Frans Gunnar Bengtsson "Orm Punane"

28. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast „Põhjamaade romaan“. (41/54)

«Orm Punane» on põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast -- X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse. 
«Orm Punane» on juba üle viiekümne aasta olnud paljude rootslaste lemmikraamat, omamoodi Põhjala «Kolm musketäri».

Umbes kõik see nii oligi - lendavad pead, pummelung ja naised. Luuletamist ka, mis seostus mulle tänapäeva räpivõistlusega. Üsna algusest peale hakkasin seda kõrvutama Herman Sergo "Vihavaldiga", mille tegevus toimub küll sadu aastaid hiljem, kuid süžees on sarnasusi, eriti esimeses pooles. Ma arvan, et kindlasti on "Orm Punane" rootslastele olulisem teos kui "Vihavald" eestlastele. Samas, võite mind süüdistada küll erapoolikuses, kuid "Vihavald" on kirjakunstiliselt palju mõnusam lugeda. "Orm Punase" jätsin viimases veerandis lihtsalt pooleli, sest ei tahtnud seda enam lugeda, huvi kadus. Kui see oleks kirjutatud piisava kaasahaaravusega, ei oleks seda ilmselt juhtunud.

Bengtsson, Frans Gunnar, 1894-1954
Orm Punane
(Röde Orm, 1941)
rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär
järelsõna: Hain Rebas
kujundanud Heino Kersna
kaanejoonistus: Jordi Arkö
Eesti Raamat, 1997
504 lk.

George R. R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel"

Kui seda raamatut kataloogis nägin, teadsin kohe, et ma tahan seda. On ju loomulik, et iga "Jää ja tule laulu" fänn lihtsalt peab seda lugema. Järgmisel päeval pärast tellimuse esitamist oli see mul juba käes, kuid lugemine pidi veidi ootama. Ootasin põnevusega.

Raamatu tegevus toimub Westeroses umbes 100 aastat enne "Troonide mängu" tegevust. Seega tegemist on saaga eellooga. Õigemini eelloo algusega. Peategelasteks on vaene kannupoiss Dunk, kellest pärast oma isanda surma saab rändrüütel. Oma teekonna algul kohtab 17-aastane noormees väikest paljaspäist poissi, keda hüütakse Munaks, kes sokutab ennast Dunkile kannupoisiks. Esimese seikluse lõpuks selgub Muna päritolu, kuid hoolimata sellest on saanud neist lahutamatud sõbrad ning nad jätkavad oma teekonda koos.

Raamat koosneb kolmest osast: Rändrüütel, Ihukaitsja ja Salarüütel. Igaüks neist on omaette seiklus, millel on algus ja lõpp. Kusjuures, kui algul tundubki, et loed ja loed, aga midagi erilist nagu ei juhtugi, aga siis vastu lõppu saabub võimas kulminatsioon, mis on igati väärt ootamist. Seega pakub see raamat lausa kolme mõnulainet. Kolmanda ehk viimase järel olid aga emotsioonid nii laes, et oleks kohe tahtnud edasi lugeda, kui oleks olnud mida lugeda. Tõsiselt sõltuvusttekitav. Järjekordselt. George R. R. Martin ikka oskab...

Raamatus on väga ilusad pildid, mis olid lugemiselamusele meeldivaks täienduseks.

Martin, George R. R., 1948-
Seitsme kuningriigi rüütel
(A Knight of the Seven Kingdoms, 2013)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
illustreerinud Gary Gianni
Varrak, 2017
360 lk.

Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum"

33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. (40/54)

Raamatu ainetel tehti film 1966. aastal. Vaatasin seda lapsepõlves mitu korda, sest siis kui mina laps olin, ei olnud suurt valikut, mida telekast vaadata, vaatasid seda, mida parasjagu Eesti Televisioon näitas. See pole lastefilm ning ilmselt seetõttu ei avaldanud see mulle ka kuigi sügavat muljet.

Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...

Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.

Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.

Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.

Stanisław Lem "Tagasitulek tähtede juurest"

44. Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat. (39/54)

Ma ei võtnud kaasa midagi, isegi mitte vihmamantlit.

Hal Bregg naaseb pärast 127 (Maa)aastat tagasi Maale. Kohanemine on raske, kuid mitte võimatu. Esimeseks takistuseks saab keelebarjäär, tehnoloogia ja elukorraldus on muutunud ning seetõttu siginenud keelde palju uusi sõnu. Ka ühiskond on läbi teinud totaalse muutumise. Teatud tehnoloogia abil on inimestest välja juuritud vägivaldsus. Hea seegi, et kõik eluks vajalik on tasuta...

See on üks väga asjalik nägemus tulevikust. Selles ei kirjeldata ainult ühe Maale naasnud inimese juhtumusi, kohanemisraskusi ja siseheitlust, vaid filosofeeritakse ka inimkonna kosmosesse pürgimise üle. Arusaadavalt oli see raamatu ilmumise ajal (1961) väga aktuaalne teema. Raamatu lugemise ajal kõigub vaekauss kogu aeg, nii kosmoselendude poolt kui ka vastu. Alles päris lõpus jõuan ma arusaamiseni, et tasakaal saabub napilt vastu-poolel. Väga hästi võtab loo kokku tsitaat raamatust:

Kõige taunitavam oli see, et kosmost tahtis vallutada Maa, inimkond, kes ei olnud veel kaugeltki kõike teinud iseenda heaks, - kuigi oli selge, et ükski kuitahes kangelaslik tähtedevaheline lend ei suuda leevendada maakeral valitsevat ebaõiglust, hirmu, nälga ja inimlikke kannatusi. (lk. 200)

Need sõnad tunduvad kuidagi nii õiged. Ja mitte ainult seda. Kui edasi mõelda, siis milleks minna õnne otsima kusagilt kaugelt ja tundmatust kohast, kui tegelikult on kõik, mida sa vajad ja millest hoolid, sul siin, Maa peal olemas?

Lumi lõi mäetippudel pimestavalt, valgelt ja kuldselt helkima, mäeahelik kõrgus violetsete varjudega täidetud oru kohal võimsana ja igavesena, mina aga, silmad pärani, pisarates helkimas lume pimestav valgus, tõusin pikkamisi püsti ja hakkasin mõõda kivikuid sammuma lõuna poole, sinna, kus asus mu kodu.

Väga hea raamat. Liigutas, avardas mõttemaailma. Soovitan ka neile, kes pole suuremat sorti ulmefännid.

Lem, Stanisław, 1921-2006
Tagasitulek tähtede juurest
(Powrót z gwiazd, 1961)
poola keelest tõlkinud Gunnar Kaarend
kunstiliselt kujundanud Endel Palmiste ja Jüri Kaarma
Eesti Raamat, 1976
240 lk.

Kiiri Saar "Ruubeni liblikad: Kirsipiia"

20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik. (38/54)

Kiiri Saar on pärit Leevi külast, mis asub minu koduvallas. Praegu elab ja töötab ta Hiiumaal.

Kirsipiia on 12. klassi tüdruk. Ühel päeval saabub nende klassi uus poiss, Ruuben. Ta ei ole tavaline poiss, tal on võime teiste inimese kujutlusvõimet mõjutada. Noored armuvad ning alguse saab põnev seiklus. Ainult et seiklus elu ja surma peale...

Teadsin, et tegemist on noorsooromaaniga. Kuid mitte seda, et tegemist on fantaasiakirjandusega. Seepärast sattusin alguses segadusse, kui imelikke asju juhtuma hakkas. Õnneks see siiski möödus ning leidsin ennast imepärasest maailmast. Mind vaimustas loo fantaasiaküllus, mis pani kujutluses lendama, kuid samas ei lasknud ka liiga kõrgele pilvedesse kaduda, sest side reaalsusega terendas mõtetes samuti kogu aeg selle kõrval.

Kui kogu ilus, roosa, kuid põnev fantaasiamaailm kõrvale heita, koorub sellest tegelikult välja väga tõsine ja traagiline lugu tüdrukust, kes tunneb ennast tõrjutuna, pole rahul oma kehakaaluga, kelle mõtted on mustad ning seetõttu otsustab leida pääsetee vabasurma läbi.

Soovitan kõigile noortele ja fantaasiakirjanduse austajatele.

Rääkides veel autori päritolust, siis ega see kusagilt väga välja ei paista, raamatu tegevus toimub Tallinnas. Kuid ilmne vihje päritolule on see, et Tallinnas elavad penid!

Saar, Kiiri, 1972-
Ruubeni liblikad: Kirsipiia
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2012
272 lk.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju" (Millennium, #5)

Viies Lisbeth Salanderi lugu, teine raamat David Lagerctantzi sulest. Seekord avaneb taaskord väike tahk Lisbethi minevikust. Sellega seoses harutab Mikael saladuslikku kaksikute juhtumit - jällegi üks plekk Rootsi sotsiaalhoolekande ja teadusajaloos, mis vajab päevavalgele toomist.

Seda, et Lagerctantz Larssoni tasemele ei küündi, ütlevad ilmselt paljud, kaasa arvatud mina. Kuid minu arvates ei ole need sellepärast kohe kehvemad. Neis on seda põnevust ning tumedust, mis iga uue osa ilmudes tekitab  soovi seda kohe-kohe lugeda. Lagercrantzi tekst on tihedam, kuidagi kompaktsem kui Larssonil oli. Selles osas juhtub väga palju, kuid raamatus on vaid veidi alla 350 lehekülje. Samas tunnen puudust Larssoni otsekohesusest, teatud jõhkrusest, šokeerimisoskusest. Lagercrantz on kuidagi peenetundelisem ja tagasihoidlikum.

Kulmu kergitama pani mind asjaolu, et Peter Teleborian ei olegi vangis! Kas mul on eelnevalt midagi kahe silma vahele jäänud?! Millegipärast eeldasin, et see jätis pandi kinni...

Kindlasti tasub oodata järgmist osa, sest ilmselgelt oli see vaid eellugu suurele vastasseisule Lisbethi ja Camilla, tema õe vahel.

Lagercrantz, David, 1962-
Mees, kes otsis oma varju
(Mannen som sökte sin skugga)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2017
343 lk.

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. (37/54)

Tegevus toimub Saaremaal Orissaare lähedal, Tuulegi külas (reaalselt sellenimelist küla seal ei ole). See on üksildane küla, mis kunagi õitses ja pakatas noorusest, kuid tänaseks on sinna jäänud vaid vanemad inimesed... ning lahendamata inimeste kadumise juhtumid.

Ajakirjanik Eva saabub pärast töölt vallandamist tagasi lapsepõlvekoju, et välja uurida oma kadunud isa saatus. Külakest raputas aastaid tagasi järjestikused noorte neidude tapmise ja kadumise juhtumid. Lisaks sellele kadus jäljetult ka Eva politseinikust isa ja varsti pärast seda tegi ka ema enesetapu, maha jäid Eva ja tema 2 vanemat venda. Perekonna saladuste uurimisse kaasab Eva ka oma vennad Andrease ja Tomi.

Algus veidi venis, kuid kui hoo sisse sai, muutus järjest põnevamaks, mida jätkus peaaegu lõpuni välja. Lugu oli kaasahaarv ning pani ka kaasa mõtlema, milline see lõpplahendus olla võiks. Juhtlõngu harutati lahti kiht-kihilt, mis on ju hea põneviku tunnus. Samuti ei olnud lahendus minu jaoks üldse etteaimatav. Seega väga mõnus, kuid ka kergelt kõhedust tekitav lugemine.

Minu ainus etteheide on see, et ma ei taju selles seda faktorit, mis teeks temast just Saaremaa põneviku (välja arvatud fakt, et tegevus toimub seal). Ma olen Saaremaal sündinud ja kasvanud, tõsi, mitte selles piirkonnas, kus tegevus toimub, kuid siiski, selles loos ei ole minu arvates midagi, mis oleks iseloomulik vaid Saaremaale. Tegevuspaik on lihtsalt üks merelähedane koht Eestimaal, mis võiks asuda ka kus iganes mandri-Eesti rannikul.

Kui viimane aga kõrvale jätta, siis tegemist on tõesti üllatavalt hea eesti põnevikuga. Tekkis huvi ka järgmist, Muhumaa põnevikku lugeda.

Pauts, Katrin, 1977-
Politseiniku tütar
kujundanud Britt Urbla-Keller
Varrak, 2016
311 lk.