Raymond Chandler. "Naine järves"

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal.

Eradetektiiv Philip Marlowe mina-jutustus. Ta palgatakse kadunud abikaasat leidma, naine on kuu aega kadunud olnud. Detektiivil on "õnn" olla osaline rohkem kui ühe laiba avastamisel ning lahenduse leiab rohkem kui üks mõrvajuhtum.

Pärast Harry Hole, Annika Bengtzoni, Cormoran Strike'i ja teiste kaasaegsete krimikirjanduse tegelastega tutvumist on veidi raske Marlowesse sisse elada. On nii harjumatu, et ühel detektiivil eraelu polegi. Seetõttu jääb see minu jaoks kohati ebahuvitavaks ja kuivaks. Õnneks tundub sel Marlowel siiski olema iseloomu. Kõik juhtumit ja uurimist puudutav on aga tasemel ning pinget kruvitakse kuni lõpuni.

See raamat jääb mulle ilmselt alatiseks meelde kui raamat-mida-lugesin-rongis-teel-Tallinnasse-kust-sama-targalt-tagasi-tulin-sest-tantsupeo-etendus-jäi-ära.

Chandler, Raymond, 1888-1959
Naine järves
(The Lady in the Lake. 1943)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
kaas: A. Tali
Eesti Raamat, 1982
192 lk.

George R. R. Martin. Tants lohedega (Jää ja tule laul, #5)

Arvan, et pole kuigi haruldane juhus, kus mõni konkreetne raamat on lugejale olnud teenäitaja selle žanri juurde, millesse loetud raamatud kuulub. Võib ka juhtuda, et selleks on raamat, millesse lugeja eelnevalt reservatsiooniga suhtub, kuid kord selle lugemiseni jõudes, avastab ta imelise maailma. Minuga on seda korduvat juhtunud. Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiaga avastasin enda jaoks skandinaavia krimikirjanduse, Asmovi Asumi-triloogiaga ulmekirjanduse (teaduslik-fantastika). "Troonide mäng" pani mind muutma suhtumist fantaasiakirjandusse.

Neelasin eelmised 4 osa (8 raamatut) 2 aastat tagasi suvel 2 kuuga ning olingi "kadunud". Viies osa andis ennast oodata ning kui esimene raamat eelmisel aastal ilmus, ei tõtanud seda lugema. Liiga palju aega oli mööda läinud, kirg oli lahtunud. Nüüd, kui ilmus ka teine raamat, ei tekkinud ka suurt soovi neid kohe-kohe ette võtta. Kuid siis ühel tavalisel raamatukogukülastusel sattus esimene raamat mulle silma alla. Tundsin ennast väljakutse raamatute lugemisest kammitsetuna ning vajasin vahelduseks midagi muud. Otsustasin selle kasuks. Ootusärevus kasvas, kui minu küsimise peale selgus, et raamatukogul on värskelt saabunud, kuid veel laenutamiseks ettevalmistamata teine raamat ka olemas. Raamatukogust lahkusin igatahes mõlema raamatuga.

Viienda osa esimene raamat ei ole neljanda järg, vaid kirjeldab sellega paralleelselt toimunud sündmusi. Algus oli väga raske. Kuigi ma umbkaudu ikka mäletasin, kes on kes, siis ega täpselt ei mäletanud küll, mis neljandas osas aset leidis. Võtsin appi teleseriaali, vaatasin 4 ja pool hooaega ära ning pilt sai selgemaks. Esimene raamat ja osake ka teisest raamatust ei olnud minu jaoks kuigi põnev, kuid siis hakkas tasapisi juba pinge tõusma. Et siis lõpus suure pauguga plahvatada. Nagu kogu sellele loole omane, surmati üks oluline ning, mis kõige ärritavam, positiivne tegelane. Mäletan, et olin Robbi tapmisest suures šokis, kuid et nüüd keegi veel armsam tegelane hukkub. Ma olin püha viha täis: "Kõik! Käigu kukele! Järgmist osa ma küll ei loe." Ise muidugi vaikselt lootsin, et nii seda asja küll ei jäeta. C'mon, see pole ju normaalne... Vaatasin ära telesarja ülejaanud osad 5. ja 6. hooajast. Nagu kivi langes südamelt, kui selgus, et ilmselt mu lootused ei luhtu. Nii erinevad telesari ja raamat ju ka olla ei tohiks. Nagu ma aru saan, raamatu kuues osa ei olegi veel ilmunud...

George R. R. Martini "Jää ja tule laul" on narkootikum. Minuga ei juhtu tavaliselt nii, et pärast ühe raamatu lõpetamist ei suuda kohe järgmist ette võtta. Seekord juhtus. Nii hea, et juhtus.

Martin, George R. R., 1948-

Tants lohedega

(A Dance with Dragons, 2011)

inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu

kaane kujundanud Toomas Niklus

Varrak, 2016 ja 2017

607 lk. ja 623 lk.

Alexandre Dumas. Kuninganna Margot

16. Raamat ühe ajaloolise isiku elust.

Kuninganna Margot on ajalooline isik nimega Marguerite de Valois, Prantsusmaa kuninga Charles IX õde, kes abiellus Navarra kuningas Henriga. Abielu sõlmiti katoliiklastest riigivalitsejate, eesotsas kuninga ema Caterina de Mediciga, vandenõu osana protestantlastest hugenottide vastu. Navarra Henri oli protestant ning pulmadega meelitati Pariisi suur hulk hugenottidest ülikuid. 1572. aasta 24. augusti ööd tuntakse Pärtliöö veresaunana.

Dumas mulle väga meeldib. "Krahv Monte-Cristo" on üks mu lemmikraamatuid. Lapsepõlvest mäletan teleseriaali "Kuninganna Margot'st". Kuna ma ajalugu raamatu sündmuste kohta väga ei tunne, ei oska ma öelda, palju selles on tõde, kuid raamatut lugedes tekib tunne, et kõik nii oligi. Kuna olulisemad sündmused olid mulle teleseriaali vahendusel juba tuttavad, ei pakkunud lugemine niivõrd põnevust, kuid see-eest meeldivat äratundmist. Nagu tore meenutus lapsepõlvest, kui sisusse mitte süveneda... Aga sisult oli see siiski selline, mille peale käed lihtsalt rippu vajuvad ning leiad ennast mõtlemast, et milline tohutu karmavõlg inimsool lasub. "Kuninganna Margot" oli lugemisel mõtteliseks järjeks Hugo raamatule "Jumalaema kirik Pariisis". Ajaline vahe on umbes sajand, tegevuspaik sama (Pariis), kuid sisuliselt ei ole mitte midagi muutunud. Ka sajand hiljem inimesed armastasid, kannatasid ning paljud süütud said hukka.

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Kuninganna Margot
(La Reine Margot, 1845)
tõlkinud Kaur Altmann
Tiritamm, 1993 ja 1994
253 lk. ja 255 lk.

Victor Hugo. Jumalaema kirik Pariisis

10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.

Lugesin seda 10. klassis kohustusliku kirjandusena. Kirjandus ei olnud minu lemmikõppeaine. Eelkõige sellepärast, et mul ei tule käsu peale lugemine kuigi hästi välja. Selle raamatu lugemine ning selle põhjal kirjandi kirjutamine on mul aga väga hästi meeles. Ma ei mäleta täpselt, mida ma kirjutasin, kuid hindeks sain 4+, mis oli kogu mu gümnaasiumiõpingute parim hinne kirjanduses. Südamlikud tervitused minu kirjandusõpetajale, Rita Ilvesele!

Selle raamatu tegevus viib lugeja 15. sajandi lõpu Pariisi. Raamatu esimeses pooles oli olustiku kirjeldusi rohkem ning algul hakkasingi kahtlema, et kuidas see raamat mulle meeldida sai, kui seal nii pikalt heietatakse. Aga lõpuks sai kõik selgeks. Selles on tohutult ainest paisuvate emotsioonide tekkeks. Kogu see traagika, mis sellest õnnetust armastusloost välja paiskub. Samuti tajun selles ühiskonnakriitikat. Ma ei tea, kas Hugo seda taotles, kuid lugedes lihtsalt tekivad sellised tunded. 21. sajandi inimene tajub seda arvatavasti veel teravamalt kui 19. või 20. sajandi inimene. Väga raske oli mõista tolle aja kombeid inimesi hukata ning hukutada ning see muutis selle raamatu lugemise minu jaoks vägagi emotsionaalseks. Valus romantika Esmeralda ning tema armastatu ning armastajate ümber lõikas seda veel sügavamaks.

Hugo, Victor, 1802-1885
Jumalaema kirik Pariisis
(Notre-Dame de Paris, 1831)
inglise keelest tõlkinud Johannes Semper
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 1. raamat
381 lk.

Arved Viirlaid. Ristideta hauad

9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.

See oli üks 9-st raamatust, mis mul Goodreadsi to-read listis kõige kauem lugemisjärge oodanud oli. Lisasin selle raamatu listi juba 29. juunil 2015. aastal. Seega ootas ta lugemist peaaegu 2 aastat. 7 neist ülejäänud "õnnetutest" saavad sel aastal väljakutse raames ka loetud (kui kõik plaanipäraselt läheb).

Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.

Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!

Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.

Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.

Philip Pullman. Kuldne kompass (Tema tumedad ained, #1)

12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.

Ei teagi kohe, kust otsast peaks alustama...

Ma pole vaimustuses. Lootsin, et see on midagi närvekõditavat, kuid ei saa ka öelda, et mu lootused väga kõrged olid ning sellepärast pettusin. Nii see ei ole.

Kaanel on lause The Independentist: Harva, kui üldse pakutakse lugejale nii rikkalikku imedelaegast. Tõsi, see võis olla nii 1995. aastal, mil raamat esmakordselt ilmus. isegi aastal 2002, kui see eesti keeles ilmus, võis see erilisena tunduda. Praeguseks aga on (kirjandus)maailm oluliselt muutunud.

Mulle meeldib, et raamatu tegevus kandub Põhja-Euroopasse Lapimaale. Süžees on maagiat ja seiklust, kuid see ei kaalu üles neid nüansse, mis mind üldse ei vaimusta. Peategelane Lyra, tüdruk, kes läheb Lapimaale oma sõpra kurjade teadlaste küüsist vabastama, on positiivse tegelase jaoks liialt vastuoluline. Jah, temas on kangelaslikkust, kuid see, mida võiks nimetada kavaluseks, on minu arvates sulaselge valelikkus. Samuti tekitas minus kui lugejas segadust kõik see, mis puudutab Lyra ja tema suhteid oma vanematega.

Maailm, mis selles raamatus loodud, on põnev, kuid see raamat ei pannud mind kaasa elama ega tundma. Lugesin selle lihtsalt läbi, et mitte pooleli jätta.

Pullman, Philip, 1946-
Kuldne kompass
(Northern Lights, 1995)
tõlkinud Eve Laur
Tiritamm, 2002
357 lk.

Les Martin / Helga Nõu. Tiiger, tiiger

47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.

Les Martini "Tiiger, tiiger" on Salatoimikute-sarja 3. osa. Scully ja Mulder lahendavad Fairfieldis, Idahos, salapäraseid surmajuhtumeid, kus inimesed on hukkunud loomaaiast põgenenud nähtamatu elevandi ja tiigri läbi. Loosse on segatud kohalikud loomakaitse aktivistid, loomaaia töötajad ning üks gorilla.

Igasugused ulmekad mulle meeldivad, kuid see oli küll igav lugemine. Ilmselt oligi ühelt alla 100-leheküljelisest brošüürist kirjanduslikku naudingut palju oodata. Minu arvates on mõttetu sellist telesarja adaptsiooni üldse välja anda või kui seda teha, siis peaks see olema vähemalt sama nauditav kui teles.

Helga Nõu "Tiiger, tiiger" on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldivad Helga Nõu raamatutes see unenäolisus, mis neile omane on. Seda on ka selles teoses. Taavi Valk oli alles laps, kui koos vanematega sõjajalust Rootsi pagesid. On 1968. aasta ning Taavi sõidab kodulinna Tallinna. Raamatu unenäolisus seisnebki selles, et pole väga selge, kas ta ikka sõitis sinna päriselt või kujutab ta seda lihtsalt ette. Igatahes on see raamat eriline pilguheit välis-eestlaste tundeellu. Mida nemad mõtlevad ja kogevad seoses eemalviibimisega kodumaast ning millised on nende suhted sugulastega, kes jäid. Kodumaa jätnud eestlase jaoks jäi vaid unistus ning Wiiralti "Lamav tiiger" uue kodu seinal. Kusjuures tiigri-motiiv ei piirdu raamatus vaid Wiiraltiga, kuid ilmselt on see kõigi nende alus. Mulle raamat meeldis ning soovitan.

Martin, Les, 1934-
Tiiger, tiiger
(Tiger, Tiger!, 1995)
tõlkinud Martin Verrev
kaas: Mari Kaljuste
Varrak, 1998
95 lk.

Nõu, Helga, 1934-
Tiiger, tiiger (1969)
kujundanud Kersti Tormis
Eesti Trükitööstus, 1990
208 lk.