Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.

Charles Dickens. A Christmas Carol

11. Raamat, mida loed originaalkeeles (v. a. eesti keeles)

Dickens, Charles, 1812-1870
A Christmas Carol (1843)
The Floating Press, 2009
153 lk.

Goodreads

Ebenezer Scrooge on ärimees, kes hoolib vaid rahast. Ta on külm ja kalkuleeriv ning temas puudub elurõõm. On jõululaupäev. Tema äripartneri surmast möödub täpselt 7 aastat. Hiline pärastlõuna, väljas udutab ja külmetab. Väljas ruttavad inimesed rõõmsas jõulusaginas. Ta põlgab jõulupühi ja rõõmu jagamist, keeldub õepoja küllakutsest ning käsib sekretäril järgmisel päeval, jõulupäeval varakult tööle ilmuda. Õhtul kodus aga ilmutab talle ennast tema surnud äripartner, kes annab teada, et sel ööl ilmuvad tema juurde veel kolm vaimu. Need viivad ta ajarännakule tema minevikku, olevikku ja tulevikku. Sellega mehe süda sulab ning ta saab aru, mis elus tegelikult tähtis on.

"Suured lootused" oli seni ainus Dickensi teos, mida lugenud olin. "A Christmas Carol" võib esmapilgul tunduda lastele mõeldud muinasjutuna ja ilmselt seda enamasti nii serveeritaksegi, kuid minu arvates on selle iva siiski mõeldud täiskasvanutele. Arvestades aega, kui palju aega on möödas selle kirjutamisest, siis minu arvates on see tänasel päeval ikka veel vägagi teemakohane. Jah, inimesed, kel on raha, võivad jõulude ajal praegugi väga helded olla, kuid kahtlen, kui palju selles on siiski seda puhast jagamisrõõmu ning kui helded need inimesed muul ajal on. Selle loo moraal on inimloomuse üldisel muutumisel, lihtsalt jõulud on parim aeg selle muutuse läbiviimiseks. Arvan, et inimese heldus ei olene tegelikult rahakoti paksusest, vaid südame suurusest. Kuid ka rikkal inimesel võib olla suur süda.