Jääprintsess (Isprinsessan, 2003)
tõlkija Maiu Elken
kujundaja Siim Saidla
Fookus Meedia, 2011
352 lk.
Goodreads
"Jääprintsess" on uurija Patrik Hedströmi lugude esimene raamat. Kokku on neid praegu 9. Eesti keeles on ilmunud 4 esimest: "Jääprintsess", "Jutlustaja", "Kiviraidur" ja "Murelind".
Patriku kõrval on peategelaseks ka eluloo-kirjanik Erica Falck, kes pärast vanemate surma naaseb Stockholmist kodukohta Göteborgi lähedale Fjällbackasse. On talvine aeg. Erica kunagine lapsepõlvesõbranna Alex leitakse oma majast vannist läbilõigatud veenidega. Majas on kohutavalt külm ning laip on härmas. Kuid tegu pole enesetapu, vaid mõrvaga. Sellega seoses ristuvad ka kunagiste koolikaaslaste Erica ja Patriku teed ning sädemeid hakkab lendama. Erica soovib selgust saada sõbranna surmas ning on Patrikule uurimises omamoodi abiks. Uurimine viib nad kahekümne viie aasta taguste sündmusteni. Mis juhtus Alexiga siis ja miks ta nüüd tapeti? Loosse on segatud ka joodikust kunstnik Anders ja kohalik rikkuriperekond. Samal ajal peab Erica maid jagama ka oma õe Anna ning tema õemees Lucasega, kes soovivad õdede lapsepõlvekodu maha müüa.
Selles raamatus on palju tegelasi ning mulle meeldis, et isegi kõige tähtsusetumana tunduva tunnistaja taust oli lahti seletatud. See lisas loole kaalu ning omamoodi segas jälgi, kuid tekitas loost sellise tervikliku mulje. Põnevust tekitas aga see, et olulist infot lugeja eest esialgu varjati. Keegi tegi mingisuguse avastuse, aga selle täpset sisu lugejale ei avaldatud, vaid see ilmnes alles hiljem. Mulle meeldis, et see polnud vaid krimka, vaid selles oli ka armastuslugu ning käsitleti ka valusaid ühiskondlikke probleeme. Kokkuvõttes selline tasakaalustatud, mõtlemapanev pilt elust.
Suhtusin sellesse raamatusse enne lugemist teatud eelarvamusega. Olin ju lugenud mitmeid skandinaavia autorite krimilugusid, sh ka naisautori omi ning arvasin, et küllap see on järjekordne tüüpiline aines. Kuid see suutis mind oma tasakaalukusega positiivselt üllatada. Kui veidi nokkida, siis mind häiris, et loosse oli sisse kirjutatud see, et Erica kirjutab Alexist raamatut. Ma ei tea, miks mind ilukirjanduses sellised asjad häirivad. Vist sellepärast, et tekib selline suletud ring – autor on naine, kes on tegelasega samastatud, ning kirjutab raamatut sellest, kuidas seesama raamat alguse sai (kuigi Erica ei kavatsenud krimikat kirjutada, aga ikkagi). Mõistate? Kui see välja jätta, siis oli see vägagi mõnus lugemine ning ilmselt loen kunagi ka järgmist osa, sest mind huvitab, mis Ericast ja Patrikust edasi saab.
No comments:
Post a Comment