Arthur Golden. Geiša memuaarid

52. Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid

Raamatu lõpus tänuavaldustes selgub tõde, et see on fiktsioon. Geiša nimega Sayuri ja tema lugu on välja mõeldud. Kuid olustik õnneks reaalne. Ma pole pettunud, kuigi arvasin, et need tõesti on päris inimese memuaarid. Nimetagem neid päris inimeste memuaarideks, sest raamat toetub vestlustel reaalsete inimestega, kes olustikku ja kombeid tunnevad.

Raamatu läbivaks teemaks on võitlus. Oma koha eest ühiskonnas, kogukonnas, võitlus oma elu eest. Saatus. Aga ka armastus, salasoovid ja püüdlus õnne poole. Kuidas jääda ellu ning olla edukas, visatuna vette tundmatus kohas.

Chiyo on väike tüdruk, kes elab väikeses Jaapani kalurikülas. Tal on vanem õde, isa ja ema. Kuna ema on haige ja suremas, müüb isa oma lapsed ära. Tüdrukud viiakse Kyotosse, kus nad lahutatakse. Chiyo hakkab elama okiyas. See on koht, kus elavad geišad. Tema uueks perekonnaks saab "vanaema", "ema", geiša Hatsumomo ning samasugune väike tüdruk Kõrvits. Selles perekonnas puuduvad veresidemed, neid liidavad vaid ärihuvid. Chiyo elu on raske. Teda heidutavad uus elukorraldus, kiusu ajav Hatsumomo ning igatsus õe järele. Juhuslik kohtumine rikka ärimehega toob tema ellu uut hingamist ning määrab tema saatuse.

Tegevus toimub peamiselt 1930ndatel aastatel, kujutades Jaapani ühiskonda läbi geiša-traditsiooni. Hõlmab veidi ka 1940ndaid, aega sõja ajal ja pärast seda. Geišad on väga tähtis osa jaapani kultuurist. Nad on rikaste meeste meelelahutajad ja teenijad teemajades, kuhu need meelt on tulnud lahutama. Laulavad, tantsivad, mängivad pilli, täidavad joogiklaase, saadavad tualetti, aitavad kingi jalga. Edukamatel geišadel on ka danna – mees, kellele geiša on armukese eest, teeb kalleid kingitusi ning kannab kõik tema kulud. See pole midagi räpast ega häbiväärset, hoopis austatud ja väljapeetud.

Pärast Rei Shimura lugude lugemist tärkas minus suur huvi jaapani kultuuri vastu ning sellepärast oli ka see raamat minu jaoks väga huvitav. Kuid olen päris kindel, et isegi kui sihilik huvi puudub, siis pakub see raamat ikkagi positiivse lugemiselamuse. Selles on tundmatust, põnevust, ootamatuid pöördeid, nalja ja pisaraid, lõpuks aga ka suurt heldimust ja õnnejoovastust. Lugu on väga veenvalt ja lihtsalt loetavalt kirja pandud, mis panebki iga lugeja tegelastele kaasa tundma ja elama. See on väga hariv raamat. Seda peaks kindlasti lugema kõik need, kel eelarvamused geišade suhtes ehk jaapani kultuuri selles osas pimeduses kobavad.

Goodreads

Golden, Arthur, 1956-
Geiša memuaarid
(Memoirs of a Geisha, 1997)
tõlkinud Karin Suursalu
kaane kujundanud Artur Jurin
Sinisukk, 1998
596 lk.

Elizabeth Gilbert. Söö, palveta, armasta

51. Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook

Valisin selle raamatu selle punkti alla, sest söögile on pealkirjas ilmselge viide olemas. Mõned aastad tagasi vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi, millest ma kuigi suurde vaimustusse ei sattunud, kuid enamasti ongi ju raamat parem kui film.

See on Elizabeth Gilberti reisiraamat, mis hõlmab ühte aastat, mille jooksul elab ta kolmes riigis: Itaalia (kus ta sööb), India (kus ta palvetab) ning Indoneesia (kus ta armastab).

Algus oli piisavalt huvitav, et raamatut ikka ja jälle kätte võtta, kuid üsna peagi hakkasid pikad heietused tüütama. Pidevalt jõudis ta oma mõtetega samade asjade juurde. Lootsin "Söö" peatükist rohkem toidu kohta kuulda. Lugesin umbes pool raamatut läbi, siis viskasin käega. Mis ma ikka endast piinan. Muide, "Abielutõotusega" läks selles suhtes veel kehvemini. Järeldan, et Gilbert pole lihtsalt minu kirjanik.

Goodreads

Gilbert, Elizabeth, 1969-
Söö, palveta, armasta
(Eat, Pray, Love, 2006)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2010
380 lk.

Ray Bradbury. Marsi kroonikad

50. Legendaarne raamat – kultusteos

Ma arvan, et keegi ei kahtle, et tegemist on legendaarse raamatuga. See ilmus 1950. aastal, st enne veel, kui inimesed Kuule jõudsid. Kuulub kindlasti ulmeklassikasse, sellest on tehtud ka 3-osaline miniseriaal.

"Marsi kroonikaid" ei nimetata päris romaaniks, vaid pigem jutukoguks, sest sisaldab ka jutukesi, mis olid varasemalt juba ulmeajakirjades ilmunud (Wikipedia). Tõsi ta on, et ühtsust sel tegelaste osas pole. Oleme harjunud raamatuid lugedes samastama ennast mõne tegelasega, kuid mulle tundub, et ilmselgelt on selles raamatus peategelaseks hoopis ruum, koht, aga mitte inimene – planeet Marss. Selles valguses julgen ma seda küll romaaniks nimetada.

Tegevus toimub perioodil 1999 kuni 2026 (tinglikult võiks lugeda ka punkti all "Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba mööödas"). See on lugu Marsi koloniseerimisest. Algus oli sel veidi konarlik, sest marslased olid nutikad (või hoopis rumalad, kuidas keegi arvab). Seal juhtub võikaid, aga ka toredaid ja isegi naljakalt jaburaid lugusid. Kokkuvõttes nimetaks ma seda siiski üsnagi traagiliseks. See paneb paljude asjade üle järele mõtlema. See on raamat, mis näitab näpuga inimkonna peale ning äratundmine on loodetavasti igale lugejale kerge tulema.

Raamatu lugemine meenutas mulle veidi kogemust, mille sain Asimovi "Asumiga". Need on enam-vähem sama mahuga. Lugema asusin suur õhinaga, veidi aja pärast tekkis väike pettumus, kuid lõppes suure "pauguga". Mõlemad on väga head ulmekad.

"Marsi kroonikad" meeldib mulle rohkem kui Bradbury kõrgelt hinnatud "451 Fahrenheiti" (lugesin 2014. aastal). Muide, ka "Marsi kroonikates" on raamatute põletamise motiiv sees.

Goodreads

Bradbury, Ray, 1920-2012
Marsi kroonikad
(The Martian Chronicles, 1950)
inglise keelest tõlkinud L. Ariva
kaas: E. Palmiste, T. Soo
Eesti Raamat, 1974
Mirabilia
192 lk.

Mart Normet. Minu Tenerife

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Täna hommikul lõpetasin "Lolita". Kuna olen veidi oma korrigeeritud lugemisgraafikust maas, tuli kähku järgmine raamat ette võtta. Ostsin "Minu Tenerife" Rahva Raamatust e-raamatuna (sest kohalikus raamatukogu seda pole ning keskkogus väljas ning poest saab e-raamatu kohe kätte) kell 9 ja kella 17ks oli raamat läbi. E-raamatus on 205 lehekülge, paberraamatus 264. Tõsi, raamat sisaldab ka pilte, kuid sellele vaatama oli see minu lugemiskiirust (või pigem mahtu) arvestades päris palju. Sama palju lugesin ühe päevaga vist viimati siis, kui ilmus Lagercrantzi  "See, mis ei tapa".

Ma pole kunagi Tenerifel käinud, kuid juhuse ja õnne tahtel külastasin 2009. aasta kevadel Gran Canariat, mis ei asu Tenerifest kuigi kaugel. Võib öelda, et olen Tenerifet oma silmaga näinud, sest Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim punkt Pico de Teide on Gran Canarialt selge ilmaga nähtav.

Nagu selgus ja Normet ka ise mainib, ei ole need kaks saart kuigi erinevad. Kogesin seda lugedes tõesti äratundmisrõõmu. Kahtlustan, et kui ma poleks kunagi Kanaaridel käinud, ei oleks see raamat minu jaoks nii köitev olnudki. Kuid kindlasti on minu sümpaatial selle raamatu vastu oma osa ka autori ladusal vestmisoskusel (Dagmar Normet on tema vanaema), lahedal huumoril ning tasakaalul selles, kui palju huvipakkuvat kirjutab ta saare ning oma isikliku elu kohta. Kuigi ma polnud Gran Canariast kuigi suures vaimustuses, ilmselt ka oma süül, siis see raamat tekitas tõsise tahtmise uuesti proovida, aga seekord Tenerifet.

Goodreads

Normet, Mart
Minu Tenerife. Noor pensionär
kujundaja Anna Lauk
Petrone Print, 2014
205 lk.

Vladimir Nabokov. Lolita

48. Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu

Kui nägin, mis raamat mulle kätte sattus, ohkasin ning tõdesin, et üldse ei tahaks seda lugeda. Aga mis parata, tuleb lugeda. Tegemist on ju ikkagi väljakutsega. Minu jaoks ei seisne ju lugemise väljakutse niivõrd loetavate raamatute hulgas (53), vaid pigem eneseüleatamises, et lugeda ka seda, mida ma üldse lugeda ei taha. Ületada eelarvamused.

See raamat oligi just selline. Põhjus, miks ma seda üldse lugeda ei tahtnud, on see, et kunagi ammu hakkasin seda lugema, kuid pettusin. Jama raamat. Nüüd uuesti ette võttes pidin aga üsna varsti tõdema, et see on täitsa loetav. Tõsi, selle lugemine võttis mul päris palju aega, peaaegu 2 nädalat, kuid osa süüd on kindlasti sellel, et lastel algas kool ning sellega seoses palju muud muret.

Raamat on ühe Ameerikasse emigreerunud professori puhtsüdamlik ülestunnistus kohtuprotsessi eel. Ta kirjutab sellest, mis viis ta nii kaugele, et ta tappis inimese. Arvan, et siinkohal ei ole vaja niivõrd loo detailidesse laskuda. Ilmselt kõik teavad, et lugu räägib vanema mehe haiglasest kiindumusest 12-aastasesse tütarlapsesse.

See on väga traagiline lugu. Mitte niivõrd lõpp, vaid just kogu see lugu, mis lõpule eelneb. Tundsin Humbertile väga kaasa. Teadlik olles oma nõrkusest ei suutnud ta tüdrukule vastu panna, kuid tüdruk ilmselt noore ja rumalana sellest mitte teadlik olles omakorda õhutas mehe tundeid ning lootusi. Ma ei julge öelda, et selles olukorras oli üks süüdi ja teine süütu. Ilmselgelt oli Humbert vaimselt nõrk, et mitte öelda haige, samas kui Dolores aga "raske" teismeline. Nõustun ka sellega, et üldisemalt võttes on tegemist armastusromaaniga, kus üks osapool ei suuda teisel minna lasta ning sellisel juhul saabki lugu vaid nii lõppeda nagu see lõppeb.

Tekst on voolav ning kergest jälgitav. Vahel ka veidi segane, kuid seda tõetruum see tundub. Kasutatakse palju prantsuskeelseid väljendeid. See veidi tüütas, sest erinevalt inglise keelst ei jaga ma prantuse keelest tuhkagi ning ebamugav oli teksti ja joonealuste märkuste vahel pendeldada.

Ma ilmselt ei soovi rohkem lähiajal Nabokovilt midagi lugeda, kuid mitte sellepärast, et see halb raamat oli. See on väga hästi kirjutatud, kuid ei vaimustanud mind.

Goodreads

Nabokov, Vladimir, 1899-1977
Lolita
(Lolita, 1955)
tõlkinud Hans Luik
Eesti Raamat, 1990
256 lk.

Mark T. Sullivan. Vaimutants

47. Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat

See ei olnud tegelikult raamat, mille juhist järgides esimesena raamatukogust leidsin. Esimesel korral sattus selleks üks väga paks raamat, mille pealkirja ma praegu ei mäletagi. Selline tulemus masendas mind kohutavalt, sest väljakutse on küll lõpusirgel, kuid väike väsimus on siiski juba tekkinud. Seega otsustasin riiulivahesid lugeda hoopis teisest otsast. Teise valiku ehk selle raamatu kiitsin heaks.

Patrick Gallagher saabub väiksesse Vermonti linnakesse Lawtonisse materjali koguma dokfilmi tarvis, mis jutustab kunagisest kohalikust preestrist, kes suutis tervendada inimesi ning kavatsetakse nüüd pühakuks kuulutada. Patrickul on selja taga valusalt lõppenud abielu ning tähistab oma 40. sünnipäeva üksi looduses viibides ja kala püüdes. Saagiks ei lange kahjuks mitte kala, vaid kohaliku loomaarsti laip... Juhtumi uurimisega hakkab tegelema kohalik politseiuurija Andromeda Nightingale, kelle minevikku varjutavad samuti valusad sündmused. Kui järgmiseks mõrvaohvriks langeb Andie ema sõbranna, avastavad Andie ja Patrick, et on lahendamas lugu, mis viib nad sajandi taguste sündmusteni, kui tapeti üks indiaanitüdruk, kes valdas vaimutantsu-kunsti.

Mulle krimkad meeldivad ja see oli just midagi meelepärast. Ei midagi keerulist ega rasket, hoopis huvitav ning lõpuni põnevust pakkuv. Huvitavaks tegi selle minu jaoks eelkõige indiaanlaste ja nende saatuse käsitlemine. Vaimutants on indiaanlaste rituaal surnud esivanematega suhtlemiseks ning kogu lugu tiirlebki surnud indiaanitüdruku ümber, kes pidas päevikut, kus muuhulgas oli kirja pandud ka vaimutantsu "retsept". Tegelastena mõjusid Patrick ja Andie vägagi sümpaatsetena, lugejana tundsin neile väga kaasa ning olin siiralt rõõmus nende teineteise leidmise üle. Ehk üks selline päris kobe pala nii krimkade kui suhteromaanide fännidele. Sellelt autorilt võiks veelgi midagi lugeda (eesti keeles on ilmunud veel "Puhtakse saamine").

Goodreads

Sullivan, Mark T.
Vaimutants
(Ghost Dance, 1999)
inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
kaas: Olev Vallak
sarja kujundus: Rudolf Pangsepp
Eesti Raamat, 2002
Mirabilia
262 lk.

Olavi Ruitlane. Kroonu

46. Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel

Olavi Ruitlase "Kroonu" on mõtteline jätk Tammsaare "Põrgupõhja uuele Vanapaganale", sest 2004. aasta romaanivõistlusele esitati see pealkirjaga "Kaval-Peeter ja Vene-Pagan". Raamat sai võistlusel II koha (I koht Sass Henno "Mina olin siin"). Lisaks sellele on raamat saanud Virumaa kirjandusauhinna, Bernard Kangro kirjanduspreemia ning Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia.

Siska, Peeter ja Heino on 3 Eesti noormeest, kes 1988. aastal nõukogude armeesse aega teenima kutsuti. Esmalt viis tee nad Ukrainasse, kuid õige pea viidi nad üle Arhangelskisse. Teenistusaega mahub palju sekeldusi, viina ja ilusaid (aga ka koledaid) naisi ning kaks ebatavalist juhtumit peldikuga. Sellest kõigest tullakse välja eluga, tugevama ning targemana, sest armee on koht, kust nagu igast teisestki poisist lõpuks mees vormitakse.

Kinkisin selle raamatu oma abikaasale pulma-aastapäevaks. Tookord proovisin seda ka ise lugeda, kuid millegipärast kuigi kaugele ma sellega ei jõudnud. Seevastu abikaasale on see lemmikraamat. Vähemalt läks kink asja ette...

Pärast "Vee peal" lugemist, mis mulle väga meeldis, võtsin selle juba enesekindlamana ette (olen ka "Naist" lugenud). Ei pidanud pettuma. Väga muhe ja armas raamat. Loodetavasti pakub mingisugustki äratundmisrõõmu neile, kes nõukogude armees teeninud, ning vaimuka ettekujutuse neile, kes sellest vaid jutte kuulnud. Raamat ei ilusta olustikku, see on taust, kust esile kerkivad loovus ja julgus keerulistest olukordadest kavalalt välja tulla ning sellest isegi kasu lõigata. Tegelased kujutavad eritüübilisi Eesti mehi: Siska on rahumeelne seto, Peeter kamba aju ning teotahteline Kaval-Ants, Heino tagasihoidlik blond poiss, kes millegipärast kõige enam naistele peale läheb.

Keegi võiks sellest filmi teha. Raamatut julgen küll soovitada.

Goodreads

Ruitlane, Olavi, 1969-
Kroonu
(2005)
illustratsioonid: Veiko Tammjärv
kujundanud Andres Rõhu
Jumalikud Ilmutused, 2009
228 lk.