Posthumaansete Uuringute instituuti pole enam ning William ja tema sõbrad tegutsevad nüüd Libateabe Keskuses. Tegevus saab kohe alguses hoo sisse, kui keskuses tutvustatakse uusi botte, vahibottide töö võtavad üle psübotid - kõrgtehnoloogilised tehisintelligentsed robotid, kes kuulevad ja näevad kõike ning suudavad loetud sekundite jooksul oma kuju muuta. Williami vanaisa küsib liiga palju küsimusi ning ta vahistatakse. William saab aru, et miskit halba hakkab juhtuma, ning põgeneb koodipüramiidiga, mille orbulaatoriagent talle jättis. Püramiidi jahivad aga keskuse juhataja Blenda Zeynomore ja turvaülem Milton Bassvalk. Williami ülesandeks saab koodipüramiid viia kaoseparalüsaatorisse, et anda otsustav löök naasnud Abraham Talleyle.
Tegelaskond on selles raamatus jäänud enamjaolt samaks. Mängu astub Williami vaarisa - vanaisa vanaisa, kes ilmub alati siis, kui William kõige rohkem abi vajab ning juhatab talle teed kaoseparalüsaatorini. Üllatustegelaseks on uks... Uks on selles raamatus minu lemmiktegelane.
Raamatu tegevuspaik jääb Londoni piiridesse, käiakse mööda katuseid ning roomatakse metrookäikudes. Ühest küljest oli see väikeseks pettumuseks, sest eelnevad osad on viinud Williamit maailma päästmiseks väga erinevatesse maailma paikadesse, kuid selle korvab täielikult loo tuttavalt hoogne, "ootamatute" pööretega pikitud kulgemine. Ning mis kõige erakordsem, lõpp on vaid üürike vahepeatus. Suur finaal, lõplik lõpp saabub ilmselt järgmises osas. Loodan, et ei pea kaua ootama.
Goodreads
Urramis
Bobbie Peers
"Kaoseparalüsaator" (Kaosparalysatoren, 2019)
tõlkinud Annika Kupits
Helios, 2020
200 lk
No comments:
Post a Comment