Thomas Keneally. Schindleri nimekiri

39. Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud

"Schindleri nimekiri" oli Eesti Päevalehe Romaaniklassika sarja 70. ehk viimane raamat. Sari ilmus 2007-2008, seega ootas see raamat lugemist 8 aastat.

Olin sellisest tegelasest nagu Schindler ning sellest nn nimekirjast varem kuulnud, seega aimasin, millest raamatus juttu tuleb. Sõda ei ole minu jaoks kunagi lugemiseks kerge teema, kuid see ei olnud üldse selline nagu ma arvasin – see oli veel hullem.

Oskar Schindler oli sudeedisakslane, kes omas ja juhtis II maailmasõja ajal Poolas Krakovis tehast, kus vangistatud juudid oli peamine tööjõud. Raamat jutustab vägagi detailselt nende juutide elust ja saatusest ning sellest, mida suutis Schindler nende heaks ära teha.

Emotsioonid lugemise ajal kõikusid kõige laiemas skaalas. Mind pole kunagi varem holokaust niivõrd sügavalt puudutanud, kui seda raamatut lugedes. See on lihtsalt niivõrd võigas ja uskumatu, mida need inimesed läbi elasid ning nutt tuleb veel praegugi kurku, kui sellele mõtlen. Selle kõrvale aga tekitab tohutut heldimust see, et kõige selle õuduse keskel leidus inimesi, kes suutsid jääda inimeseks ning tegid kõik endast oleneva, et veidigi nende õnnetute inimeste olukorda parandada. Tõsi, hukkus väga palju süütuid inimesi ning nn Scindleri nimekiri (tema tehases töötavad inimesed) oli kogu hulka arvestades väike, kuid ka raamatus kõlab mõte, et päästes ühe inimese, päästad terve maailma.

Kuigi raamat on vaid veidi üle 300 lehekülje, võttis selle lugemine päris kaua aega. See ei ole selline raamat, mida loed suure huviga, ahnelt. Lugesin seda natuke haaval, sest ei suutnud seda lihtsalt palju korraga vastu võtta. Edasi lugema innustas aga tunne, et pooleli jätmine oleks kõigi nende kannatanud inimeste reetmine.

Kuigi alguses autor märgib, et see on romaan, ei lähe see kokku minu tavapärase ettukujutusega romaanist. Selles on väga vähe ilukirjanduslikku, seega võiks seda nimetada pigem dokumentaal-romaaniks, sest tegelased ja tegevuspaigad on kõik päriselt olemas olnud.

Väljakutse raames võiks seda lugeda veel näiteks punkti all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat". Muide, Oskar Schindler armastas Karl May indiaanilugusid ning vihje tema "Winnetoule" on selles täitsa olemas.

Goodreads

Keneally, Thomas, 1935-
Schindleri nimekiri
(Schindler's List, 1982)
inglise keelest tõlkinud Ruth Annus
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 70. raamat
320 lk.

Peter Robinson. Pimeduse varjus

Väljakutseväline raamat

Robinson, Peter, 1950-
Pimeduse varjus (Watching the Dark, 2013)
tõlkinud Tiia Krass
Varrak, Eesti Päevaleht, 2014
Maailma Krimiklassika, 29. raamat
368 lk.

Goodreads

Inspektor Banksi 20. raamat. Tapetakse politseinik. Juhtlõngad viivad mahajäetud tallu, kust leitakse noore Eesti mehe surnukeha. Uurimise huviorbiiti satub kohalik Ida-Euroopast tööjõudu vahendav kuritegelik gäng. Leitakse seos kahe tapetud mehe vahel ning päevakorda kerkib 6 aasta tagune lahendamata juhtum, kui Tallinnas  kadus jäljetult üks inglise tütarlaps. Banks saabub Tallinnasse asja lähemalt uurima. Lahenevad nii mõrvalood, kui ka kadunud tütarlapse juhtum.

Minu kokkupuuted inspektor Banksiga on olnud põgusad. Telesarjast olen näinud üht (seda osa, kus tapetud oli eesti tütarlaps), võibolla ka kaht osa. Raamatuid polnud seni lugenud, aga neid vist ei olegi eesti keeles kuigi palju ilmunud. Esmamulje oli tagasihoidlik. Tegevus on krimikale tavapärane, ei midagi erilist. Harry Holega (kellest ma koheselt kergesse vaimustusse sattusin) võrreldes on Banksi tegelaskuju igav, aga võibolla briti politseinikud ongi sellised. Samas mõrvalugu, mida lahendatakse on sügav ja haarav. Laipu on rohkem kui üks ning esmapilgul seostamatud asjaolud muutuvad nähtavaks järk-järgult. Samuti on teemad valusalt aktuaalsed. Lugejana köitis muidugi ka asjaolu, et kirjeldatud juhtumisse on tugevalt segatud eestlased ja Eesti. Eestit puudutavad kirjeldused on täpsed ning pakuvad äratundmisrõõmu ning südame teeb soojaks, et välismaine autor on meie väikese riigi ja inimesed üles leidnud. Tõsiselt hea meel on selle üle, et raamatus loodud kuvand eestlastest ja Eestist on tasakaalustatud, halva kõrval on märgatud ka väga palju head. Kiidetakse meie ilusat Tallinna vanalinna, suurepärast toitu, aga ka hurmavalt ilusat loodust. Julgen isegi väita, et selle raamatu näol on tegemist tõsiseltvõetava Eestit reklaamiva teosega.