Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (Apteeker Melchior, #6)

24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. (33/54)

Kui kolm aastat tagasi Melchiori viies osa ilmus, sattus see minu riiulile juhuse läbi. Unustasin raamatuklubi klubiraamatust ära öelda. Olin kunagi varem proovinud esimest osa lugeda, kuid loobusin. Ei sobinud tol hetkel, kuigi varasemate kogemuste põhjal olin Hargla headusest teadlik. Kui siis "Tallinna kroonika" (viies osa) mu kätte sattus, otsustasin uuesti proovida ning olingi kadunud. Vaimustust jätkus ka esimene osa ("Oleviste mõistatus") viimaste lehekülgedeni.

Sarnased emotsioonid valdasind mind ka seda raamatut lõpetades. Tekkis soov selles lummuses veel veidi viibida ning teine osa ("Rataskaevu mõistatus") kohe ette võtta. Mingil põhjusel see nii ei läinud. Tulid teised raamatud vahele, kuid tõstsin selle juba riiulilt lauale ootele, et lähiajal sellega siiski algust teha.

Selles raamatus sünnivad kuritööd kristluse äärmuslike vaadete ning erinevate Piibli tõlgenduste kokkupõrgetest. Mõne lugeja arvates on selles religioosset tausta liiga põhjalikult kirjeldatud, kuid minu arvates annab see loole hoopis sügavust ning mõttealgeid juurde. Ilma selleta oleks see lihtsalt üks järjekordne harilik kriminull, kuid autori põhjalikkus tausta avamisel tõstab selle väärtust oluliselt.

Melchior hakkab vanaks jääma, kuid mulle tundub, et sellest saagast on välja kasvamas kaks uut lugu. Üks neist on nunn Agathast, kes lahendab ka kõige müstilisema mõistatuse ning teine on salamõrtsukas Melchiorist. Jään igatahes uusi lugusid ootama. Loodetavasti on neid veel vähemalt kaks tulekul, sest kolmas ja neljas osa on mul veel lugemata. Ma olen õnnelik, et mul on siis võimalus saada iga kord topeltannus üht suurimat naudingut, mida üks tõsine raamatusõber ihaleb.

Hargla, Indrek, pseud., 1970-
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
kaanepilt: Meelis Krošetskin,
kujundus: Virge Ilves
Raudhammas, 2017
558 lk.

Meelis Friedenthal. Mesilased

19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos

Friedenthal, Meelis, 1973-
Mesilased
Varrak, 2012
212 lk.

Goodreads

17. sajandi lõpp, Liivimaa. Tartusse saabub õppima rootsi noormees Laurentius. Tal on seljataga vaevarikas merereis Tallinnasse ning umbes nädalajagu teekonda ratastel Tartusse. Olud on rasked. Vihmased suved on rikkunud viljasaagid ning rahvas nälgib. Linna piiravad nälgiva maarahva hordid, nad on haiged ja näljas. Õhk on niiske ja haiseb. Ka Laurentius on teekonnal haigestunud. Meeleheidet suurendab ka kalli kaaslase (ei, see ei olnud keegi neiu) kaotus ning hinges möllavad ka süümepiinad inimeste pärast, kelle surmas ta ennast süüdistab. Ometi suudab ta leida vaimujõudu raskustele vastu panna, samal ajal ka teiste kannatajate pärast muretseda (nimi Laurentius pole ilmselt juhus).

Raamat annab väga veenva pildi tolleaegsest teadusilmast. Millistele probleemidele siis lahendusi otsiti ning millega ülikoolides üldse tegeleti. Selle taustal aga näeb seda, milline oli lihtinimese elu ja millised olid tema uskumused.

Raamat algas minu jaoks vastikust tekitavalt, sest kirjeldused olid lihtsalt nii ehedad. Ebameeldivad lõhnad koos pideva vihmasajuga, mis lõhnu veelgi võimendas, sekka Laurentiuse armetu seisukord ja nälgivad ning räpased kaltsakad. Ajas tõesti iiveldama.

Ma pikka aega ei mõistnud, miks raamatul selline pealkiri on. Alles raamatu teisel poolel antakse selle kohta esimene vihje. Kuna sel ajal tegeles teadus nt sellise teemaga nagu hinge asukoht inimeses, siis jõuab Laurentius lõpuks järeldusele, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust. Väga sügavmõtteline - hing ja hingamine.

Raamatut võiks lugeda ka teema all "Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud". Otseselt 17. sajandi Tartus meist ilmselt keegi pole käinud ning pärast selle raamatu lugemist minul sellist soovi enam ilmselt kunagi ei tekigi. Kuid kuna raamat mulle kokkuvõttes siiski meeldis, loen kindlasti kunagi ka Meelis Friedenthali esimest romaani "Kuldne aeg", mis 2004. aastal romaanivõistlusel 3. koha sai.