Thursday, December 28, 2017

Lugemise väljakutse 2017 kokkuvõte

Kuigi aasta lõpuni on veel mõni päev aega, olen kaotanud igasuguse lootuse sel aastal väljakutse edukalt lõpetada, sest lugemata on veel 9 väljakutse raamatut + 1 ühiselt loetav raamat ("Klaaslaps").

Lugemata jäid teemad:
13. Raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik.
14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis.
15. Raamat, kus on üle 700 lehekülje.
19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole.
21. Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.
22. Sinu lapsepõlve lemmikraamat.
45. Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.
50. Raamat autorilt, keda aastal 2016 grupis ei loetud.
51. Erootiline romaan.

Lugesin  45 raamatut ja 13 977 lehekülge.  Selle lugemiseks kulutasin 273 päeva ehk keskmiselt 51 lk päevas.

Parimaid lugemiselamusi pakkusid
"Valgus ookeanide vahel", "Kafka mererannas", "Hiirtest ja inimestest", "Ross Poldark" (mul on juba 7 Poldarki-sarja raamatut loetud), "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", "Stepihunt", "Ristideta hauad", "Ring", "Tee", "Tuuline rand", "Kus on kurja kodu", "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat", "Politseiniku tütar", "Ruubeni liblikad. Kirsipiia", "Tagasitulek tähtede juurest" ja "Hüljatud".

Sel aastal jäin väljakutses alla, kuid järgmisel aastal püüan parem olla.


Monday, December 11, 2017

Mehis Tulk "Foogt"

Raamat, mille koju soetamise järel jõudis esimesena läbi lugeda minu abikaasa ning utsitas mindki seda kohe ette võtma.

Tegevus toimub 14. sajandil Saaremaal Pöide kandis. Loo keskmes on ordu ja kohalike elanike suhted.

Esimesed sada lehekülge oli lugu minu jaoks üsna segane. Ei saanud veel sotti tegelastest, kes on kes ja kui suurt rolli mängib. Samuti tuli harjuda autori kirjutamisstiiliga, mida ma kirjeldada ei oska, kuid ütlen nii palju, et laused tuleb korralikult lõpuni ja mõttega läbi lugeda, et loetuga mingisugunegi kontakt saavutada.

Nautisin väga seda raamatut, sest mulle meeldib see ajastu ning mõjus uudsena just kaasaja Eesti autorilt midagi sellist lugeda. Erilisust lisas tõsiasi, et tegevus just Saaremaal, minu sünnikohas toimub. Samas olid ka ootused seetõttu veidi kõrgemad, lisaks sellele, et olin vaid kiitvaid kommentaare selle kohta kuulnud. Ei pidanud tõesti pettuma.

Mind ei häirinud see meeste pidev peeretamine. See on loomulik nähtus ju. Selles raamatus on see lihtsalt kujund, millega edasi anda tegelaste matslikkust. Ühiskond, kombed ja inimesed olidki ju sajandeid tagasi meelelt ja teolt hoopis teistsugused, tänapäeva mõistes matsid. Aga siis oli see ilmselt norm.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ootamatu, kuid samas ei olnud ka. Loomulikult ma uskusin, et kõik lõppeb õnnelikult, aga tegelikult oleks see igav olnud. Nüüd aga on tõesti selline tunne, et tahaks teada, mis edasi saab. Loodetavasti ei pea järge 4 aastat ootama. Kerget sulge autorile!

Tulk, Mehis, 1967-
Foogt
kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2017
464 lk.

Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.

Raamat koosneb kahest ulmejutustusest. "Amfiibinimeses" on nimitegelaseks Ihtüander, kes on Argentiinas elava imetohtri kätetöö – inimene, kellele on siirdatud hai lõpusepilud, mille tulemusena on ta muudetud kahepaikseks. Loos on seiklust ja põnevust (kurjamid tahavad Ihtüandrit röövida, et teda omakasu eesmärgil rakendada), armastust (Ihtüander armub kenasse neiusse), aga ka filosoofilist arutelu teemal, kas selliste organismide loomine on eetiline, mis antakse edasi kirurgi üle peetava kohtuprotsessi näol.

Sellele loole järele mõeldes tekkiv tunne on kahetine. Kogu see idee ja teostus tundub algul kuidagi naiivne ja kohmakas, kuid ilmselgelt tuleb siinkohal arvestada selle esmailmumise aega. Pea sada aastat tagasi oligi maailm ja ühiskond hoopis teist nägu kui tänapäeval. Nii et võtan seda kui omapärast ja isegi naljakat tagasivaadet kunagisse mõttemaailma ja kirjanduslukku.

Teisalt on tegu aga vägagi tänapäeva puudutavate teemadega. Eetika küsimus on aegade ülene. See on miski, mis hetkel veel üsna tihedalt teadusega kaasas käib. Arvan, et tulevikus leitakse probleemile, et inimene ei suuda vees hingata (kas see on üldse probleem?!) lahendus hoopis mingisuguse välise tehnoloogia abil, mitte anatoomilise muutuse läbi.

"Maailmavalitseja" on ka ulmeline, kuid selles on põhiprobleemid teist laadi. Selles on esmaseks märksõnaks võim ja raha ning õnn, mille saavutate, kui teil on mõlemat hästi palju. Kujutage ette, kui suudaksite valitseda kõigi maailma inimeste mõtete ja tegude üle. Kujutage ette, kui rikas ja õnnelik te siis oleksite. Kas oleksite? Peategelane Ludvig Stirner arvas küll nii. Huvitaval kombel saab kõik alguse ühest naisest, keda ta armastas. Ta loob aparatuuri, millega lainete abil mõjutada teiste inimeste mõtteid. Selles loos on kogu selle füüsika, inseneeria ja põnevikulise kassi-hiire mängu kõrval tõesti tunda ka sellist romantilist nooti. Eriti lõpus. Õrnalt kumab ka poliitikat. Ludvig Stirner on sakslane ning tema vastased venelased... Aga lugedes ma sellele tähelepanu ei pööranud ning seda teadvustasin alles pärast järelsõna lugemist.

Neid lugusid tasus lugeda. Üldse ei välista, et kunagi veel mõnda teist Beljajevi raamatut loen.

Beljajev, Aleksandr, 1884-1942
Amfiibinimene. Maailmavalitseja
(Человек-амфибия, 1927. Властелин мира, 1926)
vene keelest tõlkinud A. Randalu
illustreerinud A. Mitt
Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
368 lk.