus ja julgus keerulistest olukordadest kavalalt välja tulla ning sellest isegi kasu lõigata. Tegelased kujutavad eritüübilisi Eesti mehi: Siska on rahumeelne seto, Peeter kamba aju ning teotahteline Kaval-Ants, Heino tagasihoidlik blond poiss, kes millegipärast kõige enam naistele peale läheb.

Keegi võiks sellest filmi teha. Raamatut julgen küll soovitada.

Goodreads

Ruitlane, Olavi, 1969-
Kroonu
(2005)
illustratsioonid: Veiko Tammjärv
kujundanud Andres Rõhu
Jumalikud Ilmutused, 2009
228 lk.

Wednesday, August 24, 2016

Anton Hansen Tammsaare. Põrgupõhja uus Vanapagan

45. Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud

Lapsena sai seda filmi (olude sunnil) päris mitu korda vaadatud, kuid ega ma sellest suurt sotti saanud.

See on mul juba teine Tammsaare lühikese aja jooksul ning avastan üha enam tema loomingu väärtuslikkust. Minu varasemad kokkupuuted on piirdunud vaid kahe osa "Tõe ja õiguse" ning "Kõrboja peremehega" ning järele kontrollides, tuleb välja, et olen ka "Juuditit" lugenud. Mõistan, et eesti maa ja rahva jaoks on "Tõde ja õigus" see A ja O, see on väga oluline teos meie jaoks, kuid "Põrgupõhja" pakub ilmselgelt oluliselt sügavama lugemiselamuse.

Vanapagan ootab taevariigi väravate taga, ta on tulnud, et olla saatjaks hingedele nende teel põrgusse. Aga lepingut on muudetud, hingi ei anta ning uueks tingimuseks on see, et Vanapagan saab hingi alles siis, kui ta on maa peal inimesena elanud ning õndsaks saanud. Ei jää siis Vanapaganal muud üle, kui maa peale minna ning inimesena elada. Tema elu juhatajaks ja juhtijaks saab Kaval-Ants, kes legendile omaselt on riukalik ning igal võimalusel koorib Vanapaganalt seitse nahka. Lõpuks aga saab temagi oma palga, kuid loll saab kirikuski peksa.

Ühelt poolt võib seda lugeda kui järjekordset Vanapagana ja Kaval-Antsu muistendit, mida ma muide lapsena väga lugeda armastasin. Kuid teisalt on see väga sügavaid mõttekohti pakkuv meistriteos. Isegi nii sügavaid, et neisse võiks lausa ära uppuda. Lugemist hõlbustavad rohked dialoogid.

Olen vaimustuses. See on üks selliseid raamatuid, mida kindlasti mõne aja pärast uuesti lugeda võiks.

Goodreads

Tammsaare, A. H, 1878-1940
Põrgupõhja uus Vanapagan
(1939)
illustreerinud H. Laretei
Eesti Raamat, 1975
172 lk.

Monday, August 22, 2016

Michael Shaara. Surmainglid

44. Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat

Tõestisündinud sündmuseks on Ameerika kodusõja lahing Gettysburgi all 1.-3. juulil 1863. Gettysburg on linn Pennsylvania osariigis ning lahing osutus sõja otsustavaimaks kokkupõrkeks lõuna- ja põhjaosariikide armee vahel.

Mind ajalugu huvitab, kuid selle raamatu valimisega tegin väikese valearvestuse, mida kahjuks ette ei näinud. Mul on viimastel aegadel vist ameerika kirjandusest tõsine küllastus tekkinud. See on ületähtsustatud ning mitte millegi poolest põrmugi parem kui muude rahvaste looming. Eelnevad 2 loetud raamatut ("Armas" ja "Ohakalind") on saanud Pulitzeri preemia, see on kolmas (sai preemia 1975). Arvan, et pean nende pärjatud teostega nüüd veidi vahet.

Raamat on informatiivne, üllatuslikult mitte ka päris kuiv. Kuid pool raamatut lugesin siiski üle lehekülje ning usun, et ei jäänud ka millesti erilisest ilma. Ülevaate sündmusest tekitavad mõlema poole väejuhtide ja sõdurite tegevus, vestlused ja mõtted, mis annavad loole üsnagi inimliku mõõtme. Väga palju sõjakoledusi õnneks ei kirjeldata (vähemalt mina ei juhtunud neid lugema). Sündmuste käiku illustreerivad mitmed joonised.

Mulle meeldib, et lugu on jutustatud neutraalselt, eelistamata või õigustamata emba-kumba poolt. Kui mu eelnevad teadmised sellest kodusõjast piirdusid sellega, et põhjuseks oli orjapidamine, siis nüüd olen põhjuste osas teadlikum. See oli lõunaosariikide püüd iseseisvuse poole. Raamatul on ka asjalik järelsõna Rein Helmelt, kes lühidalt kirjutab kodusõja olemusest ja tähtsusest ameerika ajaloos.

Goodreads

Shaara, Michael, 1928-1988
Surmainglid.  Gettysburgi suur heitlus
(The Killer Angels, 1974)
tõlkinud Matti Piirimaa
järelsõna Rein Helme
kujundanud Tiiu Allikvee
Kunst, 1998
Ajalooline romaan
366 lk.

Monday, August 15, 2016

Donna Tartt. Ohakalind

43. Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad

“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.

Tundub nagu midagi ebamaiselt head. Võiks ju eeldada, sest sai see ju Pulitzeri preemia ning tekitas elavat vastukaja.

Lugesin peaaegu pool raamatut läbi ja alles siis hakkasin aduma, miks seda tunnustatakse ning mis selle eriliseks teeb. Ühelt poolt selle tänapäevasus pommiplahvatuse näol, kus 13-aastane Theodore Decker oma ema kaotab, kuid ise eluga pääseb. Lisaks sellele kujutatakse selles teismelise poisi rasket elu pärast ema kaotust, see tekitab lugejas kaastunnet. Kultuuriarmastajale pakub huvi ilmselt eelkõige kõik see, mis ohakalindu kujutavasse maali puutub, mille Theo plahvatuse järel muuseumit pihta paneb. Theo armastus plahvatuses ellujäänud tütarlapse Pippa vastu pakub huvi armastusromaanide austajaile. Ning muidugi see, kuidas lugu lõppeb. Sel on asjaolusid arvestades väga hea lõpp, mitte liiga positiivne, et mõjuda muinasjutuna, ega ka üdini negatiivne, et lugeja tuju pärast pea 900 leheküljelist pingutust ära rikkuda. Raamatus käsitletud teemad on mitmekesised ning huvipakkuvad.

Aga minu jaoks on raamatul ainus, aga üsnagi tõsine puudus – see on liiga pikk. Mõistan, et asjade pikalt seletamine on ilmselt ka anne, kuid kahjuks mitte selline, mida ma kõrgelt hindaks. Minu arvates ei andnud see raamatule kuidagi sügavust juurde, vaid tõesti ainult kaalu, st massi.

Eriliselt hinge läks mulle Theo ja Borissi sõprus. Lugemise ajal juba tabasin ennast mõttelt, et pole tähtis, et su teod ühiskonna silmis on halvad, kuni sa oma sõbrale truu oled. Inimesed, kes teevad küll halbu asju, kuid iial oma sõpru hätta ei jäta, ei ole kindlasti halvad inimesed. Heas raamatus ei öelda kunagi otsesõnu välja mõtteid, mis lugejal tõenäoliselt tekivad, mõtteid, mida kirjanik soovib raamatus edasi anda. Seega olin veidi pettunud, kui raamatus umbes samasugused mõtted hiljem otse välja öeldi.

Kõige positiivsem oli raamatus aga see, et sisaldas tohutul hulgal viiteid igasugustele raamatutele. Theo võitis mu poolehoiu, sest ta luges raamatuid. Mind ei huvitanud, et ta joob, teeb triipu, varastab... ta luges raamatuid! Märkisin ära 23 viidet mõnele kirjandusteosele:

Murasaki Shikibu „Genji lugu”
Barbara Pym "Jane ja Prudence"
Alfred Lord Tennyson "In Memoriam"
William Shakespeare "Macbeth"
Charles Dickens "Jõululaul"
Charles Dickens "Suured lootused"
Henry David Thoreau "Walden"
J. K. Rowling "Harry Potter"
Lev Tolstoi "Sõda ja rahu"
Fjodor Dostojevski "Idioot"
Carson McCullers "Süda on üksildane kütt"
John Steinbeck "Vihakobarad"
Nathaniel Hawthorne "Seitsmeviilumaja"
Stephen Crane "Vapruse punane pitser"
George Eliot "Silas Marner"
Antoine de Saint-Exupéry "Inimeste maa"
C. S. Lewis "Lõvi, nõid ja riidekapp"
mingi lordi "Elu ja kirjad"
Aleksander Puškin "Jevgeni Onegin"
Vladimir Nabokov "Meeleheide"
W.G. Sebald "Saturni rõngad"
L. Frank Baum "Ozma Ozi maalt"
Herman Melville "Moby Dick"

mõni võis veel kahe silma vahele jääda... kindlasti ei olnud kõik sellised, mida Theo luges, vaid mõne juhul oli viiteks tegelane raamatust ning kasutati millegi või kellegi kirjeldamiseks.

See on tõesti hea raamat, kuid mul on siiski veidi kahju ajast, mida selle lugemisele kulutasin.

Goodreads

Tartt, Donna, 1963-
Ohakalind
(The Goldfinch, 2013)
inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
kaanekujundus: Keith Hayes
Pegasus, 2016
877 lk.

Saturday, August 6, 2016

Toni Morrison. Armas

Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Ameerika Ühendriikides Ohios. Sethe on noor naine, ori farmis nimega Kuldne Kodu. Peremees on väga inimlik, ei peksa ega käsuta. Sethe abiellub Hallega, kes on oma ema orjusest vabaks ostnud ning mujale elama saatnud. Neil sünnivad lapsed, kaks poissi ja tüdrukutirts, kelle nimi on Armas. Kui peremees sureb, võtab farmi juhtimise üle perenaise õemees. Elu farmis muutub tööliste jaoks õudusunenäoks. Plaanitakse põgenemist. Mõned saadakse aga kätte, mõned jäävad kadunuks ning mõnel õnnestub ka pääseda. Sethe on üks pääsenuist. Ta on eelnevalt juba lapsed ämma juurde ära toimetanud, kuid Halle on teadmata kadunud ning naine põgeneb üksinda. Olles viimast kuud rase ning värskete piitsutushaavadega seljal on see tema jaoks raske teekond. Laps sünnib enne kohalejõudmist. Tüdruk saab nimeks Denver. Taaskohtumise rõõm oma lastega jääb aga üürikeseks. Peremees leiab nad üles. Päästmaks oma lapsi kohutavast saatusest orjana, tapab Sethe oma aastase tütre Armsa. Lapse hing aga ei saa rahu ning jääb neid majja kummitama. Poisid ei suuda seda taluda ning põgenevad kodust. Kaheksateist aastat hiljem kaob kummitus, kuid Sethe ja Denveri ellu tuleb noor neiu naeratava armiga kaelal. Armas.

Sethe tegelaskuju ja lapse tapmise lugu on võetud elust. 1851.aastal tappis Margaret Garner oma lapse, et päästa teda elust orjuses. Raamatus algab tegevus veidi enne Armsa naasmist ning kõik eelnev jutustatakse paralleelselt nö olevikuga. Samm haaval avatakse tegelaste minevik. Algul ei mõista, mis võiks olla nii kohutav, mis sunnib ema oma last tapma, kuid mida enam saad aimu Sethe ja teiste orjade elust farmis, hakkab tasapisi koitma. Orjad Kuldse Kodu farmis olid algul näinud väga head elu ning seda kohutavam oli see pärast peremehe surma. Selline suur muutus mõjus kindlasti šokina ning valu ei kadunud enam kunagi. Kas lapse tapmine oli aga õigustatud? Õigustatud vist mitte, kuid selle valu valguses, mis Sethes pesitses, oli see mõistetav. Armsa naasmisele järgnev sündmustik näitab aga üsna selgelt, et Sethe kannatas väga oma teo pärast, kuid tugeva naisena võttis murdumine lihtsalt aega.

Mind kummituste-teema veidi hirmutab.Ka Armsa kohal lasub selline salapära, ei ole täpselt selge, kas ta on hea või halb. Kogu lugemise ajal valdas mind kõhedustunne. Väga raske ongi määratleda loo žanrit. On ta siis õudukas, armastusromaan või tragöödia? Arvan, et selles on kõike seda. Väga valus, veidi müstiline lugu.

Olles hiljuti lugenud "Schindleri nimekirja", arvasin, et neegrorjade kannatused pole holokaustiga võrreldavad. Eksisin rängalt. Igasugune taoline kannatus on ülekohtune ning ei tohiks neist rääkides, kirjutades, mõeldes kujundada arvamust üldise põhjal, vaid vaadelda neid isikutasandil, panna ennast teise inimese asemele ning jätta see tunne meelde, et mitte kunagi ei tekiks enam soovi ühe inimese kannatusi võrrelda teise inimese kannatustega, sest need on kõik ühtviisi jubedad.

Raamat sai 1988. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning 10 aastat hiljem valmis ka film Oprah Winfreyga peaosas. Toni Morrison sai 1993. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Goodreads

Morrison, Toni, 1931-
Armas
(Beloved, 1987)
inglise keelest tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2006
XX sajandi romaan, 23.raamat
249 lk

Thursday, August 4, 2016

Erik S. Reinert. Globaalne majadus. Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad

Väga hea raamat mõistmaks, miks asjad maailma majanduses on nii nagu nad on. See on lühike, kuid asjalik pilguheit rikaste riikide majandusajalukku ehk kuidas nad rikkaks said ning ülevaade tänasest päevast, miks vaesed riigid pole ikka veel rikkaks saanud.

Väga lihtne selgitus vaeste riikide vaesumisele on see, et need elavad rikaste riikide abirahadest, mida ei lubata neil kasutada oma tööstuse arendamiseks, vaid rikastele riikidele tooraine hankimiseks. Vaestel ei lubata järgida sama mustrit, mis praegused rikkad riigid rikkaks tegi. Rikkaks saamiseks tuleks kopeerida rikaste majandusstruktuure, mitte majanduspoliitikat, sest juba rikkaks saanud võivad ajada hoopis teistsugust poliitikat kui siis, kui nad rikkaks said."Peasüüdlasteks" nimetatakse Washingtoni institutsioone, Maailmapanka ja Valuutafondi. Lõppsõnas kritiseeritakse ka Norra (autor on norralane) tegevust vaeste riikide abistamisel.

Majandusteadus ei ole ajaloos alati reaalsusega kuigi tugevalt seotud olnud. Sellepärast on mõistlikum alati vaadata seda, mis reaalsuses toimub, mitte pimesi uskuda majandusteaduse tarkusi.

Venemaa impordikeelud tundusid mulle varemgi sealtpoolt vaadates väga mõistlike otsustena, kuid pärast selle raamatu lugemist mõistan neid ilmselt veelgi paremini. Venemaa oma tootmise arendamiseks veidi jõuline, kuid põhimõtteliselt õige samm.

Tundub, et Eestis on siiski maailma mastaabis lood päris hästi. Meil vähemalt räägitakse innovatsioonist ja lisaväärtusest, mis autori sõnul on tänapäeval majandusedu pant. Küsimus on vaid otsustajates, kui hästi või halvasti suudetakse seda ellu viia.

Goodreads

Reinert, Erik S., 1949-
Globaalne majandus: Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad
(Global økonomi: Hvordan de rike ble rike og hvorfor de fattige blir fattigere, 2004)
norra keelest tõlkinud Maarja Siiner
kaane kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2013
173 lk

Friday, July 29, 2016

Sujata Massey. Zen aitab (Rei Shimura, #2)

Ühe soojaga sai ka teine Rei Shimura lugu loetud. Vormilt on see väga sarnane esimese osaga. Tegemist on taaskord ühe perekonnalooga, millesse Rei juhuslikult satub, ning selle kõrval Rei isiklik elu ja suhe Hugh'ga.

Lugu saab alguse sellest, et kuna Rei tegeleb nüüd klientidele antiigi ostmisega, saab ta tellimuse ühe jaapani antiikse kummuti ostmiseks. Kliendiks on jõuka zen-templi omaniku naine. Hiljem kodus avastab Rei, et kummuti väärtus ei vasta hinnale, mis ta selle eest maksis ning tehing tellijaga jääb ära. Rei loodab oma raha antiigikaupmehelt tagasi saada, kuid mees on juba kadunud ning leitakse surnuna. Rei asub otsima kummuti eelmist omanikku ning mässib ennast sellega sügavamale jõuka perekonna probleemidesse ning ohtu satub ka tema enda elu.

Tokyosse saabub ka Hugh' maailmarändurist noorem vend Angus, kelle tõttu Rei ja Hugh' suhted teravnevad. Aga lõpp hea, kõik hea.

Igatahes väga huvitav ja kaasahaarv lugemine. Raamatust saab väga palju teada jaapani kultuuri ja tavade kohta ning Rei ja Hugh on üksiti kui ka paarina väga sümpaatsed tegelased. Kuigi Angus tekitab selles loos palju paksu verd, mõjub ta oma süütuses (või pigem vastutustundetuses) ka päris armsana. Tegelikult on kõik tegelased huvitavad ja omapärased. Härra Ishida on üks väga lahe vana papi. Sügavamalt vaadates on Rei kujul tegemist iseseisvuse poole püüdleva kaasaegse naisega, kes ei soovi mitte kellestki sõltuda.

Soovin, et selle sarja tõlkmist jätkataks, sest tahan kindlasti teada, kuidas Rei ja Hugh' suhe edasi areneb ning millistesse seiklustesse ja sekeldustesse nad veel satuvad.

Goodreads

Massey, Sujata
Zen aitab
(Zen Attitude, 1998)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Villu Koskaru
kaane kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2014
307 lk.

Thursday, July 28, 2016

Sujata Massey. Surm lumes (Rei Shimura, #1)

42. Raamat, mida soovitab lugeda mõni siinse grupi liige

Lugemise väljakutse grupis soovitab seda Tiina Liinak ning kuna see oli ka üks neist raamatuist, mille loosimängus võitsin, oli otsust väga lihtne teha.

Ja see on tõesti väärt soovitus ja väärt lugemine. Pärast parajat posu skandinaavia, briti ja ameerika krimkasid on üks hea jaapani kriminull nagu sõõm värsket õhku. Laiemalt võttes on see muidugi klassikaline kriminaalromaan, kuid tegevuspaik ja teine kultuuriruum annab sellele päris palju lisaväärtust. Huvitav, et autor ei ole ise jaapani, vaid hoopis saksa-india päritolu. Kuid Jaapanis elanuna on ta väga hästi kursis sealse elu-olu ja suhtumisega välismaalastesse, mis on ka raamatu üks teemasid.

Nutikas ja vapper Rei Shimura on 27-aastane inglise keele õpetaja, kes elab ühes Tokyo räpases eeslinnas. Oma õpetajatööga ei teeni ta küll palju, aga mingi hinna eest ei läheks ta ka tagasi turvalisse ja jõukasse vanematekoju Californiasse. Ei, hoopis huvitavam on lahendada ootamatute pööretega mõrvalugu ja juhatada läänemaailma kodanikud läbi kaasaegse Jaapani iidsete traditsioonide.

Rei läheb aastavahetuseks puhkama mägisesse Siroyamasse. Aastavahetus on Jaapanis oluline puhkeperiood ning mägedesse on sõitnud puhkama palju erinevaid inimesi. Rei kistakse mõrvaloo keskmesse, kui ta leiab külalistemaja aias jalutades lume alt alasti jaapanlanna surnukeha. Kui ametlikuks surmapõhjuseks kuulutatakse enesetapp, asub ta koos surnud naise sõbra, šotlasest juristi Hugh'ga ise asja uurima. Esitades politseile tõendeid, et tegemist oli mõrvaga, saab peamiseks kahtlusaluseks Hugh. See sunnib Reid veel enam pingutama, sest lõkkele on löönud ka kirelõõmad. Kaevudes üha enam surnud naise minevikku, satub ohtu ka Rei enda elu.

Kui ma siin mõned ajad tagasi vingusin Vürstkaupmeeste "Pereäri" kallal, et kõik on nagu olemas, kuid miski jääb puudu, siis selles raamatus on kõik väga olemas ja paigas - kirg, mõrvad, saladused, intriigid, ning see kõik on väga ladusalt ja kaasahaarvalt edasi antud. Lugemise ajal ei juurelnud kordagi mõrvari isiku üle, sest hetkel toimuv oli palju huvitavam. Mul tegelikult isegi puudus huvi teada saada, kes see mõrvar ikkagi oli, sest elasin hoopis Reile ja Hugh'le kaasa. Loomulikult lõpus nentisin, et kes see muu olla võiski... Oli siis oli.

Goodreadsi andmetel on Rei Shimura sarjas ilmunud 11 raamatut. Eesti keeles on ilmunud vaid 2 esimest, nii kahju. Mulle tundub, et esikaanel on trükiviga, mitte Ray, vaid ikkagi Rei.

Võtan kohe järgmise osa ette. "Ohakalind" peab ootama.

Goodreads

Massey, Sujata
Surm lumes
(The Salaryman's Wife, 1997)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2012
414 lk.

Monday, July 25, 2016

Kristiina Ehin. Emapuhkus

41. Luulekogu

Kristiina Ehinit ja "Minu Eesti 3" ühendab mõtteline sild, sest just teda iseloomustab Justin Petrone kui blondi haldjat. Kuid see pole muidugi põhjus, miks ma just selle luulekogu valisin, sest raamatud väljakutsesse valisin juba eelmise aasta lõpul. See on vaid kokkusattumus, mis andis mulle lugemise väljakutseks idee – lugeda raamatuid just selliselt, kus järgmine raamat on mingil moel eelmisega seotud.

Gümnaasiumis tegin referaati Andres Ehinist, Kristiina isast. See nägi muidugi ette ka tema luulega tutvumist. Kimbuke sinilolli või midagi sellist iseloomustab Andrese luulet. Kristiina luulet polnud ma varem lugenud, kuid tema isiku olemuse ja kuuldud luulekatkete põhjal tekkis soov seda lugeda. Sellest ka siis selline valik, täiesti teadlik valik.

Raamatu tagakaane siseküljel on kirjutatud: "Emapuhkus" on Kristiina Ehini viies luulekogu. See on kirjutatud kahe aasta jooksul väikese lapse kõrvalt. Luulekogu neli tsüklit käsitlevad naiseks- ja emaksolemise erinevaid tahke nüüd ja ennevanasti. Luuletusi saadavad katkendid autori perepärimusest, mis loovad sideme esiemadega.

Leian, et Kristiina Ehin on üks ütlemata kaunis naine. Sama võib öelda ka tema luule kohta. Ma ei lugenud seda valjusti, kuid kindlasti oleks see siis veel kaunimana kõlanud. Isegi luuletused sellest, kuidas lennujaamades pole lastele mänguväljakuid ega toidukohtades lastele toole. Lisaks emaduse teemale on ka linna- ja looduspilte. Kohati tekib tunne, et ta on istunud aknal ja lihtsalt kirjutanud, mida ta näeb ja tunneb, ja tulemus on lihtsalt suurepärane.

Aed on täis
mu valgete jalgade laulu

Hing on nagu need ämblikuniidid
risti-rästi
pingul
kahe klaariõunapuu vahel

Enne koitu
on kehad rasked
uni surub laud sügavale alla
Sa magad ripsmed puhkamas põskedel
hommik pole veel puudutanud su unede põlde
su alateadvuse üksildasi lauskmaid

Maga-maga
käed ümber minu
Siin on ohutu öö
Aed on risti-rästi täis
ämblikuniite
ja mu valgete jalgade laulu

Goodreads

Ehin, Kristiina, 1977-
Emapuhkus
kujundaja Lemmi Kuulberg
kaanepildid Kristiina Ehinilt
Pandekt, 2009
112 lk.

Justin Petrone. Minu Eesti 3

40. Üks Minu-sarja raamat

Lugemise väljakutse 40. raamat, kuid aasta 60. raamat, mis tähendab, et Goodreadsi Reading Challenge on tehtud.

Minu-sarjast on "Minu Eesti" raamatud ainsad, mille olen omale soetanud ja ka ainsad, mida lugenud olen. Tundub, et mind väga ei huvita, mis mujal toimub, vaid ikka eelkõige see, mis kodumaal sünnib, sest pärast selle raamatu lugemist tekkis huvi lugeda ka nt "Minu Supilinna" ja "Minu Narvat".

Lugesin esimest ja teist osa aastaid tagasi, seega vahetut võrdlusmaterjali Justini nägemuse muutumise kohta mul kahjuks pole, kuid üldiselt võib selle raamatu järel öelda, et ta on siin ikka päris sügavalt kodunenud. Raamatu kulminatsiooniks on perekonna "põgenemine" Ameerikasse, kui ajakirjanduses hakati neid poriga loopinud juhtumi pärast, kus politsei Justini öösel autoroolist ära korjas, sest tal polnud Eesti juhiluba (mina igatahes ei mäleta sellist juhtumit; muidugi pole Õhtuleht just minu lektüür ka). Aga puändiks naaseb ta juba 9 kuud hiljem ning tõdeb, et siin on tema kodu.

Väga vahetu ja siiras, palju äratundmisrõõmu ja elevust pakkuv. Mulle ka ei meeldi "parmud", mühakad ja jäigad ametnikud. Tal on väga hea oskus inimesi lõbusalt, kuid väga tabavalt kirjeldada, poliitikutest naabrimeheni. Minu jaoks oli veidi hämmastust tekitav, kui paljude prominentidega ta kohtunud on. Võibolla sellepärast, et temagi on üks nende seast, kuid raamatut lugedes sellist tunnet küll ei tekkinud nagu ta oleks üks neist. Millegipärast meenus sellega seoses kohe "Saja-aastase" lugu...

Väga rõõmustav oli teada saada, et nad oleks peaaegu Põlvasse kolinud või et Justin on Viljandi folgil koos Küiga musitseerinud. Siinkohal tervitused Marile ja kogu Küi-perele! Päris põhjaliku ülevaate annab ta ka Andrus Kivirähki "Ivan Orava mälestustest", tekkis kohe huvi ise seda raamatut lugeda.

Loodetavasti tuleb veel kunagi lisa.

Goodreads

Petrone, Justin, 1979-
Minu Eesti 3. Mis juhtus?
tõlkijad Raivo Hool, Kadri Pettai
kujundaja Madis Kats
esikaanefoto Remo Savisaar
Petrone Print, 2015
343 lk.

Friday, July 22, 2016

Thomas Keneally. Schindleri nimekiri

39. Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud

"Schindleri nimekiri" oli Eesti Päevalehe Romaaniklassika sarja 70. ehk viimane raamat. Sari ilmus 2007-2008, seega ootas see raamat lugemist 8 aastat.

Olin sellisest tegelasest nagu Schindler ning sellest nn nimekirjast varem kuulnud, seega aimasin, millest raamatus juttu tuleb. Sõda ei ole minu jaoks kunagi lugemiseks kerge teema, kuid see ei olnud üldse selline nagu ma arvasin – see oli veel hullem.

Oskar Schindler oli sudeedisakslane, kes omas ja juhtis II maailmasõja ajal Poolas Krakovis tehast, kus vangistatud juudid oli peamine tööjõud. Raamat jutustab vägagi detailselt nende juutide elust ja saatusest ning sellest, mida suutis Schindler nende heaks ära teha.

Emotsioonid lugemise ajal kõikusid kõige laiemas skaalas. Mind pole kunagi varem holokaust niivõrd sügavalt puudutanud, kui seda raamatut lugedes. See on lihtsalt niivõrd võigas ja uskumatu, mida need inimesed läbi elasid ning nutt tuleb veel praegugi kurku, kui sellele mõtlen. Selle kõrvale aga tekitab tohutut heldimust see, et kõige selle õuduse keskel leidus inimesi, kes suutsid jääda inimeseks ning tegid kõik endast oleneva, et veidigi nende õnnetute inimeste olukorda parandada. Tõsi, hukkus väga palju süütuid inimesi ning nn Scindleri nimekiri (tema tehases töötavad inimesed) oli kogu hulka arvestades väike, kuid ka raamatus kõlab mõte, et päästes ühe inimese, päästad terve maailma.

Kuigi raamat on vaid veidi üle 300 lehekülje, võttis selle lugemine päris kaua aega. See ei ole selline raamat, mida loed suure huviga, ahnelt. Lugesin seda natuke haaval, sest ei suutnud seda lihtsalt palju korraga vastu võtta. Edasi lugema innustas aga tunne, et pooleli jätmine oleks kõigi nende kannatanud inimeste reetmine.

Kuigi alguses autor märgib, et see on romaan, ei lähe see kokku minu tavapärase ettukujutusega romaanist. Selles on väga vähe ilukirjanduslikku, seega võiks seda nimetada pigem dokumentaal-romaaniks, sest tegelased ja tegevuspaigad on kõik päriselt olemas olnud.

Väljakutse raames võiks seda lugeda veel näiteks punkti all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat". Muide, Oskar Schindler armastas Karl May indiaanilugusid ning vihje tema "Winnetoule" on selles täitsa olemas.

Goodreads

Keneally, Thomas, 1935-
Schindleri nimekiri
(Schindler's List, 1982)
inglise keelest tõlkinud Ruth Annus
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 70. raamat
320 lk.

Saturday, July 16, 2016

Anton Hansen Tammsaare. Ma armastasin sakslast

38. Taasleitud vana klassika

Arvan, et Tammsaare toesed kuuluvad kõik klassika hulka. Aga kuna just see mu lugemisnimekirjas figureeris, sai see raamat selle punkti alla paigutatud.

25
Raamat algab Tammsaare pöördumisega lugeja poole, kus ta selgitab raamatu tagamaad. Ta kirjutab, et see pole üldse Tammsaare enda kirjutatud, vaid see on kellegi kadunudks jäänud tundmatu noormehe käsikiri, mis on lihtsalt Tammsaare nimel välja antud. Algus tundubki selline veidi närviline, ei lähe kuidagi kokku minu ettekujutusega Tammsaarest. Üks vaene noormees elab kusagil katusekambris ja kirjutab sellest, kuidas ta midagi kirjutab. Aga eks näis, võibolla läheb veel huvitavaks. Õnneks pole see kuigi paks raamat, isegi kui on igav, siis ei pea kaua vaevlema...

Aga huvitav, kui palju määrab raamatu lugemisel see, mida eelnevalt on loetud? Püüan alati nii teha, et lõpetades ühe, alustan kohe teist. Et auku ei jääks. Eriti nüüd väljakutse raames, kui tuli pidevalt takus on. Kui palju võiks minu hinnangut selle raamatu suhtes mõjutada see, et Krossi "Kolme katku vahel" oli nii suurepärane ja mulle tohutult meeldis? Arvan, et kindlasti see mõjutab, sest tahes-tahtmata on esmaseks võrdlusmaterjaliks just eelnevalt loetu. Tegelikult on see ju kurb, kui see raamat selle tõttu minu poolehoidu vähem pälvib, sest mu hindamisskaalat on kergitatud. Seega püüan olla objektiivsem ning mitte lasta ennast Krossi lummusest mõjutada :)

82
Lugu läheb veidi huvitavamaks. Mina-tegelane noormees kirjutab oma lugu. Sellest, mis enne oli. Ta õppis ülikoolis, kuid see jäi pooleli ning töötab nüüd ühes ministeeriumis (raamatus "Kolme katku vahel" selgus, et ministeeriumi algne tähendus on vaimulike kogu; huvitav, kui sobituksid vaimulikud tänapäeva ministeeriumidesse?) ja samuti kuulus ta ka korporatsiooni (millesse juba tol ajal suhtuti kui paika, kus noored mehed vaid kerget meelelahutust naudivad!). Majas, kus ta tuba üüris, käib lastele koduõpetajaks noor sakslanna Erika, kellega kohtutakse enamasti lõunalauas. Pererahva, st majaproua suhtumine neiusse on veidi üleolev, kuna mõisnikud on kaotanud oma juhtpositsiooni ühiskonnas (tegevus toimub järelikult esimese vabariigi ajal; raamatu esmailmumine oli 1935). Noormees püüab võimalikult palju neiu kaitseks välja astuda, saadab teda õhtuti kojugi. Vahel teevad nad koos ka jalutuskäike. Oma vanaisale neiu aga oma viibimise kohta valetab, sakslastes on seisuslik uhkus veel säilinud. Noormees avaldab neiule armastust, kuid neiu jääb vastamisega tagasihoidlikuks – hirmust. Tagantjärele tõdeb noormees, et neiu ei jaganud tema suuri tundeid.

See tundub esmapilgul olevat selline üks igav armastuslugu. Tegevuspaigad on kogu aeg samad: lõunalaud, jalutuskäik ja siis noormehe enda arutlus. Et nagu ei toimukski eriti midagi. Aga lugu avaldubki tegelaste omavahelistes vestlustes. Nad puudutavad ilmselt tol ajal väga aktuaalset rahvuste vaheliste suhete küsimust (muidu poleks ju raamatul ka sellist pealkirja). Seda ka sugude lõikes a la millised on saksa neiud ja eesti noormehed. Ja keele küsimust veel eraldi.

Juba algusest peale on teada, et see on õnnetu armastuslugu, kuid praeguseks on juba piisav huvi tekkinud, mis neile noortele ikkagi saatuslikuks sai.

124
Kuna noormees on vallaline ja lastetu, siis ähvardab just teda töölt koondamine. See ajendab teda kiiremas korras suhted Erikaga ametlikuks muuta ning läheb neiu vanaisa jutule, kellele Erika on oma valetamise üles tunnistanud. Vanaisa on noormehega viisakas, kuid püüab talle rahulikult selgeks teha, et tema lapselaps on siiski paruness ning noormehel lihtsalt puuduvad võimalused teda vastavalt ülal pidada. Väga oskuslikult ja veenvalt kõneleb ta tõupuhtuse vajalikkusest Eesti vabariigis. Noormees ei suuda ennast kuidagi õigustada ning valetab ametikõrgenduse peatselt saabuvat. Juhtubki nii, et noormees koondatakse ning tunnistades seda Erikale, tekivad esimesed mõrad noorte ühisesse tulevikunägemusse.

Mulle tundub, et see vanaisa on lihtsalt üks kibestunud vanamees, kes pärast positsiooni kaotamist meeleheitlikult püüab näpuga riigi peale näidata: Ja ma ütlen teile, noormees: minu tõug on vana ja haruldaselt puhas, kui see teid huvitab. Eesti vabariigi valitsust huvitab see igatahes, sest loomade tõupuhtusest on ta õppinud juba lugu pidama, mis mulle väga meeldib. Võib-olla jõutakse kord sinnamaalegi, et ka inimesetõust hakatakse lugu pidama, nagu mina seda teen (lk. 95). Samuti on neis sõnades otsene viide natsisimile (30ndad: ajastu klapib).

Mõneti on see muidugi õige. Kui kedagi armastad, kuid ei suuda talle piisavalt pakkuda, siis lasedki teisel minna – armastuse pärast. Teisalt jälle, armastus peaks ju kõik võitma. Arvan, et noormehe poolt võidakski, kuid neiu on selles loos pidur. Muidugi tuleb mõista, et neiul on ka kaotada rohkem kui noormehel. Otsustades vastu astuda perekonna tahtele, kaotaks ta selle toetuse. Keeruline tõesti. Erika jaoks muudab otsustamise lihtsamaks ka see, et ta soovib suhtest isikliku arengu toetamist (teiselt inimeselt õppida, saada paremaks igas mõttes), aga nagu loost välja tuleb, seda see noormees piisavalt ei paku.


Noormehe nimi on Oskar. Pärast vestlust Erika vanaisaga on noormees murtud. Ta ei suuda olla piisavalt kindlameelne, et vaatamata vanaisa seisukohale suhet Erikaga jätkata. Neiule tekib keegi sakslasest noomees Ervin, kes hakkab teda õhtuti koju saatma. Oskar suundub maale vanemaid külastama. Ka seal on suhted pingelised ning ta naaseb linna. Kuna Oskaril raha ja teenistust pole, on majaproua nõus talle võlgu ulualust ja toitu pakkuma, toaga ta nõustub, kuid toidust keeldub. Nii ta siis elab vaikselt omaette, teenijatüdruk tassib talle majaproua käsul siiski söögipoolist. Aeg möödub. Ühel päeval leiab Oskar lehest Erika surmakuulutuse ning tõttab Erika vanaisa majja. Vanaisa on murtud ning kahetseb, et ei toetanud noorte armastust. Vanaisa annab Oskarile Erika kirja, mille neiu enne oma surma kirjutas, jutustades omapoolse loo.

Tegemist on seega traagilise armastuslooga. Selguse kogu loost avaldab alles Erika kiri, sest Erika tunded ja mõtted on eelnevalt väga varjus olnud (lugu jutustab ju Oskar). Raamatule on põhjaliku järelsõna kirjutanud Eerik Teder. Nõustun temaga igati, et Oskari näol oli tegemist eesti noormehega, kes ei suutnud üle olla alandlikust orjameelsusest ning nägi Erikas vaid parunessi, mis saigi tegelikult suhtele saatuslikuks. Erika vastupidi oli küll aadlisoost, kuid oli valmis selle armastuse pärast kõrvale heitma. Erika kiri paneb asjaolud hoopis teise valgusse, kui need algul tundusid. Kui palju olulist elus valjule võib jääda, kui teada on vaid pool; tihti jääbki just see olulisem pool varjule. Ilmselt ei olnud ka mina lugejana piisavalt tähelepanelik, muidu oleks mõistnud, mida  vanaisa vestluse järgsel Erika ja Oskari kohtumisel see kohver tähendas...

Esmapilgul tundub see tõesti veidi igav, kuid see ei olegi pealiskaudne armastusele keskendunud lugu, vaid sisaldab endas palju laiemaid ja sügavamaid teemasid. Diskusiooni iseendaga jätkub veel mõneks ajaks pärast raamatukaane sulgemist.

Muide, järelsõnas selgitatakse ka seda autori eessõna, pöördumist lugeja poole. Tuleb välja, et selline teguviis olevat sel ajal väga tavaline ning on lohutav teada, et see siiski on Tammsaare enda looming.

Goodreads

Tammsaare, A. H., 1878-1940
Ma armastasin sakslast (1935)
Eesti Raamat, 1984
Kogutud teosed, 12. raamat
208 lk.

Tuesday, July 12, 2016

Jaan Kross. Kolme katku vahel

37. Raamat, mille tegevus toimub 12.-16. sajandil

Raamatu tegevus toimub 16. sajandi teisel poolel ning kirjeldab tolleaegset elu Eestimaal läbi Balthasar Russowi tegemiste.

Balthasar Russow on "Liivimaa kroonika" autor ning viimase sajandi jooksul on spekuleeritud tema eesti päritolu üle, mis ajendas ka Jaan Krossi seda romaani kirjutama. Loomulikult ei ole kõik selles raamatus tõestisündinud, kuid usun, et paljud isikud ning kogu see olustik on tõesed. Minu arvates on see imetlusväärne, kui oskuslikult on ajalugu ja fiktsioon selles raamatus seotud. Tuleb siiski meeles pidada et tegemist pole ajalooraamatu, vaid siiski ilukirjandusliku teosega, kuid see ongi tõestus sellest, et tegemist on meistriteosega.

Ja kui ei olnudki kõik päriselt nii nagu raamatus kirjutatakse, mis siis. Minu silmis jääb nüüd Balthasar Russow alatiseks voorimehe pojaks, kes õppis toomkoolis koos aadlike võsudega, suundus õppima Saksamaale, tuli tagasi, et kaasa teha talupoegade mässus Koluvere linnuse all, põgenes (Kuressaare kaudu) ning siirdus tagasi Saksamaale, kust naases õpetatud vaimulikuna tagasi Tallinnasse ning sai Pühavaimu kiriku pastoriks.

Minu jaoks on raamatu suurim väärtus selles, et mul on nüüd üsna selge pilt 16. sajandi Eestimaa valitsemisest ja võimusuhetest, aga ka ühiskonnast tervikuna. Kuna Eestimaa oli Liivi sõja näol tõmmatud suuremate jõudude omavahelisse kemplemisse (Saksa ordu, Rootsi, Taani, Venemaa ja Poola kaklus Liivimaa pärast), siis ei piirdu see pilt ainult Eestiga. Samuti olin ma varem vaid kuulnud sellisest nimest nagu Pontius De la Gardie. Selles raamatus sai see nimi minu jaoks vägagi konkreetse näo ja teo.

Nagu ajastule kohane, sisaldas raamat ka kirjeldusi elu võikamast poolest. Verdtarretavalt kirjeldatakse (lk. 227-228) inimese hukkamisest rattale tõmmates ning üsnagi detailselt katku ravimise võtteid (nt. lk 499). Samuti näpunäiteid, kuidas tagada tuleohutus rünnaku alla sattunud linnas (lk. 657). Muide, 16. sajandi antiperspirandiks oli roosivees prepareeritud mandlijahu (lk. 917). Raamatus on ka palju muigama panevaid episoode. Enamasti olid need seotud Balthasari sõbra Märteniga, kes on ehtne eesti mehe võrdkuju.

Äratundmisrõõmu pakkus avastus, et juba siis lauldi jõulujumalateenistustel laulu "Üks roosike on tõusnud". See kallis lilleke... Aga ka lõik kroonikast, kus arutletakse teemal, miks venelased nii vaprad sõdurid on. Kui nad mõne kindluse [---] vabatahtlikult loovutavad, siis ei tohi nad enam oma pärismaale tagasi minna, sest nad löödaks seal kõik suure pilkamisega maha (lk. 726). Nende sajanditega pole ikka mitte midagi muutunud...

Kogu selle värvika ajaloo virr-varri taustal aga poeb hinge Balthasari armuelu ning isiklik kuulsus kroonika kirjutajana. Just neis väljendub loo kõige sügavam traagika.

Ma olen kunagi ammu "Keisri hullu" lugenud, kuid seda arvestamata, oli see esimene tõsisem kokkupuude Krossi loominguga. Kui alguses oligi veidi harjumatu, siis õige pea tajusin sügavat sümpaatiat tema kirjutamisviisi ja -stiili vastu. Sõnavara on rikkalik ning väljendusviis väga poeetiline. Ma ei ütleks, et teda on raske lugeda... Kross on tõesti kirjanik suure algustähega ning kindlasti leian end veel tulevikus mõne tema teose seltsist.

Goodreads

Kross, Jaan, 1920-2007
Kolme katku vahel: Balthasar Russowi romaan
järelsõna: Juhan Kreem
kujundaja Jüri Jegorov
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008
Eesti Lugu, 10. raamat
1082 lk.

Thursday, June 30, 2016

Charles Stross. Pereäri (Vürstkaupmehed, #1)

Aitäh ristiemale raamatu eest!

Võtsin selle ette, et veidi enne Krossi "Kolme katku vahel"-maratoni hinge tõmmata.

Kirjade järgi on tegemist ulmekaga, sest tegevus toimub paralleelmaailmades. See idee mulle tohutult meeldib, kuid teostus jäi minu arvates suht nõrgaks.

Miriam on 32-aastane majandusajakirjanik Bostonis. Oma assistendi (või kes iganes see oli) Paulette'iga saavad nad jälile suurele korruptsiooni ja rahapesu juhtumile. Vahetult pärast materjalide tutvustamist bossile nad vallandatakse ning ähvardatakse asjast vaikima.

Miriam on lapsendatud. Vallandamise järel külastab ta oma kasuema, kes annab talle üle asjad, mis kuulusid tema biloogilisele emale, kes tapeti, kui Miriam oli alles beebi. Asjade hulgas on medaljon, millel isaäralik sümbol. Seda silmitsedes satub Miriam paraleelmaailma. Ilmsiks tuleb Miriami päritolu. Ta vanemad kuulusid võimsasse sajandite vanusesse kaupmeeste klanni, mis kahe maailma vahel äritegevusega rikastunud on. Miriamist saab pärija, millega aga kaasnevad ka vandenõud ja mõrvakatsed.

Miriam on tänapäevane tugev ja iseseisev naine. Kuid selle kujutamine ei ole kuigi veenev. Tabasin ennast lugemise ajal pidevalt iseendale meelde tuletamas, et tegemist on naise, mitte mehega. Ma ei nõustu autori ettekujutusega tugevast naisest, sest minu jaoks ei ole näiteks ropendamine tugeva naise tunnus. Tundub, et mehena ei ole autor tegelikult naise olemust kuigi hästi tabanud ega suutnud seda usutavalt edasi anda.

Kõik oleks nagu olemas, mis ühes põnevas loos olema peaks – intriigid, kirg, mõrvad, saladused – kuid midagi jääb puudu. Ei tekkinud tunnet, et haaraks kohe järgmise osa järele, sest tahan teada, kuidas lugu edasi läheb. Kahju, väga kahju.

Goodreads

Stross, Charles, 1964-
Pereäri
(The Family Trade, 2004)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
kaane kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2013
308 lk.

Tuesday, June 28, 2016

Charlotte Brontë. Jane Eyre

36. Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole

Mäletan oma kunagise pinginaabri vaimustust sellest raamatust. Hiljuti kogesin sama teise sõbranna peal. Mulle tõesti tundub, et "kõik teised" on seda lugenud, sest tegemist on ikkagi klassikaga ning nagu selgus, tõsiselt hea klassikaga.

Jane Eyre on 10-aastane orb, kes elab oma onunaise armust. Onupoeg ja -tütred ei käitu temaga samuti kuigi hästi. Tema elu ei kergenda kindlasti tema põikpäisus ja otsekohesus. Tol ajal, 19. sajandil, oli see valeliku ja kasvatamata lapse tunnus. Jane'i mässumeelsuse tõttu saadetakse ta kaugele vaeste tütarlaste kooli, millest saab tema kodu järgevaks 8 aastaks. Kaks viimast õpetajana. Siis otsustab ta aga elus uue lehekülje pöörata ning koduõpetaja koha otsida. Ta saab koha Thornfieldi mõisas härra Rochesteri juures, kus asub õpetajaks väikesele Adele'ile. Guvernandi ja peremehe vahel lööb lõkkele armastus ning nad otsustavad abielluda. Kuid ilmsiks tuleb tõik, et härra on juba abielus ning tema naine elab selles samas majas lukustatud uste taga – tema naine on hull. Jane põgeneb... leiab peavarju perekonnas, mille liikmed osutuvad tema lähedasteks sugulasteks. Kuid südames hoiab ta jätkuvalt vaid armastust härra Rochesteri vastu. Seistes dilemma ees, kas lahkuda Inglismaalt, naaseb Jane Thornfieldi, kuid leiab eest vaid varemed.

See on südamlik ja armas, kuid ka kohati valus armastuslugu, mis taevale tänu siiski õnnelikult lõppeb. Minul igatahes olid pisarad silmas, kui viimaseid lehekülgi lugesin. Jane ja härra Rochester olid hingesugulased ning vaatamata oma vanusevahele (20 aastat) olid teineteisele loodud. Oi, kuidas ma nautisin nende omavahelisi vestlusi, mis tihti olid tulvil sarkasmi, mitte tüüpiliste armastuslugude imalat soigumist. See kõik oli nii veenev ning köitev.

Jane'ist oleks ilmselt kasvanud hoopis teine inimene, kui poleks olnud Helenit, tema koolikaaslast, kes kahjuks tiisikusse suri. Helen oli tasakaalukas ja tark tüdruk. Nähes Jane'i mässumeelsust ning vihkamist, lausus ta talle (Piiblist inspreerituna ): Vägivallaga ei võideta vihkamist ja kättemaksuga ei kaotata ülekohut (lk. 53). Arvan, et need sõnad võiks tänapäevalgi veel heaks teejuhiks olla. Jane ilmselgelt võttis neist õppust, sest temas ei juurdunud pahameel oma onunaise ja tema laste vastu, kes tema vastu ju väga ülekohtused olid, ega ka inimeste vastu, kelle pärast ta hiljem oma elus kannatas. Ma arvan, et paljud naised oleks pärast nurjunud abiellumiskatset armastatud mehe unustanud ning püüdnud õnne kusagil mujal leida, arvestades veel põhjusi, mis abiellumist takistas, aga mitte Jane.

Oli üks koht, milles ma kahtlema hakkasin. Kui härra Rochester Jane'ile oma lugu jutustas ning selgitas, et ta soovis küll oma naisest lahutada, kuid ükski kohus seda ei teinud, sest avastati, et naine on hull. Arvan, et isegi tol ajal oleks see võinud piisav põhjus olla, et abielu lahutada. Kuid see, kuidas Rochester siiski oma abikaasat kohtles, tõsi, sõna otsese mõttes luku taga hoidis, kuid mitte päriselt maha jättes, on minu arvates parim tõestus ühe mehe südameheaduse kohta. Usun, et nii mõnigi mees oleks naise lihtsalt surmanud või lasknud seda kellelgi teisel teha, kuid tema tahtis hoopis iseennast tappa, et sellest õudusest pääseda.

Ning muidugi see lõpp... Igatahes on see üks ütlemata liigutav armastuslugu, mida iga tüdruk, aga miks mitte ka poiss, lugema peaks.

Goodreads

Brontë, Charlotte, 1816-1855
Jane Eyre
(Jane Eyre, 1847)
inglise keelest tõlkinud Elvi Kippasto
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 35. raamat
414 lk.


Thursday, June 23, 2016

Lars Kepler. Hüpnotisöör

35. Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015. aastal loetud raamatute põhjal

Lugesin eelmisel aastal päris palju rootsi ja norra krimikirjandust, ilmselt seetõttu see raamat ka soovitusnimekirja sattus.

Ütlen kohe ära, et mulle see raamat väga ei meeldinud. Tõsi, see ei olnud halb, sest lugesin selle läbi ja keskmisest hulga kiiremini, kuid on üht-teist, mis mulle selle raamatu juures üldse ei meeldi.

Tapetakse üks perekond, väga jõhkralt – osa laipu on tükeldatud ning kõigil rohked torke- ja lõikehaavad. Üks pereliikmetest, poeg, jääb imekombel ellu. Asja asub uurima riigi kriminaalpolitsei uurija Joona Linna. Saamaks niidiotsi juhtunu uurimiseks, laseb ta perepoega hüpnotiseerida. Selle viib läbi kunagi hüpnoteraapiaga tegelenud arst Erik Maria Bark, kes lõpetas selle praktiseerimise 10 aastat tagasi. Hüpnoosis tunnistab poiss üles, et tema tappis oma perekonna. Poisil aga õnnestub haiglast põgeneda. Siis aga röövitakse Eriku poeg Benjamin. Kahtlus langeb mõrvar-poisile, kuid üha enam saab selgeks, et röövijat tuleb otsida Eriku minevikust.

Ma arvan, et loos on liiga palju võrdseid tegelasi. Kui raamatut reklaamitakse kui Joona Linna sarja, siis võikski see olla peaasjalikult Joona Linnast ja õigustatult eeldan, et tema on see "aju", kes asjad ära lahendab. Mulle jäi mulje, et temal on hoopis kõrvalosa, sest seal oli Erik, kes tegi ära palju ajugümnastikat. Ok, temaga veel võib leppida, kuid selle Eriku äia Kenneti vajalikkuses ma kahtlen. Võibolla olen ma liiga konservatiivne oma ootustes kriminullide suhtes ning see on raamat, mis neid taotluslikult murrab, ma ei tea, aga ebaharilik on see tõesti.

Ma sain tugeva pettumuse osaliseks ka sellepärast, et raamat algas väga paljutõotavalt (selline jõhker mõrv!), aga süüdlane oli ka õige varsti selge. Hästi, vähemalt sai ta põgenema, sellega oleks saanud lugu tõesti edasi minna. Aga siis ilmub mingi kõrvaline tegevus, Benjamini röövimine, ning kohe ka selgub, et tagaaetav ei ole poisi röövija. No mida?! Nagu lõpuks välja tuleb, on need juhtumid küll omavahel seotud, kuid liiga kaudselt. Ning see osa, kus pikalt kirjutatakse Eriku minevikust, tekitas minus segadust. Ma ei saanud aru, miks sellest nii pikalt kirjutatakse. Küsisin päris mitu korda endalt, et millal see ükskord läbi saab ning jälle asjast räägitakse. Lisaks sellele sisaldas see osaliselt juba eelnevalt räägitut. Tõsi, sellest sai vihjeid röövija kohta, kuid seda oleks võinud kuidagi lühemalt teha.

Trükivead ma annan veel andeks, kuid mis sõna see "prioriteerima" on? Ma saan aru, mida sellega ilmselt öelda on tahetud, kuid eesti keeles ei ole (ÕS 2013 andmetel) sellist sõna. Eesti keeles on sõna "prioriseerima", mis tähendab esikohale panema, eelistama, esimeseks tunnistama.

Kui rääkida aga positiivsest, siis tuleb tunnistada, et see on raamat, mis ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Mul oli väga valus lugeda kõike seda, mis puudutas lapsi. Mõrvargi oli ju alles laps. Igatahes väga mõtlemapanev.

Sain sellest raamatust ühe ladinakeelse väljendi: Mortui vivos docent – surnud õpetavad elavaid – ning raamatuvihje punkti alla "Raamat, millest on juttu teises raamatus": Virginia Woolfi "Tuletorni juurde". Muidugi sai ka veidi teadmisi hüpnoosi ja hüpnotiseerimise kohta.

Rootsis on raamatu põhjal valminud ka film. Julgen arvata, et Lasse Hallströmilt taaskord midagi head.

Goodreads

Kepler, Lars
Hüpnotisöör
(Hypnotisören, 2009)
tõlkinud Marike Tammet
kaane kujundanud Jan Garshnek
Pegasus, 2012
495 lk.

Friday, June 17, 2016

Dashiell Hammett. Malta pistrik

Samuel Spade on eradetektiiv San Franciscos. Ühel päeval saabub tema kontorisse noor kaunis naine, preili Wonderly, kes soovib abi oma õe leidmisel, kes on ühe mehe võrku langenud. Mehe jälgimise võtab enda peale Spade'i partner Archer. Öösel saab Spade kõne, et Archer on tapetud. Veidi hiljem leitakse ka jälitatud mees surnuna. Politsei kahtlus langeb detektiivile. Motiiviks kirg oma partneri naise vastu. Spade asub asja lähemalt uurima. Ilmneb, et loosse on segatud sajandite vanune pistriku kuju, mida kurikaelad taga ajavad. Lahti läheb katkematu kassi-hiire mäng.

Raamat ilmus 1930. aastal ning tolle aja hõngu on raamatust tunda. See väljendub minu arvates kõige enam selles, kuidas Sam Spade naistega suhtleb. Ütleb kõigile "kullake" või "inglike". Karismaatiline mees, kes ei allu naiste võludele. Aga veel ka paksus jõugupealikus ning hotellidetektiivi ametikohas (kas sellised ametid on praegu olemas?). Ilmselt ei ole ka 10 tuhat dollarit praegu see summa, millega kurikaelad olulisi inimesi suudaks ära osta.

Minu arvates väga ehe ning hästi kirjutatud. Süžeelt ei jää see tänapäeva krimikirjandusele mitte kuidagi alla.

Goodreads

Hammett, Dashiell, 1894-1961
Malta pistrik
(The Maltese Falcon, 1930)
inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan
kujundanud Andres Tali
Koolibri, 2010
Sari "Ajavaim"
222 lk.

Wednesday, June 15, 2016

Sofi Oksanen. Norma

Võtsin selle lugemise ette, sest väljakutses tekkis järgmise raamatu saamisega viivitus ja ei tahtnud käed rüpes kasutult oodata.

Kui see raamat hiljuti Suure Eesti Raamatuklubi pakkumises oli, ei kõhelnud ma seda osta. Nii ta mul kannatlikult ootaski lauanurgal oma aega. "Puhastus" mulle väga meeldis. See oli meeldejääv ja sügavalt hinge puudutav. "Kui tuvid kadusid" oli ka hea, kuigi selle süžeed ma päris täpselt enam ei mäleta.

Norma on väga eriline noor naine. Tema juuksed kasvavad väga kiiresti, lausa silmnähtavalt. Ta on pärinud selle oma emapoolsetelt esivanematelt. Ta kasvas koos emaga, kes on tütre "annet" suutnud salajas hoida. Keerulised suhted ja tegelased ema Anita minevikust ilmuvad Norma ellu pärast seda, kui tema ema hukkub – jäi rongi alla, väidetavalt enesetapp. Ema töötas ühes juuksurisalongis, mida pidas tema kunagise sõbranna tütar Marion. Äri selle salongi varjus on aga palju suurem kui pealt paistab. Marioni isa on loonud äriimpeeriumi, kus tegeletakse juukseäri ja surrogaatlusega. Norma asub ema asemel juuksurisalongi tööle, et saada küsimus vastusele, mis juhtus tema emaga tegelikult ning millesse ta ennast mässinud oli. Norma aga ei tea, et ka neil seal on temaga oma plaan.

"Norma" kallale asudes olin juba ette kindel, et see on midagi head. Ei eksinud. Teemad, millest kirjutatakse on aktuaalsed ning emotsionaalsed. Raamat toob lugeja ette osa, varjatuma poole ühiskonnast ja inimloomusest – raha ja võim, kasvõi üle laipade. Kirjutades sellest väga usutavalt. Juukseäri räpasusest ei ole ma midagi kuulnud, kuid surrogaatluse erinevatest tahkudest olen mitmeid dokfilme näinud. Õnneks pole see raamat vaatamata sellele läbini masendav. Selles on ka veidi müstilisust, just Norma "elavate" juuste näol. Juuksed on meeleelund, mis näitab Normale teed õige ja vale rägastikus.  Juusteäri telgitaguste valgustamine tundub mulle väga loogilisena. Juuksed on esimesed, mis Sofi Oksaneni inimesena silme ette manades kangastuvad. Juustel on selles romaanis peaosa.

Lõpu üle pean veel mõtlema... See oli mõneti väga ootamatu. Tundub, et õiglus võitis. Kuid kas ikka oli nii? Pigem ikka armastus.

Goodreads

Oksanen, Sofi, 1977-
Norma
(Norma, 2015)
soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2016
294 lk.

Sunday, June 12, 2016

Heli Künnapas. Minu ilus elu maal

34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Sünniaasta 1982. Valisin Heli Künnapase. Kahjuks seda ei mäleta enam, miks ma just selle raamatu valisin. Võibolla pealkirja pärast, sest elan ise ka maal.

Tegemist on päevikuga perioodil oktoober 2012 kuni mai 2013. Seega ühe talve lugu. Sinna talve mahub väga palju. Majaost, remonditööd, lapsed, küüliku- ja lambakasvatus, raamatute kirjutamine ja lugemine.

Tunnistan, et ei lugenud seda sõna-sõnalt läbi, vaid sirvisin ning lugesin kohti, millele pilk peale jäi. Mulle pole maa-elu võõras, seega see teema ei suutnud mind palju köita (raamatut valides kujutasin seda veidi teistmoodi ette). Kõik lastega soenduv pakkus siirast äratundmist, sest mul on ka palju (väikeseid) lapsi. Kõige suuremat huvi pakkusid loomulikult kõik, mis oli seotud raamatute ja lugemisega. Seda oleks võinud isegi rohkem olla, kuid arusaadavalt sellise elutempo juures nagu raamatu autoril, on tõsine saavutus, et üldse jõuab raamatuid kirjutada ja veel teiste omi lugeda.

Raamat on siiras ja vahetu. Võimalik, et tõesti täidab oma eesmärgi ning inspireerib mõnda linnaperekonda maale kolima. Kuid samas võib see ka hirmutav olla, et kuidas nad küll jaksavad, kui maaelu ongi selline. Lohutuseks neile, maaelu ei tähenda vaid remonti ja loomapidamist ning karja lapsi. Milliseks igaühe elu kujuneb, on siiski igaühe enda otsustada. Aga eks vanasõnagi ütleb, kes teeb, see jõuab. Nemad jõuavad – respect!

Mul igatahes tekkis huvi ka autori ilukirjandusliku loominguga tutvuda.

Väljakutse raames mainin veel, et raamatus on mainitud autori teisi teoseid: "Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan". Lisaks sellele veel Knut Hamsuni "Maa õnnistus" ja Epp Petrone "Minu Ameerika 2".

Goodreads

Künnapas, Heli, 1982-
Minu ilus elu maal
kaane kujundus: Sigrid Kink
Heli Kirjastus, 2015
280 lk.