Sofi Oksanen. Norma

Võtsin selle lugemise ette, sest väljakutses tekkis järgmise raamatu saamisega viivitus ja ei tahtnud käed rüpes kasutult oodata.

Kui see raamat hiljuti Suure Eesti Raamatuklubi pakkumises oli, ei kõhelnud ma seda osta. Nii ta mul kannatlikult ootaski lauanurgal oma aega. "Puhastus" mulle väga meeldis. See oli meeldejääv ja sügavalt hinge puudutav. "Kui tuvid kadusid" oli ka hea, kuigi selle süžeed ma päris täpselt enam ei mäleta.

Norma on väga eriline noor naine. Tema juuksed kasvavad väga kiiresti, lausa silmnähtavalt. Ta on pärinud selle oma emapoolsetelt esivanematelt. Ta kasvas koos emaga, kes on tütre "annet" suutnud salajas hoida. Keerulised suhted ja tegelased ema Anita minevikust ilmuvad Norma ellu pärast seda, kui tema ema hukkub – jäi rongi alla, väidetavalt enesetapp. Ema töötas ühes juuksurisalongis, mida pidas tema kunagise sõbranna tütar Marion. Äri selle salongi varjus on aga palju suurem kui pealt paistab. Marioni isa on loonud äriimpeeriumi, kus tegeletakse juukseäri ja surrogaatlusega. Norma asub ema asemel juuksurisalongi tööle, et saada küsimus vastusele, mis juhtus tema emaga tegelikult ning millesse ta ennast mässinud oli. Norma aga ei tea, et ka neil seal on temaga oma plaan.

"Norma" kallale asudes olin juba ette kindel, et see on midagi head. Ei eksinud. Teemad, millest kirjutatakse on aktuaalsed ning emotsionaalsed. Raamat toob lugeja ette osa, varjatuma poole ühiskonnast ja inimloomusest – raha ja võim, kasvõi üle laipade. Kirjutades sellest väga usutavalt. Juukseäri räpasusest ei ole ma midagi kuulnud, kuid surrogaatluse erinevatest tahkudest olen mitmeid dokfilme näinud. Õnneks pole see raamat vaatamata sellele läbini masendav. Selles on ka veidi müstilisust, just Norma "elavate" juuste näol. Juuksed on meeleelund, mis näitab Normale teed õige ja vale rägastikus.  Juusteäri telgitaguste valgustamine tundub mulle väga loogilisena. Juuksed on esimesed, mis Sofi Oksaneni inimesena silme ette manades kangastuvad. Juustel on selles romaanis peaosa.

Lõpu üle pean veel mõtlema... See oli mõneti väga ootamatu. Tundub, et õiglus võitis. Kuid kas ikka oli nii? Pigem ikka armastus.

Goodreads

Oksanen, Sofi, 1977-
Norma
(Norma, 2015)
soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2016
294 lk.

Heli Künnapas. Minu ilus elu maal

34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Sünniaasta 1982. Valisin Heli Künnapase. Kahjuks seda ei mäleta enam, miks ma just selle raamatu valisin. Võibolla pealkirja pärast, sest elan ise ka maal.

Tegemist on päevikuga perioodil oktoober 2012 kuni mai 2013. Seega ühe talve lugu. Sinna talve mahub väga palju. Majaost, remonditööd, lapsed, küüliku- ja lambakasvatus, raamatute kirjutamine ja lugemine.

Tunnistan, et ei lugenud seda sõna-sõnalt läbi, vaid sirvisin ning lugesin kohti, millele pilk peale jäi. Mulle pole maa-elu võõras, seega see teema ei suutnud mind palju köita (raamatut valides kujutasin seda veidi teistmoodi ette). Kõik lastega soenduv pakkus siirast äratundmist, sest mul on ka palju (väikeseid) lapsi. Kõige suuremat huvi pakkusid loomulikult kõik, mis oli seotud raamatute ja lugemisega. Seda oleks võinud isegi rohkem olla, kuid arusaadavalt sellise elutempo juures nagu raamatu autoril, on tõsine saavutus, et üldse jõuab raamatuid kirjutada ja veel teiste omi lugeda.

Raamat on siiras ja vahetu. Võimalik, et tõesti täidab oma eesmärgi ning inspireerib mõnda linnaperekonda maale kolima. Kuid samas võib see ka hirmutav olla, et kuidas nad küll jaksavad, kui maaelu ongi selline. Lohutuseks neile, maaelu ei tähenda vaid remonti ja loomapidamist ning karja lapsi. Milliseks igaühe elu kujuneb, on siiski igaühe enda otsustada. Aga eks vanasõnagi ütleb, kes teeb, see jõuab. Nemad jõuavad – respect!

Mul igatahes tekkis huvi ka autori ilukirjandusliku loominguga tutvuda.

Väljakutse raames mainin veel, et raamatus on mainitud autori teisi teoseid: "Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan". Lisaks sellele veel Knut Hamsuni "Maa õnnistus" ja Epp Petrone "Minu Ameerika 2".

Goodreads

Künnapas, Heli, 1982-
Minu ilus elu maal
kaane kujundus: Sigrid Kink
Heli Kirjastus, 2015
280 lk.

Paula Hawkins. Tüdruk rongis

33. Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016

See on 50. raamat, mille sel aastal läbi olen lugenud.

Rachel sõidab igal hommikul rongiga Londonisse ning õhtul tagasi, ta matkib tööl käimist. Ta sõidab oma endisest kodust mööda, kus elab tema eks-mees Tom oma uue naise Anna ja lapsega. Lapsega, keda nemad Tomiga kunagi ei saanud. Ta ei suuda sellega kuidagi leppida, et tema ühine elu Tomiga on läbi ning õhtud mööduvad alkoholi seltsis ning eksmeest ja tema uut perekonda terroriseerides.

Siis aga kaob jäljetult noor naine Megan, keda Rachel alati rongiaknast jälginud on. Rachel viibis tol õhtul seal, kuid oli liiga purjus, et järgmisel hommikul midagi olulist mäletada. Temast saab politsei silmis ebausaldusväärne tunnistaja, kuid Rachel ei anna alla. Ta peab teada saama, mis tol õhtul juhtus. Tema enda pärast. Samm haaval koorub Megani saatuse kõrval kohutav tõde Racheli enda kohta. Mitte miski pole nii nagu näis...

Mul olid selle raamatu suhtes teatud eelarvamused (nagu mul tavaliselt igasuguste menukite suhtes on). Ma pole väga palju põnevikke varem lugenud, tegelikult ei meenu mulle hetkel ühtegi raamatut, millega saaksin seda võrrelda. Võibolla selles ongi asi – ei olegi ühtegi teist sarnast ja see selle eriliseks teebki.

Tekst on kergesti loetav, liialdusteta. Kõik oluline on väheste sõnadega ära öeldud. Tegelased on värvikad. Minu arvates isegi liiga. Nad ei tundu mulle kuigi reaalsed, igaühel on mingi kiiks, ühesõnaga hullukari, katkised hinged, mitte ühtegi helget (kui Cathy välja arvata) nägu, kes veidigi seda masendust murraks. Aga ilmselt see peabki nii olema, et lugejates ehtsat õudust ja emotsiooni tekitada. Igatahes see töötab. Põnevus ja pinge kestab lõpuni, kuigi ma kogemata lugesin poole raamatu peal lõigu lõpuosast ning sellest piisas, et mõrvar paljastuks. Arvan, et mõrvarit ei olekski kuigi raske ära arvata, sest vihjeid on piisavalt ning ring tõmbub iga leheküljega koomale. Aga see pole oluline, sest ilmselgelt pole see lihtsalt krimka, vaid ikkagi põnevik, kus laibast oluliselt suuremat rolli mängivad elavad inimesed ja suhted.

Ootan põnevusega filmi.

Goodreads

Hawkins, Paula, 1972-
Tüdruk rongis
(The Girl on the Train, 2015)
tõlge: Evi Eiche
Helios, 2015
319 lk.

Eduard Vilde. Mahtra sõda

32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust

Seisin enne lugema hakkamist trilemma ees. Mul on selle raamatu kolm erinevat väljaannet – 1945., 1958. ja 2009. aasta. Millist aga lugeda? Kõige vanem neist oleks väga käepärane olnud, pehmete kaantega ja ning oleks oma vanuse tõttu kindlasti erilise lugemiselamuse pakkunud, kuid kahjuks suht kehvas seisus ning ei oleks tahtnud seda veelgi süvendada. Seega selle jätsin kõrvale. Kõige uuemas aga samuti kahtlesin, selles raamatus kui asjas ei ole ilmselt nauditavat ajaloohõngu, mis kahes vanemas olemas on. Jäingi siis kuldsele keskteele ning valisin 1958. aasta väljaande. Eks see neist oma mõõtmetelt kõige kogukam oli, kuid lõppkokkuvõttes see lugemiselamust kuidagi ei rikkunud.

Nagu pealkirjastki selgub, kirjutatakse selles raamatus Mahtra sõjast. See oli ühepäevane verine kokkupõrge eesti talurahva ja mõisike vahel 2. juunil 1858. Tekib küsimus, et mida on ühest päevast 400 leheküljel kirjutada? Aga ei, Vilde on selle sündmuse kirjeldamise väga põhjalikult ette võtnud, lisades loosse ka kaks ilmselt siiski ilukirjanduslikku armastuslugu – üks talurahva ja teine mõisnike hulgas. Kirjeldatakse pikalt eellugu, millest selgub, kuidas ja miks konflikt tekkis, aga ka järellugu on piisava detailsusega kirjeldatud. Tänu sellele tekib sündmusest väga terviklik ettekujutus.

Minu jaoks pakkus see raamat meeldiva üllatuse. Loomulikult on koolis ajalootunnis Mahtra sõda mainitud, kuid see raamat ei kirjelda mitte ainult üht sündmust ega jää selle keskseks, vaid annab vägagi tõetruu pildi 19. sajandi eesti talurahva elust üleüldiselt. See pani mind mõtisklema eestlaste käekäigu üle sel ajaperioodil ning kasvatas minus arusaama, kuivõrd võõras ning võibolla ka raskesti usutav võiks see tänapäeva inimese jaoks tunduda. Seda oli väga valus lugeda, millise kohtlemise osaks said süütud inimesed vaid sellepärast, et nad olid orjad ning seetõttu alamat "rassi". Lohutust pakkus vaid asjaolu, et Eestimaal leidus siis ka inimesi, kes seda hukka mõistsid ning ka konkreetseid samme selle vastu astusid.

Vanasõna ütleb, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et see raamat peaks vähemalt osaliselt olema ajalootunni kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Minult Goodreadsis 5 tärni.

Goodreads

Vilde, Eduard, 1865-1933
Mahtra sõda
illustreerinud Alo Hoidre, Paul Reeveer
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
422 lk.

Åsa Larsson, Ingela Korsell. Loitsusau (Pax, #1)

See raamat sattus mu ette sarnaselt "Lootuse õunakoogiga". Selle sarja kohta on väljakutse grupis ka üsna palju kirjutatud. Võiks ju arvata, et see võiks poistele peale minna, kuid ma tean hoopis tüdrukut, kellele see sari väga meeldib ning kel kõik need osad läbi on loetud.

Lugu räägib kahest vennast: Alrikist ja Viggost. Nad saabuvad Mariefredi väikelinna asenduskoju, sest nende ema on joodik ning viibib ravil. Poisid on veidi kasvatamatud ja mässumeelsed, seega pole üldse imeks pandav, et nad esimesel päeval uues koolis kohe sekeldustesse satuvad. Vihahoos lööb Alrik puruks lossi talveaia klaasseina ning poisid määratakse sealsetele aednikele õde-venda Estridile ja Magnarile appi. Viimased on aga tegelikult kunagise kloostri salajase vana raamatukogu hoidjad ning kaitsjad. Kaardid ennustasid, et neile saabub abiväge ning poiste näol on just sellega tegemist. Salapärasest raamatukogust kaob poiste "katsete" ajal loitsusau, mida siis üheskoos otsima hakatakse. Sau leitakse, kuid sellega pole lugu veel kaugeltki läbi...

See on selline kerge lugemisvara, kuid tuleb tunnistada, et minus suutis see põnevust tekitada küll. Tahaks juba teada, kuidas lugu edasi läheb. Kui palju neid raamatuid eesti keeles ilmunud ongi? 5 vist. Kui kõik need on nii õhukesed nagu esimene osa, siis kuluks selleks mul umbes 2,5 päeva. Selle nimel, et teaksin, mida tulevikus lastele lugeda soovitan, võiks ju Paxi "maratoni" ette võtta küll.

Põhjus, miks seda heaks lastekirjanduseks pidada, on ilmselt ka selles, et see võiks teiste kõrval kõnetada ka keerulisema eluga lapsi. Minus igatahes tekkis kohe kujutluspilt sellest, kuidas kõik pätipoisid (ja -tüdrukud, aga ka nende vennad-õed) jätavad pättuste tegemise, sest on vaja raamatukokku järgmist Paxi-sarja raamatut laenama minna.

Goodreads

Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
Loitsusau
(Nidstången, 2014)
Pax, 1. raamat
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
illustratsioonid ja kaane kujundanud Henrik Jonsson
Varrak, 2014
146 lk.

Sarah Moore Fitzgerald. Lootuse õunakook

Sellest raamatust on palju räägitud ja kirjutatud. Minu kätte sattus see ühe sündmuse läbi, mida oma poja klassiga läbi viisin. Mõtlesin, et loen selle raamatu läbi, enne kui raamatukokku tagasi viin. Selline alla 200-leheküljeline väiksemas formaadis ja suht suure kirjaga teine. Ühe-päeva-lugemine.

Iirimaa. Meg ja Oscar on noored, klassikaaslased, parimad sõbrad. Nad on naabrid. Nende kodud asuvad teineteisele väga lähedal ning toa aknad asuvad vastamisi. Nad veedavad niiviisi oma toast lahkumata teineteisega suheldes väga palju aega. Oscar on väga eriline poiss. Tal on võimed. Ta küpsetab kõige maitsvamat õunakooki, mida eales saanud oled. Ning ta tunneb, kui keegi hädas on, ning tõttab hädasolijat päästma, õunakook karbiga kaasas. Kõlab kummaliselt...

Kui Meg aga vanematega pooleks aastaks Uus-Meremaale kolib ning nende majja üüriliseks kolinud Palomast Oscari uus naaber saab, hakkab kõik kuidagi viltu kiskuma. Kirjavahetus Megiga katkeb, Oscar langeb koolis teiste pilke alla ning lõpuks ei näe ta muud väljapääsu, ta otsustab elust lahkuda.

Kuuldes Oscari kadumisest, kihutab Meg Iirimaale tagasi. Koos Oscari vennaga on nad ainukesed, kes keelduvad Oscari surma uskumast, sest surnukeha ei leita. Meg elab vaid suures lootuses, et Oscar on elus. Asjaolusid uurides saab ta jälile Paloma salasepitsustele ning seda raskemaks muutub loota, et poiss, keda ta armastab, võiks veel kunagi tema ellu tagasi pöörduda.

Vaatamata sellele, et kirjeldused on napid ning tegevuse jutustus võrdlemisi lüheldane – raamat koosneb vaheldumisi Megi ja Oscari jutustustest –, on tegemist tõsiselt hingemineva looga. Mul on väga raske uskuda, et Paloma-suguseid inimesi on olemas. Samas, selliseid täiskasvanuid leidub tõesti, miks siis ei võiks ka selliseid lapsi olla. Ma arvan, et see raamat võiks õpetada noortele, aga miks mitte ka täiskasvanutele, et ära kahtle oma tunnetes, ütle need välja, sõbrad on need, kes armastavad sind sellisena nagu sa oled.

Ei juhtu kuigi tihti, et mõtleksin sellele, mis pärast raamatu lõppu edasi saab. Selle raamatu puhul mõtlesin. See polnud mingisugune fantaasia, vaid see, mis edasi sai, oli juba raamatusse sisse kirjutatud, seega pole kahtlustki, et just nii see olekski edasi läinud.

Mulle pakkus see raamat väga meeldiv üllatuse. Väljakutse raames võiks seda lugeda nt "Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamatu" punkti all.

Goodreads

Fitzgerald, Sarah Moore, 1965-
Lootuse õunakook
(The Apple Tart of Hope, 2014)
inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
182 lk.

Teet Kallas. Verine padi

31. "Loomingu Raamatukogus" ilmunud raamat

Raamat ilmus 1971. aastal järjekorranumbriga 31. Selles on 4 novelli: "Ettekandja Nadja", "Hea, et ta surnud on", "Verine padi" ja "Kunstniku elu".

Novellis "Ettekandja Nadja" istuvad kohvikus kaks kunagist koolivenda ning meenutavad olnud aegu. Kohviku ettekandjas tunnevad nad ära naise, kellega neil paar aastat tagasi juhuslikult kokkupuuteid oli.

"Hea, et ta surnud on" on esiti jahmatama panev, kuid lõpuks koorub sellest veidi tragikoomiline lugu välja. Klubis saab kokku kamp kultuuriinimesi ning joovad rummi. Äkki tuleb nende seltskonda purjus härra, kes joob tühjaks nende pitsid, sõimleb pisut ning läheb minema. Üks "kannatanutest" tunneb temas ära traagilise saatusega poeedi ning lõpuks tõdevad kõik: hea, et ta surnud on.

"Verine padi" on õnnetu armastuslugu. Jaanus on tehasetööline, Malle aga üliõpilane. Ühel õhtul Malle üüritoas tekib neil riid. Malle tahab Jaanuse maha jätta. Ei ole selge, kas lõi vindine Jaanus Mallet või kukkus tüdruk ise endal huule lõhki, millest voolav veri määris ära padja, kuhu tüdruk siis oma pea surus. Järgmisel päeval tööl olles kuuleb Jaanus uudist, et üks noor naine on ära vägistatud. Õhtul läheb ta Malle juurde, keda pole kodus, kuid Jaanus kütab ahju, joob ning jääb Malle voodisse magama. Ta ärkab häälte peale ning põgeneb, sest ukse taga on miilits. Algab unenäoline põgenemine. Lõpuks läheb mees ise miilitsajaoskonda ning annab ennast üles, kuid järgmisena ärkab hoopis hullumajas. Vot ei teagi, kas ta kujutas kogu seda tagaajamist endale hoopis ette või mitte.

"Kunstniku elu" kujutab killukest elukunstniku elust. Paan on maalikunstnik, luuletaja, kirjanik ning käitub avalikus ruumis (peamiselt mööda baare käies) ka vastavalt. Kuid tegelikult on ta hoopis öövalvur, kes põgeneb nii oma mõttetuna tunduva argipäeva eest.

Ma pole Teet Kallast varem lugenud. Arvan, et nende novellide lugemine on hea algus tema loominguga tutvumiseks. Kuigi kokkuvõttes ei olnud see minu jaoks midagi eriliselt nauditavat, jäin siiski rahule – täitsa tore lugemine – ning pole välistatud, et tulevikus tema loomingut veel ette võtan.

Goodreads

Kallas, Teet, 1943-
Verine padi
Perioodika, 1971
Loomingu Raamatukogu 31/1971
61 lk.