Gümnaasiumis tegin referaati Andres Ehinist, Kristiina isast. See nägi muidugi ette ka tema luulega tutvumist. Kimbuke sinilolli või midagi sellist iseloomustab Andrese luulet. Kristiina luulet polnud ma varem lugenud, kuid tema isiku olemuse ja kuuldud luulekatkete põhjal tekkis soov seda lugeda. Sellest ka siis selline valik, täiesti teadlik valik.
Raamatu tagakaane siseküljel on kirjutatud: "Emapuhkus" on Kristiina Ehini viies luulekogu. See on kirjutatud kahe aasta jooksul väikese lapse kõrvalt. Luulekogu neli tsüklit käsitlevad naiseks- ja emaksolemise erinevaid tahke nüüd ja ennevanasti. Luuletusi saadavad katkendid autori perepärimusest, mis loovad sideme esiemadega.
Leian, et Kristiina Ehin on üks ütlemata kaunis naine. Sama võib öelda ka tema luule kohta. Ma ei lugenud seda valjusti, kuid kindlasti oleks see siis veel kaunimana kõlanud. Isegi luuletused sellest, kuidas lennujaamades pole lastele mänguväljakuid ega toidukohtades lastele toole. Lisaks emaduse teemale on ka linna- ja looduspilte. Kohati tekib tunne, et ta on istunud aknal ja lihtsalt kirjutanud, mida ta näeb ja tunneb, ja tulemus on lihtsalt suurepärane.
Aed on täis
mu valgete jalgade laulu
Hing on nagu need ämblikuniidid
risti-rästi
pingul
kahe klaariõunapuu vahel
Enne koitu
on kehad rasked
uni surub laud sügavale alla
Sa magad ripsmed puhkamas põskedel
hommik pole veel puudutanud su unede põlde
su alateadvuse üksildasi lauskmaid
Maga-maga
käed ümber minu
Siin on ohutu öö
Aed on risti-rästi täis
ämblikuniite
ja mu valgete jalgade laulu
Goodreads
Ehin, Kristiina, 1977-
Emapuhkus
kujundaja Lemmi Kuulberg
kaanepildid Kristiina Ehinilt
Pandekt, 2009
112 lk.
No comments:
Post a Comment