Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.

Friedebert Tuglas. Väike Illimar

17. Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu (1937)
H. Mugasto ja A. Laigo puugravüürid
kaanekujundus: R. Kaljo
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
363 lk.

Goodreads

Ei ole ilmselt kellelegi uudis, et Tuglas Ahjaga väga tugevalt seotud on ning "Väike Illimar" tema enda lapsepõlve kujutab. Ahjat selles raamatus kordagi ei mainita, küll aga selle kandi teisi külasid: Kosova, Lotvina (Lootvina), Kärsa jt. Raamatut lugedes tekkis soov seda kanti põhjalikumalt uudistada.

Selgitamaks välja raamatu esmast ilmumisaega, kaevusin e-kataloogi ESTER. Väikese pusimise peale sai mulle selgeks, et esimene trükk ilmus 1937. aastal, kuid see oli vaid praegusest pool, nö I osa. 1938 ilmus 2. trükk ning 1939 2. täiendatud trükk (II osa). Ühtede kaante vahel ilmus raamat esimest korda 1945. aastal. Raamat, mida mina lugesin oli "Väikese Illimari" 5. trükk. See raamat kuulub mu emale (kuid selle asukoht on minu raamaturiiulis). Ta sai selle, kui ta oli 10-aastane. Seega väikest viisi perekonnareliikvia, mistõttu lisandus lugemisele veidike pühaduseloori. Ma arvan, et kui ma oleks lugenud mõnda kaasaegsemat väljaannet, oleks emotsioon kesisem olnud.

Raamat räägib väikesest poisist Illimarist, kes kasvab mõisa aidamehe perekonnas. Täpset vanust ei ole öeldud, ta on veel liiga noor, et koolis käia, kuid piisavalt suur, et üksipäini koduümbrust uudistada. Lugu hõlmab ühe aasta poisi elust. Selle aja jooksul juhtub palju, ta kogeb eluringi olemust - sündi ja surma, vahele ka kosjaskäimist.

Raamat annab väga eheda, vahetu pildi kunagisest (ilmselt 19. sajandi lõpp, kui vaadata Tuglase eluaastaid) elust mõisas ühe väikese poisi silme läbi, olemata sealjuures lapsik. Tegelased on väga värvikad, üldine olustik väga kodune ja soe - helge lapsepõlv, milles on nii rõõmu, aga ka muret. Mõnus oli lugeda juba veidi arhailiseks muutunud eesti keelt. Kuid selletõttu jäi mõni koht ka väga arusaamatuks, nt (lk. 136):

Sepa lapsed tarvitasid mõnikord omavahel tülitsedes vanemailt kuuldud sõimusõnu. Ja nüüdki hüüdis Ludis, teadmata kellele:
"Kutukribi, lääpa!"
Avvuse Eedi pistis lelle-Leksile:
"Ta nimetas sind kutukribiks. Kas sa jätad?"
Ja Leksi hing kargas kohe täis:
"Keda sa, kops, trötsid?"

Mulle igatahes tundub, et see on 19. sajandi slängi näide.

Raamatus on palju kohti, mis veidi muigama ajab, kuid päris naerma ajas mind järgmine lõik (lk. 234):

Nii räägiti kellestki Jeenu-Eevast väga kurbi asju, ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmas, kui neist loeti. Ainult see veel trööstiski, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaidki vintsutusi ometi piltilusaks jäid. Kuid just selle peale ütles isa: "Lori! Katsu ise kümme aastat kartulikoopas elada ja siis veel piltilus olla!" Tädi Liisa oli aga sellest haavunud: "Siin on öeldud, et kaljukoopas. Ja see on hoopis teine asi. Ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõesti sündinud lugu." – "Hee," naeris isa, "või tõesti sündinud! Selleks ju säärased meistrid ongi, et sihukesi asju välja mõelda ja trükki anda. Puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees!"

Nüanss, et raamatus kirjutatakse teatud sõnu (ja nimesid) nii nagu laps neid kuuleb ja kujutab, lisab loole ehedust veelgi. Jenoveva pole ainus näide. Nt on ka "kristlasest" saanud selles raamatus "ristlane".

Soovitan kindlasti "Väikest Illimari" lugeda, kes seda veel teinud pole. Raamat on ka Digaris allalaetav (kahjuks sisaldab vaid esimest osa): 1937. aasta trükk (pdf) ja 2014. aasta e-raamat (epub).

Virginia Woolf. Proua Dalloway

16. Raamat millest on juttu teises raamatus

Woolf, Virginia, 1882-1941
Proua Dalloway
(Mrs. Dalloway, 1925)
tõlkinud Riina Jesmin
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 10. raamat
216 lk.

Goodreads

Valisin selle raamatu grupi väljakutse teemade albumist. Kuna see oli mul endal kodus olemas, siis oli otsus kiire ja kerge. Ma pole Woolfi varem lugenud, kuid temast palju kuulnud - vist isegi filmi "Tunnid" olen näinud - seega olid mingisugused ootused olemas.

Lugu räägib inglise kõrgseltskonda kuuluvast proua Dallowayst. Õigemini vaid loetud tundidest tema elus, kui ta korraldab üht järjekordset peoõhtut Londoni koorekihile. Kuid jutustuse käigus heidetakse palju pilke ka tegelaste minevikku.

Kuigi see raamat oli suhteliselt õhuke ning edenemisele oleks pidanud ka keskmisest suurem tähesuurus kaasa aitama, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi süveneda. Mõtted olid hüplikud, laused väga pikad (väga palju kasutatakse semikoolonit). Ei suutnud eristada, kust üks tegevusliin lõppeb ja teine algab - loos oli ka kellelgi Septimusel oma roll. Ühesõnaga minu jaoks üks väga segane lugu.

Hea uudis on aga see, et olen oma lugemisgraafikuga umbes kuu aega ees.

Lucy Maud Montgomery. Roheliste Viilkatuste Anne

Montgomery, Lucy Maud, 1874-1942
Roheliste Viilkatuste Anne
(Anne of Green Gables, 1908)
tõlkinud Piret Ruustal
illustratsioonid Sybil Tawse
Huma, 2001
Lastekirjanduse klassika
392 lk.

Goodreads

Lucy Maud Montgomery on kanada kirjanik, kes oma tuntuse saavutaski "Roheliste Viilkatuste Anne'iga". Goodreadsi andmetel on Anne'i sarjas ilmunud kokku 9 raamatut. Eesti keeles on ilmunud 2 esimest.

See on lugu punapäisest tüdrukust Anne'ist, kes on jäänud orvuks ning kelle 60ndates eluaastates õde-venda 11-aastasena lapsendavad. Rohelised Viilkatused on talu, kuhu Anne ekslikult elama asub. Ekslikult seepärast, et tegelikult sooviti lapsendada poissi. Kuid Anne oma siira oleku ja fantaasiküllasusega suudab vanakesed esimestest hetkedest ära võluda. Naabertalus elavast Dianast saab tema parim sõbranna ning koos satutakse igasugustesse sekeldustesse. Samas veab Anne ka vägikaigast paar aastat vanema Gilbertiga, keda iga hinna eest püüab õppeedukuses edestada.

Lapsena vaatasin selle raamatu põhjal tehtud teleseriaali ja mulle see väga meeldis. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et lugesin ka raamatut (Illustreeritud klassikavaramu sarjas ilmunud raamatut põhimõtteliselt ei lugenud). Ootused olid igatahes kõrged. Kahjuks pidin veidi pettuma, kuid kuna ma pole raamatu sihtgrupp, siis ma ei võta seda kuigi tõsiselt. Teises pooles hakkasid Anne'i pikad monoloogid mind veidi häirima, olin neist lihtsalt tüdinud, kuid õnneks kompenseeris seda tegevuse huvitavamaks muutumine. Raamatu lõpetanud, oli huvi edasise suhtes igatahes piisavalt suur, et teine osa ("Avonlea Anne") oma lugemislisti lisada. Ma ei välista, et seda raamatut tagasi raamatukokku viies juba järgmist osa koju ei too. Kui edaspidigi huvi säilib, loen ilmselt ka järgmised osad. Need aga juba inglise keeles.

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika

15. Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s

Mikita, Valdur, 1970-
Lindvistika ehk Metsa see lingvistika
HM, 2015
236 lk.

Goodreads

Sel nädalal on see raamat Rahva Raamatu müügitabelis 7. kohal, Apollos 3. kohal. Mina ostsin raamatu märtsi algul, siis oli koht RR tabelis veel kõrgem. Täna on juba märtsi teine pool - kaua loetud kaunikene. Järgisin Mikita soovitust raamatut väikeste ampsudena manustada (vaata siit). Kuid mida aeg edasi, seda raskemaks see kujunes.

Algus ongi selline veidi kuivem, raskesti seeditav. Kirjutab peamiselt eesti keelega seonduvast. Teine pool on aga palju lahedam. Peatükki "Õnnistatud eesti ruum" lugedes vaevalesin kõhukrampide käes. Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nii palju naernud olen (võiks vabalt panna pööraselt naljaka raamatu kategooriasse). Tema nägemus asjadest on niivõrd lihtne, samas sügav. Seosed on väga loogilised (minu jaoks), et paneb imestama, kuidas ma ise selle peale pole tulnud. Mul on hea meel, et ta need ja veel palju muudki välja ütleb. Tõsiselt pahviks lööb ta aga oma innovatiivsete ideede ja tulevikunägemusega Eestist, eestlastest, eesti keelest ja kultuurist. Ma olen lihtsalt sõnatu, et ei oska midagi rohkem kosta. Lugege Mart Juure arvustust.

Andrus Kivirähk. Maailma otsas

Kivirähk, Andrus, 1970-
Maailma otsas.
Pildikesi heade inimeste elust
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2013
388 lk.

Goodreads

Ei teagi kohe, kust alustada. Lugesin seda päris pikka aega (3 nädalat). Mitte sellepärast, et see oleks igav olnud. Lihtsalt oli muud tegemist ja mitu raamatut lugemisel. Nagu pealkirigi ütleb, on seal pildikesed heade inimeste elust. Head on nad tõesti, haruldaselt head isegi. Kas teil naaber, kes laseb kontvõõraid enda koju pissile? Kas teil on naaber, kes teile heast südamest kottide viisi kartuleid veab? Seda nimekirja võiks veelgi täiendada. Tegelikult moodustavad nad isegi sellise tutvusringkonna, üks on teise tuttav (naaber) või tuttava tuttav, mingisugust liini pidi üksteisega seotud. Seal on nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Kõik tõsiselt head inimesed. Saavad omavahel hästi läbi ega riidle väga ka ülejäänud inimestega. Ainus moment, kus keegi sellest käitumismustrist erinevalt käitus oli olukord, kus vanaproua Malle oma poja Kaljuga kalmistul käis ning proua ebaviisakalt ühe härra eest ära jooksis, sest vanaproua sõbranna teadis kedagi, keda oli kalmistul kahtlaste meeste poolt rünnatud. Aga andestame selle kummalise käitumise, sest ilmselgelt oli selle taga vanamemmele iseloomulik ettevaatus.

Minu lemmiktegelane on aga Ülo, kes peab baari "Opossum", kus paljud raamatu tegelased armastavad koos käia. Ülo on üksik mees, kes oma baari just siis kinni paneb, kui selleks tahtmine tuleb, ning koju raamatut lugema läheb. Ülo armastab klassikalist kirjandust - Hugo, Tolstoi, Tammsaare. Ta armastab raamatuid napilt rohkem kui naisi. Väga ainulaadne mees. Kui keegi lugemise väljakutse teemal "Raamat, millest on juttu teises raamatus" raamatut vajab, siis võib julgelt sellesse raamatusse vaadata. Lugemishuvilisi tegelasi on seal teisigi.

Raamatus on ka üks selline müstiline juhtum. Minu arvates annab see seik veidi juba üksluiseks kippuvale loole hetkeks särtsu. Sellele järgneb aga arusaam, mis selle raamatu sõnum on. Inimesed ihkavad tihti kusagile mujale - kuhugi, kus neid ei ole ehk maailma otsa, mõtlemata sellele, et võibolla nad ongi juba seal, maailma otsas. Elu on just selline, nagu sa ise selle elad, olenemata kohast.

Raamat sai 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (proosa).

Alexandre Dumas. Krahv Monte-Cristo

14. Erakordselt halva kaanekujundusega raamat

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Krahv Monte-Cristo I
(Le comte de Monte-Cristo, 1844)
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1987
622 lk.




Krahv Monte-Cristo II
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1988
591 lk.

Goodreads

Valisin selle punkti alla selle raamatu, sest kogu selle "Põneviku" sarja kujundus mõjus mulle lapsena vägagi hirmutavalt. Ma ei tea miks, aga tundsin selle vastu antipaatiat, eriti selle imeliku pruuni tausta suhtes. Õnneks raamatu sisu on kujundusega pöördvõrdeline. See haaras mind kohe, esimesest peatükist kuni teise raamatu viimase peatükini. Juba see, et teise osa kohe esimese järel lugesin, on märk suurest sümpaatiast selle loo vastu. Esimese osa lugemist alustasin raamatukoguraamatuga, kuid selle lõpetasin juba oma isiklikku raamatut lugedes. Kuigi see on pea 200 aastat tagasi kirjutatud, kõnetab see lugu väga tugevalt praegugi.

Prantsusmaa, 19. sajandi algus. Napoleon on saadetud asumisele Elba saarele. Edmond Dantes on noor meremees, kelle koduks on Marseille. Tema pruudiks on ilus katalaani tüdruk Mercedes. Nad plaanivad abielluda, kuid kihluspeol noormees arreteeritakse. Teda süüdistatakse Napoleoni pooldajate vandenõus osalemises. Vaatamata sellele, et ta on täiesti süütu, veedab ta järgmised 14 aastat vanglasaarel pimedas üksikkongis. Ta kohtub kaasvangi - preestriga, keda hulluks peetakse, sest lubab enda vabastamise eest miljoneid maksta. Nad saavad headeks sõpradeks. Edmond avastab, et tema õnnetus saatuses on süüdi inimesed, keda ta pidas oma sõpradeks, ning vannub neile kättemaksu. Kavalusega õnnestub Edmondil vanglast põgeneda ning otsib üles varanduse, mille asukoha preester talle avaldas. See asub Vahemeres Monte Cristo saarel. Edmond leiab varanduse ning temast saab krahv Monte Cristo. Ta on vaba ja ta on rikas. Tal on nüüd kõik võimalused, et alustada oma missiooni - kätte maksta.

[---] maailmas ei ole õnne ega õnnetust, on vaid ühe seisundi võrdlemine teisega, selles on kogu lugu. Ainult see, kes on tunda saanud äärmist õnnetust, on võimeline tundma äärmist õnne. Inimene peab olema tahtnud surra, [---] et teada, kui hea on elada.