Mees, kes jäi ellu
(The Revenant, 2002)
tõlkinud Peeter Villmann
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2016
269 lk.
Goodreads
Raamat jahilkäimisest, kus inimesi sureb rohkem kui loomi.
"On 1823. aasta. Kaljumägede Karusnahakompanii kütid elavad karmi piirialade elu. Raudadega kopraid püüdes seisavad nad päevast päeva silmitsi ohuga, milleks on sõjakad indiaanlaste hõimud ja halastamatud maastikud ning seal elavad loomad. Hugh Glass kui kogenud piirialade elanik ja asjatundlik jäljeajaja on üks kompanii parimaid mehi. Ühel luureretkel satub ta aga vastamisi grislikaruga ja saab rängalt vigastada. Arvatakse, et ta ei jää ellu. Kompanii kapten teeb kahele mehele ülesandeks maha jääda, Glassi eest kuni tema surmani hoolitseda ja ta siis korralikult maha matta. Kui nood kaks aga Glassi hülgavad ja tema väärtusliku vintpüssi, kirve ja muud asjad, millega vigastatud mees ennast kaitsta saaks, kaasa võtavad, ajendab Glassi elus püsima ainuüksi kättemaksuiha. Glass asub jahmatamapaneva meelekindluse ja sihiteadlikkusega roomama üle kolme tuhande miili laiuse Ameerika kaardistamata piiriala. Tal tuleb jagu saada nii inimsoost kui ka muud tõugu kiskjatest, näljasurma ohust ja oma kohutavate haavadega kaasnevast valust." Nii on kirjas raamatu tagakaanel. Seda teksti lugedes jääb mulje nagu ta roomaks 3000 miili. Ei, ta ei rooma kolme tuhandet miili. Isegi mitte kolmesadat. Ta roomab umbes esimesed 1,5 kuud 8-st, mil tema jälitustegevus kestab.
Aga raamat on tegelikult põnev. Umbes poole peal tundsin, et vaataks veidi filmi ka. Ainult sinna maani, kuhu raamatus jõudnud olen. Film on hoopis midagi muud, viskasin sellele käega, et mitte lugemiselamust rikkuda. Aga kahju oli juba sündinud. Läks aega, enne kui suutsin jälle raamatule keskenduda. Jäigi kummitama see, mis ikkagi ajendas Glassi elutahet. Kui filmis oli selleks armastus oma poja vastu, siis raamatus puhas kättemaksuiha. Filmi ma ei vaatagi lõpuni, vähemalt mitte nii pea.
See on ime, et Glass ellu jäi. Mitte hiljem vigastatuna, vaid karurünnakus. Glass oli karastunud mees ning tema hakkama saamine üksi vaenuliku metsiku looduse keskel tundus mulle täiesti loogiline. Vaatamata sellele oli Glass mees, kes jäi ellu olukorras, kus enamik teisi oleks hukkunud.
Lõpp mulle ei meeldinud. Kuna tegemist on tõestisündinud loo põhjal valminud raamatuga, milles on siiski omajagu fiktsiooni, oleks lõpp võinud olla efektsem. Kujutasin endamisi ette Glassi kohtumist Fitzgeraldiga (üks meestest, kes jäi vigastatud Glassi eest hoolitsema) nelja silma all, mil õiendavad oma arved isekeskis ära. Pidin kahjuks pettuma. Samuti kriibib mu hinge see, kuidas ühelt rahvalt võeti nende iidne asuala. Minu silmis ei ole raamatu ainus kangelane Hugh Glass, vaid ka indiaanlased. Aga see on omaette teema.
Vaatamata sellele seisneb minu jaoks raamatu väärtus selle tõepärastes, vahel judinaid tekitavates kirjeldustes. Sõnaga "vaglad" seostan tulevkus alati kujutluspilti sellest, kuidas indiaanitohter Glassi seljahaavu ravib. Prrr!
Lugemiselamuse saab sellest raamatust kindlasti.
No comments:
Post a Comment