Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.
Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.
Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).
Filmi pole veel vaadanud.
Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.
No comments:
Post a Comment