Friday, September 9, 2016

Vladimir Nabokov. Lolita

48. Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu

Kui nägin, mis raamat mulle kätte sattus, ohkasin ning tõdesin, et üldse ei tahaks seda lugeda. Aga mis parata, tuleb lugeda. Tegemist on ju ikkagi väljakutsega. Minu jaoks ei seisne ju lugemise väljakutse niivõrd loetavate raamatute hulgas (53), vaid pigem eneseüleatamises, et lugeda ka seda, mida ma üldse lugeda ei taha. Ületada eelarvamused.

See raamat oligi just selline. Põhjus, miks ma seda üldse lugeda ei tahtnud, on see, et kunagi ammu hakkasin seda lugema, kuid pettusin. Jama raamat. Nüüd uuesti ette võttes pidin aga üsna varsti tõdema, et see on täitsa loetav. Tõsi, selle lugemine võttis mul päris palju aega, peaaegu 2 nädalat, kuid osa süüd on kindlasti sellel, et lastel algas kool ning sellega seoses palju muud muret.

Raamat on ühe Ameerikasse emigreerunud professori puhtsüdamlik ülestunnistus kohtuprotsessi eel. Ta kirjutab sellest, mis viis ta nii kaugele, et ta tappis inimese. Arvan, et siinkohal ei ole vaja niivõrd loo detailidesse laskuda. Ilmselt kõik teavad, et lugu räägib vanema mehe haiglasest kiindumusest 12-aastasesse tütarlapsesse.

See on väga traagiline lugu. Mitte niivõrd lõpp, vaid just kogu see lugu, mis lõpule eelneb. Tundsin Humbertile väga kaasa. Teadlik olles oma nõrkusest ei suutnud ta tüdrukule vastu panna, kuid tüdruk ilmselt noore ja rumalana sellest mitte teadlik olles omakorda õhutas mehe tundeid ning lootusi. Ma ei julge öelda, et selles olukorras oli üks süüdi ja teine süütu. Ilmselgelt oli Humbert vaimselt nõrk, et mitte öelda haige, samas kui Dolores aga "raske" teismeline. Nõustun ka sellega, et üldisemalt võttes on tegemist armastusromaaniga, kus üks osapool ei suuda teisel minna lasta ning sellisel juhul saabki lugu vaid nii lõppeda nagu see lõppeb.

Tekst on voolav ning kergest jälgitav. Vahel ka veidi segane, kuid seda tõetruum see tundub. Kasutatakse palju prantsuskeelseid väljendeid. See veidi tüütas, sest erinevalt inglise keelst ei jaga ma prantuse keelest tuhkagi ning ebamugav oli teksti ja joonealuste märkuste vahel pendeldada.

Ma ilmselt ei soovi rohkem lähiajal Nabokovilt midagi lugeda, kuid mitte sellepärast, et see halb raamat oli. See on väga hästi kirjutatud, kuid ei vaimustanud mind.

Goodreads

Nabokov, Vladimir, 1899-1977
Lolita
(Lolita, 1955)
tõlkinud Hans Luik
Eesti Raamat, 1990
256 lk.

No comments:

Post a Comment