Monday, October 16, 2017

Frans Gunnar Bengtsson "Orm Punane"

28. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast „Põhjamaade romaan“. (41/54)

«Orm Punane» on põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast -- X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse. 
«Orm Punane» on juba üle viiekümne aasta olnud paljude rootslaste lemmikraamat, omamoodi Põhjala «Kolm musketäri».

Umbes kõik see nii oligi - lendavad pead, pummelung ja naised. Luuletamist ka, mis seostus mulle tänapäeva räpivõistlusega. Üsna algusest peale hakkasin seda kõrvutama Herman Sergo "Vihavaldiga", mille tegevus toimub küll sadu aastaid hiljem, kuid süžees on sarnasusi, eriti esimeses pooles. Ma arvan, et kindlasti on "Orm Punane" rootslastele olulisem teos kui "Vihavald" eestlastele. Samas, võite mind süüdistada küll erapoolikuses, kuid "Vihavald" on kirjakunstiliselt palju mõnusam lugeda. "Orm Punase" jätsin viimases veerandis lihtsalt pooleli, sest ei tahtnud seda enam lugeda, huvi kadus. Kui see oleks kirjutatud piisava kaasahaaravusega, ei oleks seda ilmselt juhtunud.

Bengtsson, Frans Gunnar, 1894-1954
Orm Punane
(Röde Orm, 1941)
rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär
järelsõna: Hain Rebas
kujundanud Heino Kersna
kaanejoonistus: Jordi Arkö
Eesti Raamat, 1997
504 lk.

Monday, October 9, 2017

George R. R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel"

Kui seda raamatut kataloogis nägin, teadsin kohe, et ma tahan seda. On ju loomulik, et iga "Jää ja tule laulu" fänn lihtsalt peab seda lugema. Järgmisel päeval pärast tellimuse esitamist oli see mul juba käes, kuid lugemine pidi veidi ootama. Ootasin põnevusega.

Raamatu tegevus toimub Westeroses umbes 100 aastat enne "Troonide mängu" tegevust. Seega tegemist on saaga eellooga. Õigemini eelloo algusega. Peategelasteks on vaene kannupoiss Dunk, kellest pärast oma isanda surma saab rändrüütel. Oma teekonna algul kohtab 17-aastane noormees väikest paljaspäist poissi, keda hüütakse Munaks, kes sokutab ennast Dunkile kannupoisiks. Esimese seikluse lõpuks selgub Muna päritolu, kuid hoolimata sellest on saanud neist lahutamatud sõbrad ning nad jätkavad oma teekonda koos.

Raamat koosneb kolmest osast: Rändrüütel, Ihukaitsja ja Salarüütel. Igaüks neist on omaette seiklus, millel on algus ja lõpp. Kusjuures, kui algul tundubki, et loed ja loed, aga midagi erilist nagu ei juhtugi, aga siis vastu lõppu saabub võimas kulminatsioon, mis on igati väärt ootamist. Seega pakub see raamat lausa kolme mõnulainet. Kolmanda ehk viimase järel olid aga emotsioonid nii laes, et oleks kohe tahtnud edasi lugeda, kui oleks olnud mida lugeda. Tõsiselt sõltuvusttekitav. Järjekordselt. George R. R. Martin ikka oskab...

Raamatus on väga ilusad pildid, mis olid lugemiselamusele meeldivaks täienduseks.

Martin, George R. R., 1948-
Seitsme kuningriigi rüütel
(A Knight of the Seven Kingdoms, 2013)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
illustreerinud Gary Gianni
Varrak, 2017
360 lk.

Sunday, October 8, 2017

Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum"

33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. (40/54)

Raamatu ainetel tehti film 1966. aastal. Vaatasin seda lapsepõlves mitu korda, sest siis kui mina laps olin, ei olnud suurt valikut, mida telekast vaadata, vaatasid seda, mida parasjagu Eesti Televisioon näitas. See pole lastefilm ning ilmselt seetõttu ei avaldanud see mulle ka kuigi sügavat muljet.

Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...

Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.

Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.

Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.