Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

35. Raamat, mille pealkirjas on värv.

Romaani sündmused leiavad aset 17. sajandi puritaanlikus Bostonis. Loo keskmes on Hester Prynne'i ja kirikuõpetaja Arthur Dimmersdale'i ebaseaduslik armulugu ning sellest sündinud tütar Pearl. Lugu saab alguse siis, kui Hester on abielurikkumises süüdi mõistetud ja peab karistuseks kandma kleidile tikitud A-tähte - A nagu abielurikkuja.

Sissejuhatus oli väga pikk. Väidetavalt selgitab autor seal romaani saamislugu. Ma ei tea, ma ei lugenud seda läbi, sest ei suutnud üldse "kohal olla".

Teema seostus mulle veidi "Ogalindudega", keelatud suhe preestriga jne. Selles raamatus oli olustik muidugi hoopis teine. 17. sajand ja rangelt usklik kogukond. Imestan, et sellise asja eest automaatselt surmanuhtlust ei rakendatud. No jah, elamine alanduses on üleastujale ilmselt paremaks karistuseks kui poomine.

Pidin lugemisel endale pidevalt meelde tuletama, millal see raamat kirjutatud on - 19. sajandil, sest stiililt erineb see oluliselt sellest, mida enamasti loen. See on jutustav, ka seal, kus ma lugejana oleks tahtnud dialoogi, ning ise kaude mingisuguse moraalini jõuda polnud võimalik. Seega, selleks, et mitte pooleli jätta, tuli võtta seda sellisena nagu see on. Õnneks pole raamat kuigi paks, sest lõputult poleks ma suutnud nende asjaoludega arvestada.

Loos ei heideta kuigi palju valgust eelnevatele sündmustele ehk sellele, kuidas üldse suhe tekkis jne. Minul igatahes tekkis lugedes suurem huvi hoopis selle vastu. Seda enam, et üheks raamatut läbivaks jõuks on Hesteri seaduslik abikaasa. Huvitav, kas sellele raamatule on keegi eelloo kirjutanud...

Hawthorne, Nathaniel, 1804-1864
Tulipunane kirjatäht
(The Scarlet Letter, 1850)
inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Romaaniklassika 67. raamat
189 lk.

Dave Eggers "Ring"

18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub.

"The Circle" jõudis kinodesse sel kevadel. Ma ei käinud seda kinos vaatamas, sest raamat oli lugemata ning ei tahtnud lugemiselamust ära solkida. Vaatasin filmi arvutist pärast raamatu lugemist. Nüüd tean, et väga hea, et ei käinud kinos, sest film on raamatuga võrreldes haltuura.

Mae Holland on noor naine, kes oma sõbranna Annie abil saab tööle mainekasse internetikompaniise, Ringi. See on nagu omaette maailm, sest linnakus on olemas kõik eluks vajalik ning ettevõtte hoolitseb oma töötajate eest eeskujulikult. Särava pealispinna all aga kavandatakse "ringi" sulgemist ehk lisaks erasektorile ka avaliku sektori "vallutamist". Soovitakse luua uus ühiskond, kus absoluutselt kõike salvestatakse ning kõigil on ligipääs sellele informatsioonile.

Raamatus käsitletakse kõiki peamisi sotsiaalmeediat ning virtuaalmaailma puudutavaid teemasid. Inimesed ei suhtle enam vahetus ruumis, vaid interneti vahendusel. Suurt tähtsust omistatakse laikimisele, kommenteerimisele ja jagamisele - kõigele sellele, mis meile sotsiaalmeedia kasutamisega seostub. Mida aktiivsem sa selles oled, seda kõrgemalt sind hinnatakse. See on surnud ring. Selleks, et tipus püsida, peab päevanormi ära tegema ning rohkemgi. Teravalt tõstatub ka privaatsuse küsimus. See on tugevalt seotud inimeste julgeoleku ja turvalisusega. Kui palju on ühiskond valmis füüsilise turvatunde nimel oma privaatsusest loobuma? Kui igasugune tegevus igal ajal on jälgitav ning talletatud, siis kaob ka kuritegevus? Üksikisik ja tema privaatne ruum ei kuulu enam talle endale, vaid kogu ühiskonnale.

Kõik see tekitas minus võrdlemisi suurt kõhedust. Kuid mis avaliku sektori kaaperdamist puudutab, siis selle koha pealt võib Eesti ilmselt kergemalt hingata. Raamatu tegevuses olid riigi infosüsteemid puudulikud ning Ringi plaan oli pakkuda avalike teenuste vahendamiseks enda omi, millega ilmselgelt kaasneb olukord, kus võim inimkonna üle läheb Ringi ladviku kätte. Kuna Eesti oma e-riigiga on ilmselgelt maailma tipus, siis sellist olukorda ilmselt karta pole vaja. Kuid kindlasti tuleks silmad lahti hoida, mis toimub mujal maailmas. Muidugi ma teadsin juba varem, mis see Eesti e-riik endast kujutab jne, kuid seda raamatut lugedes adusin selle põhimõttelist olemust ning seda, kui kahtlane oleks tulevik, kui seda ei oleks. Kindlasti vaatan oma internetikasutusele nüüd ka veidi teismoodi, teadlikuma ning kahtlustavama pilguga kui varem.

Raamatu lõpp oli minu jaoks esialgu pettumus, kuid hiljem järele mõeldes sain aru, et just nii peabki olema. Kui kõik hästi oleks lõppenud, nii nagu ma seda ette kujutasin, ei jõuaks raamatu sõnum lugejale kohale. See raamat on hoiatus ning seda tuleb tõsiselt võtta. See peabki kõhedust ning ebamugavustunnet tekitama. Kohustuslik kõigile internetikasutajatele!

Miks ma ütlesin, et film on haltuura? Sest sellest on välja jäänud liiga palju sellest, mis raamatus olemas on. Film on raamatu kõrval kuiv, välja on jäänud kõige intrigeerivamad, huvitavamad, erutavamad episoodid. Kes filmi näinud, peaksid kindlasti raamatut lugema, sest ainult filmi najal jääb ettekujutus kogu teemast lihtsalt puudulikuks, pealiskaudseks.

Eggers, Dave, 1970-
Ring
(The Circle, 2013)
inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum
Varrak, 2015
366 lk.

Enn Vetemaa "Monument"

38. Autori debüütromaan.

Autor ise nimetab seda pigem jutustuseks, mõnikord ka lühiromaaniks, kuid fakt on see, et ilmumise ajal (1965) oli see tema mahukaim teos.

Mina-tegelane Sven Voore on Moskvast õpingutelt naasnud kunstnik. Kogu raamatu tegevus keerlebki kunstiringkonnas. Nimelt on riik tellinud sõjas langenutele monumendi ning selle projekteerimisel konkureerib ka Sven Voore.

See on üks väike pildike tolleaegsest nõukogude ühiskonnast, mida esitatakse läbi kunstnike tegevuse. Sealsed räpased intriigid tunduvad mulle isegi veidi tragikoomilistena. Kuid samas paneb see ka tõsiselt järele mõtlema. Tegelased on meeldivalt värvikad.

Väga mõnus lugemine, igatahes.

Kuna tegevus toimub kunstnike ringis, siis võiks seda soovitada ka väljakutse 21. punkti alla: Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.

Vetemaa, Enn, 1936-2017
Monument
Perioodika, 1965
Loomingu Raamatukogu 1/1965
76 lk.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Tulutust Tallinnas käigust (vaata eelmist postitust) oli vähemalt nii palju kasu, et sain 3 raamatu võrra rikkamaks. "Tähetolm" oli üks neist. Juba rongis imetlesin seda vargsi, kuid hoidsin ennast tagasi, et mitte lugema asuda. "Naine järves" oli veel pooleli. Kui viimane aga läbi sai, võtsin kohe selle raamatu ette.

Ma polnud ühtegi Gaimani raamatut varem lugenud, kuid olin kuulnud Gaimani kohta kiidusõnu. Mu tädile tema looming meeldib. Ka sisekaanelt tutvutust lugedes tekkis meeldiv ärevus.

Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.

Algul läks lugemine kuidagi vaevaliselt. Nagu oleks astumisel jala küljes pomm olnud. Mingisugusel hetkel tajusin, et "pommi" enam polnud, kuid väsimus selle algsest olemasolust jäi mind saatma kuni raamatu lõpuni.

See on fantaasiaküllane, kuid minu arvates on see kuidagi liiga lihtne, pealiskaudne, et sellesse lugemise ajal lõplikult uppuda. Ilmselt seetõttu jäi ka emotsioon lugemise ajal tagasihoidlikuks. Arvan, et see raamat võiks rohkem meeldida lugejale, kes oma loomult on unistajad ning kellel on elavam kujutlusvõime kui minul. Gaimani üheks edu saladuseks peetakse tema huumorimeelt, kuid minu jaoks oleks raamat oluliselt isuäratavam olnud, kui selles oleks seda rohkem tunda olnud.

Ma ei arva, et see on halb. Kaugelt mitte. Lihtsalt minu ootused olid liiga kõrged. Esimese kokkupuute kohta Gaimaniga oli see minu jaoks piisavalt hea, et tekiks isu ka teise järele. Huvitav, mis see olla võiks?

Gaiman, Neil, 1960-
Tähetolm
(Stardust, 1999)
inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
kaanekujundus: Meelis Kroshetskin
Tiritamm, 2010
232 lk.

Raymond Chandler. "Naine järves"

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal.

Eradetektiiv Philip Marlowe mina-jutustus. Ta palgatakse kadunud abikaasat leidma, naine on kuu aega kadunud olnud. Detektiivil on "õnn" olla osaline rohkem kui ühe laiba avastamisel ning lahenduse leiab rohkem kui üks mõrvajuhtum.

Pärast Harry Hole, Annika Bengtzoni, Cormoran Strike'i ja teiste kaasaegsete krimikirjanduse tegelastega tutvumist on veidi raske Marlowesse sisse elada. On nii harjumatu, et ühel detektiivil eraelu polegi. Seetõttu jääb see minu jaoks kohati ebahuvitavaks ja kuivaks. Õnneks tundub sel Marlowel siiski olema iseloomu. Kõik juhtumit ja uurimist puudutav on aga tasemel ning pinget kruvitakse kuni lõpuni.

See raamat jääb mulle ilmselt alatiseks meelde kui raamat-mida-lugesin-rongis-teel-Tallinnasse-kust-sama-targalt-tagasi-tulin-sest-tantsupeo-etendus-jäi-ära.

Chandler, Raymond, 1888-1959
Naine järves
(The Lady in the Lake. 1943)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
kaas: A. Tali
Eesti Raamat, 1982
192 lk.

George R. R. Martin. Tants lohedega (Jää ja tule laul, #5)

Arvan, et pole kuigi haruldane juhus, kus mõni konkreetne raamat on lugejale olnud teenäitaja selle žanri juurde, millesse loetud raamatud kuulub. Võib ka juhtuda, et selleks on raamat, millesse lugeja eelnevalt reservatsiooniga suhtub, kuid kord selle lugemiseni jõudes, avastab ta imelise maailma. Minuga on seda korduvat juhtunud. Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiaga avastasin enda jaoks skandinaavia krimikirjanduse, Asmovi Asumi-triloogiaga ulmekirjanduse (teaduslik-fantastika). "Troonide mäng" pani mind muutma suhtumist fantaasiakirjandusse.

Neelasin eelmised 4 osa (8 raamatut) 2 aastat tagasi suvel 2 kuuga ning olingi "kadunud". Viies osa andis ennast oodata ning kui esimene raamat eelmisel aastal ilmus, ei tõtanud seda lugema. Liiga palju aega oli mööda läinud, kirg oli lahtunud. Nüüd, kui ilmus ka teine raamat, ei tekkinud ka suurt soovi neid kohe-kohe ette võtta. Kuid siis ühel tavalisel raamatukogukülastusel sattus esimene raamat mulle silma alla. Tundsin ennast väljakutse raamatute lugemisest kammitsetuna ning vajasin vahelduseks midagi muud. Otsustasin selle kasuks. Ootusärevus kasvas, kui minu küsimise peale selgus, et raamatukogul on värskelt saabunud, kuid veel laenutamiseks ettevalmistamata teine raamat ka olemas. Raamatukogust lahkusin igatahes mõlema raamatuga.

Viienda osa esimene raamat ei ole neljanda järg, vaid kirjeldab sellega paralleelselt toimunud sündmusi. Algus oli väga raske. Kuigi ma umbkaudu ikka mäletasin, kes on kes, siis ega täpselt ei mäletanud küll, mis neljandas osas aset leidis. Võtsin appi teleseriaali, vaatasin 4 ja pool hooaega ära ning pilt sai selgemaks. Esimene raamat ja osake ka teisest raamatust ei olnud minu jaoks kuigi põnev, kuid siis hakkas tasapisi juba pinge tõusma. Et siis lõpus suure pauguga plahvatada. Nagu kogu sellele loole omane, surmati üks oluline ning, mis kõige ärritavam, positiivne tegelane. Mäletan, et olin Robbi tapmisest suures šokis, kuid et nüüd keegi veel armsam tegelane hukkub. Ma olin püha viha täis: "Kõik! Käigu kukele! Järgmist osa ma küll ei loe." Ise muidugi vaikselt lootsin, et nii seda asja küll ei jäeta. C'mon, see pole ju normaalne... Vaatasin ära telesarja ülejaanud osad 5. ja 6. hooajast. Nagu kivi langes südamelt, kui selgus, et ilmselt mu lootused ei luhtu. Nii erinevad telesari ja raamat ju ka olla ei tohiks. Nagu ma aru saan, raamatu kuues osa ei olegi veel ilmunud...

George R. R. Martini "Jää ja tule laul" on narkootikum. Minuga ei juhtu tavaliselt nii, et pärast ühe raamatu lõpetamist ei suuda kohe järgmist ette võtta. Seekord juhtus. Nii hea, et juhtus.

Martin, George R. R., 1948-

Tants lohedega

(A Dance with Dragons, 2011)

inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu

kaane kujundanud Toomas Niklus

Varrak, 2016 ja 2017

607 lk. ja 623 lk.

Alexandre Dumas. Kuninganna Margot

16. Raamat ühe ajaloolise isiku elust.

Kuninganna Margot on ajalooline isik nimega Marguerite de Valois, Prantsusmaa kuninga Charles IX õde, kes abiellus Navarra kuningas Henriga. Abielu sõlmiti katoliiklastest riigivalitsejate, eesotsas kuninga ema Caterina de Mediciga, vandenõu osana protestantlastest hugenottide vastu. Navarra Henri oli protestant ning pulmadega meelitati Pariisi suur hulk hugenottidest ülikuid. 1572. aasta 24. augusti ööd tuntakse Pärtliöö veresaunana.

Dumas mulle väga meeldib. "Krahv Monte-Cristo" on üks mu lemmikraamatuid. Lapsepõlvest mäletan teleseriaali "Kuninganna Margot'st". Kuna ma ajalugu raamatu sündmuste kohta väga ei tunne, ei oska ma öelda, palju selles on tõde, kuid raamatut lugedes tekib tunne, et kõik nii oligi. Kuna olulisemad sündmused olid mulle teleseriaali vahendusel juba tuttavad, ei pakkunud lugemine niivõrd põnevust, kuid see-eest meeldivat äratundmist. Nagu tore meenutus lapsepõlvest, kui sisusse mitte süveneda... Aga sisult oli see siiski selline, mille peale käed lihtsalt rippu vajuvad ning leiad ennast mõtlemast, et milline tohutu karmavõlg inimsool lasub. "Kuninganna Margot" oli lugemisel mõtteliseks järjeks Hugo raamatule "Jumalaema kirik Pariisis". Ajaline vahe on umbes sajand, tegevuspaik sama (Pariis), kuid sisuliselt ei ole mitte midagi muutunud. Ka sajand hiljem inimesed armastasid, kannatasid ning paljud süütud said hukka.

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Kuninganna Margot
(La Reine Margot, 1845)
tõlkinud Kaur Altmann
Tiritamm, 1993 ja 1994
253 lk. ja 255 lk.