Alexander Genis. Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra

Alustasin selle lugemist juba augustis. Võtsin selle raamatu ette, sest see oli hommikul kohvi kõrvale palju käepärasem lugemisvara kui "Ohakalind". Unustasin ennast kohe lugema ning kohv jahtus... Kui lõpuks kohvi siiski joodud sai, ei tahtnud raamatut käest panna. Sundisin ennast.

"Ohakalind" sai loetud ning nii jäi seegi minust köögilauale vedelema. Seal leidis selle minu tädi, kelles tekkis huvi seda lugeda. Ta pidi selle raamatukogust võtma, sest mul oli kavatsus see siiski lähiajal läbi lugeda. Kuid sinna ta jäi. Kolis köögilaualt kirjutuslauanurgale suure kuhja lastekirjanduse alla. Kuni ühel novembrikuu päeval lasteraamatuist küllastunult tuli soov millegi rammusama järele.

Rammus on see raamat tõesti. Vähemalt minu jaoks. Ei suutnud seda lõpuni läbi seedida. Arvan, et sellest pole hullu, sest seda suudavad ilmselt vaid kirjandusest ja raamatutest läbi imbunud tüübid, kelleks mina ennast teps mitte ei pea. Mulle meeldis seda lugeda, sest mõtted, millele suutsin kaasa mõelda, olid väga väärt mõtted. Arvan, et see ei ole raamat, mida ühe jutiga kaanest kaaneni läbi lugeda, vaid seda tulekski manustada väikeste ampsudega, neid põhjalikult nautides ning koostist mõistatades – nii nagu hõrgutisi. Raamatusõbra pikantne hõrgutis – maitseb väga või ei maitse üldse, see on maitse (loe:suhtumise) küsimus.

Goodreads

Genis, Alexander, 1953-
Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra
(Уроки чтения: камасутра книжника, 2013)
vene keelest tõlkinud ja järelsõna: Toomas Kall
kujundanud Asko Künnap
Kultuurileht, 2016
221 lk.

Lugemise väljakutse 2016 kokkuvõte

 Lugemise väljakutse 2016 on minu jaoks edukalt lõppenud.

247 päeva (koguperiood 291 päeva: 6. jaanuar – 22. oktoober)
16 932 lehekülge
keskmiselt 68,6 lk/päevas

Väljakutse pakkus vähe ebameeldivaid, oluliselt rohkem meeldivaid elamusi. Mõned raamatud olid lausa nii head, et oma lemmikute hulka arvan: "Vihakobarad", "Krahv Monte-Cristo", "Siddhartha", "Hommiku pool Eedenit", "Jane Eyre", "Kolme katku vahel", "Surm lumes", "Põrgupõhja uus Vanapagan" ja "Marsi kroonikad". Avastasin enda jaoks John Steinbecki ja Jaan Krossi, keda nüüd oma lemmik kirjanikeks pean. Kindlasti loen ka nende suurepäraste meistrite teisi teoseid ning julgen neid ka teistele soovitada.

Ootan põnevusega järgmise aasta väljakutset.

Loetud raamatud:

Jaanuar

■Raamat, mis on ilmunud aastal 2000.
CormacMcCarthy. Kõik need ilusad hobused.

■Noortekas.
Veronica Roth. Lahkulööja.

■Võlukunsti raamat.
J. K. Rowling. Harry Potter ja tarkade kivi.

■Pööraselt naljakas raamat.
Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus.

■Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia.
John Steinbeck. Vihakobarad.

■Raamat, mille peategelane on laps.
Lewis Carroll. Alice Imedemaal.

■Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba möödas.
Arthur C. Clarke. 2001: Kosmoseodüsseia.

■Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas.
Andris Kolbergs. Mees, kes jooksis üle tänava.

Veebruar

■Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime esimese tähega.
Dan Brown. Inglid ja deemonid.

■Raamat, mille tegevus toimub haiglas.
Ken Kesey. Lendas üle käopesa.

■Raamat mida loed originaalkeeles (v.a. eesti keeles).
Charles Dickens. A Christmas Carol.

■Raamat, mille pealkirjas on kuu või aastaaja nimetus.
Mati Unt. Sügisball.

■Raamat žanrist, mida sa pole enne lugenud.
Edgar Allan Poe. Poeem Ronk ja teised luuletused.

■Erakordselt halva kaanekujundusega raamat.
Alexandre Dumas. Krahv Monte Cristo.

Märts

■Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s.
Valdur Mikita. Lindvistika.

■Raamat millest on juttu teises raamatus.
Virginia Woolf. Proua Dalloway.

■Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud.
Friedebert Tuglas. Väike Illimar.

■Muinasjutt.
C. S. Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp.

■Kaasaegne Eesti kirjaniku teos.
Meelis Friedenthal. Mesilased.

■Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms.
Aapo Ilves. Muinasjutud lastele ja suurtele.

■Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul).
Ernest Hemingway. Vanamees ja meri.

Aprill

■Detektiivilugu.
Camilla Läckberg. Jääprintsess.

■Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat.
Hermann Hesse. Siddhartha. Hommikumaaränd.

■Sinu lemmikraamat (loed uuesti mõnd oma lemmikraamatut).
Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy.

■Raamat, mille oled saanud kingituseks.
Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid I osa.

Mai

■Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamat.
Andrus Kivirähk. Karneval ja kartulisalat.

■Raamat "Moodsa aja" sarjast.
Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu.

■Raamat, mille kaas on sinu lemmikvärvi.
Michio Kaku. Tulevikufüüsika.

■Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
Gerda Kordemets. Klass.

■Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge.
John Steinbeck. Hommikupool Eedenit.

■"Loomingu raamatukogus" ilmunud raamat.
Teet Kallas. Verine padi.

■Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust.
Eduard Vilde. Mahtra sõda.

Juuni

■Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016.
Paula Hawkins. Tüdruk rongis.

■Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal.
Heli Künnapas. Minu ilus elu maal.

■Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015 aastal loetud raamatute põhjal.
Lars Kepler. Hüpnotisöör.

■Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole.
Charlotte Brontë. Jane Eyre.

Juuli

■Raamat, mille tegevus toimub 12.-16. sajandil.
Jaan Kross. Kolme katku vahel.

■Taasleitud vana klassika.
Anton H. Tammsaare. Ma armastasin sakslast.

■Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud.
Thomas Keneally. Schindleri nimekiri.

■Üks Minu-sarja raamat.
Justin Petrone. Minu Eesti 3.

■Luulekogu.
Kristiina Ehin. Emapuhkus.

■Raamat, mida soovitab lugeda mõni siinse grupi liige.
Sujata Massey. Surm lumes.

August

■Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad.
Donna Tartt. Ohakalind.

■Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat.
Michael Shaara. Surmainglid.

■Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud.
Anton H. Tammsaare. Põrgupõhja uus vanapagan.

■Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel.
Olavi Ruitlane. Kroonu.

■Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat.
Mark T. Sullivan. Vaimutants.

September

■Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu.
Vladimir Nabokov. Lolita.

■Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud.
Mart Normet. Minu Tenerife.

■Legendaarne raamat – kultusteos.
Ray Bradbury. Marsi kroonikad.

■Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook.
Elizabeth Gilbert. Söö, palveta, armasta.

■Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid.
Arthur Golden. Geiša memuaarid.

Oktoober

■ÜLLATUSTEEMA: Raamat kirjanikupalga saajalt (Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu).
Mihkel Mutt. Hiired tuules.

Mihkel Mutt. Hiired tuules

53. ÜLLATUSTEEMA: Raamat kirjanikupalga saajalt (Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu)

See raamat sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Loen meeleldi head eesti kirjandust. Võin ju nõustuda, et "Hiired tuules" on omas ajas tähtis teos, kuid mind see kahjuks ei haaranud. Ilmselt olen nii kõrge kunsti mõistmiseks liiga rumal.

Loo keskmes on kaks meestegelast: Victor Kakk ja Kalle Jermakoff. Victor on põline intelligent, tema lapsepõlve naabripoiss Kalle aga "kultuursete" juurteta autodidakt. Victor on kultuuriajakirjanik ja vabakutseline kirjanik. Kallest kasvab aga tunnustatud, veidi hullumeelne teatrilavastaja.

Victorit kujutatakse läbi raamatu väga üheplaaniliselt, olulisi muutusi tema elus ei toimu. Seevastu Kalle ja tema saatus on see värvikam pool. Ma arvan, et see ongi peamiselt lugu Kallest, kes saavutab oma ande toel suure tunnustuse, kuid kelle elu vaatamata sellele tõmbetuultes heljub. Kuigi ma päris selget paralleeli ei suudagi ette manada, miks raamatul selline pealkiri on, võib see tulenedagi sellest samast motiivist. Seda enam, et kirjade järgi on see satiiriline romaan, kus naeruvääristatatakse teatri kõrgema kunsti püüdlusi, mis 60ndatel–70ndatel Eestis aset leidis. Kui mõned kohad välja arvata, siis mina selles satiiri ära ei tundnud, aga nagu ma juba mainisin, on viga ilmselgelt minus. Mina nägin selles hoopis traagikat ning just nii see kokkvõttes ka mulle mõjus – kurvastavalt. Suure kurvastuse manab esile see, et lugu jutustatakse monotoonselt, emotsioonitult, mis mõjub ükskõiksusena "väikeste" inimeste (kes kunagi olid "suured") murede suhtes.

Raamatuga poole peal olles ning mõeldes, mida selles raamatus võiks kujutatud olla, arvasin, et selleks on põlise intelligendi ja uus-intelligendi vastandamine. Ma arvan, et päris võssi ma sellega ei pannudki. Vaatamata sellele, et autori soov oli pilada kõrgema kunsti tegemist, koorus minu arvates sellest loost ikkagi nii välja, et uus-intelligent on keegi, kes võib korraks ju tulla ja heleda leegiga põleda, kuid lõpuks jääb peale siiski põline haritlane, kes kõnnib ja jääbki kõndima juba sissetallatud rada.

Tundub, et Mutt armastab Dostojevskit. Jermakoffi komistuskiviks sai "Idioodi" lavastamine... Samuti mainitakse paar korda "Vennad Karamazoveid".

Kuigi mu riiulis on veel teisigi Muti raamatuid, kahtlen, kas ma neid kunagi loen. Mutt on minu jaoks liiga intelligentne oma varjatud satiiri ja võõrsõnade kasutamise tõttu. Olles aga otsekohene – minu jaoks lihtsalt liiga igav.

Goodreads

Mutt, Mihkel, 1953-
Hiired tuules (1982)
järelsõna: Maimu Berg
kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht,  Akadeemia, 2009
256 lk.

Arthur Golden. Geiša memuaarid

52. Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid

Raamatu lõpus tänuavaldustes selgub tõde, et see on fiktsioon. Geiša nimega Sayuri ja tema lugu on välja mõeldud. Kuid olustik õnneks reaalne. Ma pole pettunud, kuigi arvasin, et need tõesti on päris inimese memuaarid. Nimetagem neid päris inimeste memuaarideks, sest raamat toetub vestlustel reaalsete inimestega, kes olustikku ja kombeid tunnevad.

Raamatu läbivaks teemaks on võitlus. Oma koha eest ühiskonnas, kogukonnas, võitlus oma elu eest. Saatus. Aga ka armastus, salasoovid ja püüdlus õnne poole. Kuidas jääda ellu ning olla edukas, visatuna vette tundmatus kohas.

Chiyo on väike tüdruk, kes elab väikeses Jaapani kalurikülas. Tal on vanem õde, isa ja ema. Kuna ema on haige ja suremas, müüb isa oma lapsed ära. Tüdrukud viiakse Kyotosse, kus nad lahutatakse. Chiyo hakkab elama okiyas. See on koht, kus elavad geišad. Tema uueks perekonnaks saab "vanaema", "ema", geiša Hatsumomo ning samasugune väike tüdruk Kõrvits. Selles perekonnas puuduvad veresidemed, neid liidavad vaid ärihuvid. Chiyo elu on raske. Teda heidutavad uus elukorraldus, kiusu ajav Hatsumomo ning igatsus õe järele. Juhuslik kohtumine rikka ärimehega toob tema ellu uut hingamist ning määrab tema saatuse.

Tegevus toimub peamiselt 1930ndatel aastatel, kujutades Jaapani ühiskonda läbi geiša-traditsiooni. Hõlmab veidi ka 1940ndaid, aega sõja ajal ja pärast seda. Geišad on väga tähtis osa jaapani kultuurist. Nad on rikaste meeste meelelahutajad ja teenijad teemajades, kuhu need meelt on tulnud lahutama. Laulavad, tantsivad, mängivad pilli, täidavad joogiklaase, saadavad tualetti, aitavad kingi jalga. Edukamatel geišadel on ka danna – mees, kellele geiša on armukese eest, teeb kalleid kingitusi ning kannab kõik tema kulud. See pole midagi räpast ega häbiväärset, hoopis austatud ja väljapeetud.

Pärast Rei Shimura lugude lugemist tärkas minus suur huvi jaapani kultuuri vastu ning sellepärast oli ka see raamat minu jaoks väga huvitav. Kuid olen päris kindel, et isegi kui sihilik huvi puudub, siis pakub see raamat ikkagi positiivse lugemiselamuse. Selles on tundmatust, põnevust, ootamatuid pöördeid, nalja ja pisaraid, lõpuks aga ka suurt heldimust ja õnnejoovastust. Lugu on väga veenvalt ja lihtsalt loetavalt kirja pandud, mis panebki iga lugeja tegelastele kaasa tundma ja elama. See on väga hariv raamat. Seda peaks kindlasti lugema kõik need, kel eelarvamused geišade suhtes ehk jaapani kultuuri selles osas pimeduses kobavad.

Goodreads

Golden, Arthur, 1956-
Geiša memuaarid
(Memoirs of a Geisha, 1997)
tõlkinud Karin Suursalu
kaane kujundanud Artur Jurin
Sinisukk, 1998
596 lk.

Elizabeth Gilbert. Söö, palveta, armasta

51. Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook

Valisin selle raamatu selle punkti alla, sest söögile on pealkirjas ilmselge viide olemas. Mõned aastad tagasi vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi, millest ma kuigi suurde vaimustusse ei sattunud, kuid enamasti ongi ju raamat parem kui film.

See on Elizabeth Gilberti reisiraamat, mis hõlmab ühte aastat, mille jooksul elab ta kolmes riigis: Itaalia (kus ta sööb), India (kus ta palvetab) ning Indoneesia (kus ta armastab).

Algus oli piisavalt huvitav, et raamatut ikka ja jälle kätte võtta, kuid üsna peagi hakkasid pikad heietused tüütama. Pidevalt jõudis ta oma mõtetega samade asjade juurde. Lootsin "Söö" peatükist rohkem toidu kohta kuulda. Lugesin umbes pool raamatut läbi, siis viskasin käega. Mis ma ikka endast piinan. Muide, "Abielutõotusega" läks selles suhtes veel kehvemini. Järeldan, et Gilbert pole lihtsalt minu kirjanik.

Goodreads

Gilbert, Elizabeth, 1969-
Söö, palveta, armasta
(Eat, Pray, Love, 2006)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2010
380 lk.

Ray Bradbury. Marsi kroonikad

50. Legendaarne raamat – kultusteos

Ma arvan, et keegi ei kahtle, et tegemist on legendaarse raamatuga. See ilmus 1950. aastal, st enne veel, kui inimesed Kuule jõudsid. Kuulub kindlasti ulmeklassikasse, sellest on tehtud ka 3-osaline miniseriaal.

"Marsi kroonikaid" ei nimetata päris romaaniks, vaid pigem jutukoguks, sest sisaldab ka jutukesi, mis olid varasemalt juba ulmeajakirjades ilmunud (Wikipedia). Tõsi ta on, et ühtsust sel tegelaste osas pole. Oleme harjunud raamatuid lugedes samastama ennast mõne tegelasega, kuid mulle tundub, et ilmselgelt on selles raamatus peategelaseks hoopis ruum, koht, aga mitte inimene – planeet Marss. Selles valguses julgen ma seda küll romaaniks nimetada.

Tegevus toimub perioodil 1999 kuni 2026 (tinglikult võiks lugeda ka punkti all "Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba mööödas"). See on lugu Marsi koloniseerimisest. Algus oli sel veidi konarlik, sest marslased olid nutikad (või hoopis rumalad, kuidas keegi arvab). Seal juhtub võikaid, aga ka toredaid ja isegi naljakalt jaburaid lugusid. Kokkuvõttes nimetaks ma seda siiski üsnagi traagiliseks. See paneb paljude asjade üle järele mõtlema. See on raamat, mis näitab näpuga inimkonna peale ning äratundmine on loodetavasti igale lugejale kerge tulema.

Raamatu lugemine meenutas mulle veidi kogemust, mille sain Asimovi "Asumiga". Need on enam-vähem sama mahuga. Lugema asusin suur õhinaga, veidi aja pärast tekkis väike pettumus, kuid lõppes suure "pauguga". Mõlemad on väga head ulmekad.

"Marsi kroonikad" meeldib mulle rohkem kui Bradbury kõrgelt hinnatud "451 Fahrenheiti" (lugesin 2014. aastal). Muide, ka "Marsi kroonikates" on raamatute põletamise motiiv sees.

Goodreads

Bradbury, Ray, 1920-2012
Marsi kroonikad
(The Martian Chronicles, 1950)
inglise keelest tõlkinud L. Ariva
kaas: E. Palmiste, T. Soo
Eesti Raamat, 1974
Mirabilia
192 lk.

Mart Normet. Minu Tenerife

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Täna hommikul lõpetasin "Lolita". Kuna olen veidi oma korrigeeritud lugemisgraafikust maas, tuli kähku järgmine raamat ette võtta. Ostsin "Minu Tenerife" Rahva Raamatust e-raamatuna (sest kohalikus raamatukogu seda pole ning keskkogus väljas ning poest saab e-raamatu kohe kätte) kell 9 ja kella 17ks oli raamat läbi. E-raamatus on 205 lehekülge, paberraamatus 264. Tõsi, raamat sisaldab ka pilte, kuid sellele vaatama oli see minu lugemiskiirust (või pigem mahtu) arvestades päris palju. Sama palju lugesin ühe päevaga vist viimati siis, kui ilmus Lagercrantzi  "See, mis ei tapa".

Ma pole kunagi Tenerifel käinud, kuid juhuse ja õnne tahtel külastasin 2009. aasta kevadel Gran Canariat, mis ei asu Tenerifest kuigi kaugel. Võib öelda, et olen Tenerifet oma silmaga näinud, sest Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim punkt Pico de Teide on Gran Canarialt selge ilmaga nähtav.

Nagu selgus ja Normet ka ise mainib, ei ole need kaks saart kuigi erinevad. Kogesin seda lugedes tõesti äratundmisrõõmu. Kahtlustan, et kui ma poleks kunagi Kanaaridel käinud, ei oleks see raamat minu jaoks nii köitev olnudki. Kuid kindlasti on minu sümpaatial selle raamatu vastu oma osa ka autori ladusal vestmisoskusel (Dagmar Normet on tema vanaema), lahedal huumoril ning tasakaalul selles, kui palju huvipakkuvat kirjutab ta saare ning oma isikliku elu kohta. Kuigi ma polnud Gran Canariast kuigi suures vaimustuses, ilmselt ka oma süül, siis see raamat tekitas tõsise tahtmise uuesti proovida, aga seekord Tenerifet.

Goodreads

Normet, Mart
Minu Tenerife. Noor pensionär
kujundaja Anna Lauk
Petrone Print, 2014
205 lk.