Ilmar Tomusk "Isamoodi unejutud"

Mu 5-aastasele tütrele see väga meeldis. Igal õhtul tuli ta ise raamatuga minu juurde, et ma talle ette loeks. Ta mäletas täpselt, kus meil eelmisel õhtul pooleli jäi, võttis ise õige järje raamatus lahti ning oskas jutustada, mis eelmises loos juhtus.

Tundub, et selle sihtrühm ongi pigem tüdrukud, sest peategelane on lasteaialaps Marta, kellele isa, kes ei ole üldse mingi eriline jutuvestja, suudab igal õhtul täiesti pöörase unejutu vesta. Jutud on tõesti pöörased ning minul täiskasvanuna oli kohati isegi valus neid kuulda. Kuid kummaliselt kombel panid need lõpuks mindki endas rohkem last nägema ning vabamalt, fantaasiarikkamalt elu ja asjadele vaatama ning mõtlema.

Üks parimaid lasteraamatuid, otsustades oma lapse reaktsiooni põhjal. Meie peres on sellel raamatul märgiline tähtsus ka seetõttu, et laps ei jää enam ühelgi õhtul enne magama, kui pole unejuttu kuulanud. Järgmine, mille välja valisin, talle ei meeldinud. Jäime lõpuks Kristiina Kassi "Nõianeiu Nöbinina" juurde pidama. Tundub, et maitselatt on nüüd ikka väga kõrgele tõusnud, kui tekib juba tõsiseid raskusi järgmist lugemisvara leida.

Tomusk, Ilmar, 1964-
Isamoodi unejutud
pildid joonistanud Priit Rea
Tammerraamat, 2017
103 lk.

Winston Graham "The Angry Tide" (Poldark, #7)

Poldarki sarja 7. raamatus toimub tegevus 1798-1799. Imeilusa Cornwalli kõrval viiakse lugeja sel korral ka Londonisse.

Rossi ja Demelza suhe tasapisi paraneb. Ross viibib pikalt Londonis, et täita oma parlamendiliikme kohust. Sel ajal peab Demelza hoolitsema kodu ja laste eest, aga tuleb  kiireid otsuseid vastu võtta ning ka tegutseda, kui neid ähvardab Warlegganite punutud intriigide pärast suur rahaline kaotus. Samuti juhtub ka kaevanduses järjekordne õnnetus. Et veidigi Demelza ellu vaheldust ja kergendust tuua, võtab Ross Londonisse kaasa ka Demelza. Sealgi leiavad aset sündmused, mis nende suhte jällegi proovile paneb.

Dwight ja Caroline saavad lapse. Seda õnne ei saa nad aga kuigi kaua tunda ning Caroline pageb Londonisse hingehaavadest paranema, et sealt tervema ja tugevamana naasta.

Pidevalt on pildis ka Drake ja Morwenna. Saatuse tahtel antakse neile uus võimalus ning juba mõtlesingi, et lõpuks ometi saavad kaks armastajat õnnelikult kokku. Aga võta näpust, ei saanudki... vähemalt mitte esialgu.

Raamatu lõpupoole pööratakse enim tähelepanu George'i ja Elizabethi suhetele. Nende vahelt pole ikka veel lõpuni kadunud Valentine'i päritolu kahtluse vaim ning Elizabeth, leides end jällegi lapseootel, otsustab seda ära kasutades hajutada viimsedki kahtlusekübemed. Kahjuks on sellel aga saatuslikud tagajärjed.

Jällegi üks väga haarav, põnev ning ootamatute pööretega Poldarki sarja raamat.

Graham, Winston, 1908-2003
The Angry Tide: A Novel of Cornwall, 1798-1799 (1977)
Pan Books, 2008
612 lk.

Lugemise väljakutse 2017 kokkuvõte

Kuigi aasta lõpuni on veel mõni päev aega, olen kaotanud igasuguse lootuse sel aastal väljakutse edukalt lõpetada, sest lugemata on veel 9 väljakutse raamatut + 1 ühiselt loetav raamat ("Klaaslaps").

Lugemata jäid teemad:

13. Raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik.

14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis.

15. Raamat, kus on üle 700 lehekülje.

19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole.

21. Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.

22. Sinu lapsepõlve lemmikraamat.

45. Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.

50. Raamat autorilt, keda aastal 2016 grupis ei loetud.

51. Erootiline romaan.

Lugesin  45 raamatut ja 13 977 lehekülge.  Selle lugemiseks kulutasin 273 päeva ehk keskmiselt 51 lk päevas.

Parimaid lugemiselamusi pakkusid

"Valgus ookeanide vahel", "Kafka mererannas", "Hiirtest ja inimestest", "Ross Poldark" (mul on juba 7 Poldarki-sarja raamatut loetud), "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", "Stepihunt", "Ristideta hauad", "Ring", "Tee", "Tuuline rand", "Kus on kurja kodu", "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat", "Politseiniku tütar", "Ruubeni liblikad. Kirsipiia", "Tagasitulek tähtede juurest" ja "Hüljatud".

Sel aastal jäin väljakutses alla, kuid järgmisel aastal püüan parem olla.

Mehis Tulk "Foogt"

Raamat, mille koju soetamise järel jõudis esimesena läbi lugeda minu abikaasa ning utsitas mindki seda kohe ette võtma.

Tegevus toimub 14. sajandil Saaremaal Pöide kandis. Loo keskmes on ordu ja kohalike elanike suhted.

Esimesed sada lehekülge oli lugu minu jaoks üsna segane. Ei saanud veel sotti tegelastest, kes on kes ja kui suurt rolli mängib. Samuti tuli harjuda autori kirjutamisstiiliga, mida ma kirjeldada ei oska, kuid ütlen nii palju, et laused tuleb korralikult lõpuni ja mõttega läbi lugeda, et loetuga mingisugunegi kontakt saavutada.

Nautisin väga seda raamatut, sest mulle meeldib see ajastu ning mõjus uudsena just kaasaja Eesti autorilt midagi sellist lugeda. Erilisust lisas tõsiasi, et tegevus just Saaremaal, minu sünnikohas toimub. Samas olid ka ootused seetõttu veidi kõrgemad, lisaks sellele, et olin vaid kiitvaid kommentaare selle kohta kuulnud. Ei pidanud tõesti pettuma.

Mind ei häirinud see meeste pidev peeretamine. See on loomulik nähtus ju. Selles raamatus on see lihtsalt kujund, millega edasi anda tegelaste matslikkust. Ühiskond, kombed ja inimesed olidki ju sajandeid tagasi meelelt ja teolt hoopis teistsugused, tänapäeva mõistes matsid. Aga siis oli see ilmselt norm.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ootamatu, kuid samas ei olnud ka. Loomulikult ma uskusin, et kõik lõppeb õnnelikult, aga tegelikult oleks see igav olnud. Nüüd aga on tõesti selline tunne, et tahaks teada, mis edasi saab. Loodetavasti ei pea järge 4 aastat ootama. Kerget sulge autorile!

Tulk, Mehis, 1967-
Foogt
kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2017
464 lk.

Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.

Raamat koosneb kahest ulmejutustusest. "Amfiibinimeses" on nimitegelaseks Ihtüander, kes on Argentiinas elava imetohtri kätetöö – inimene, kellele on siirdatud hai lõpusepilud, mille tulemusena on ta muudetud kahepaikseks. Loos on seiklust ja põnevust (kurjamid tahavad Ihtüandrit röövida, et teda omakasu eesmärgil rakendada), armastust (Ihtüander armub kenasse neiusse), aga ka filosoofilist arutelu teemal, kas selliste organismide loomine on eetiline, mis antakse edasi kirurgi üle peetava kohtuprotsessi näol.

Sellele loole järele mõeldes tekkiv tunne on kahetine. Kogu see idee ja teostus tundub algul kuidagi naiivne ja kohmakas, kuid ilmselgelt tuleb siinkohal arvestada selle esmailmumise aega. Pea sada aastat tagasi oligi maailm ja ühiskond hoopis teist nägu kui tänapäeval. Nii et võtan seda kui omapärast ja isegi naljakat tagasivaadet kunagisse mõttemaailma ja kirjanduslukku.

Teisalt on tegu aga vägagi tänapäeva puudutavate teemadega. Eetika küsimus on aegade ülene. See on miski, mis hetkel veel üsna tihedalt teadusega kaasas käib. Arvan, et tulevikus leitakse probleemile, et inimene ei suuda vees hingata (kas see on üldse probleem?!) lahendus hoopis mingisuguse välise tehnoloogia abil, mitte anatoomilise muutuse läbi.

"Maailmavalitseja" on ka ulmeline, kuid selles on põhiprobleemid teist laadi. Selles on esmaseks märksõnaks võim ja raha ning õnn, mille saavutate, kui teil on mõlemat hästi palju. Kujutage ette, kui suudaksite valitseda kõigi maailma inimeste mõtete ja tegude üle. Kujutage ette, kui rikas ja õnnelik te siis oleksite. Kas oleksite? Peategelane Ludvig Stirner arvas küll nii. Huvitaval kombel saab kõik alguse ühest naisest, keda ta armastas. Ta loob aparatuuri, millega lainete abil mõjutada teiste inimeste mõtteid. Selles loos on kogu selle füüsika, inseneeria ja põnevikulise kassi-hiire mängu kõrval tõesti tunda ka sellist romantilist nooti. Eriti lõpus. Õrnalt kumab ka poliitikat. Ludvig Stirner on sakslane ning tema vastased venelased... Aga lugedes ma sellele tähelepanu ei pööranud ning seda teadvustasin alles pärast järelsõna lugemist.

Neid lugusid tasus lugeda. Üldse ei välista, et kunagi veel mõnda teist Beljajevi raamatut loen.

Beljajev, Aleksandr, 1884-1942
Amfiibinimene. Maailmavalitseja
(Человек-амфибия, 1927. Властелин мира, 1926)
vene keelest tõlkinud A. Randalu
illustreerinud A. Mitt
Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
368 lk.

Victor Hugo "Hüljatud" I raamat

37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas. (43/54)

"Hüljatute"esimene raamat sisaldab kaht osa: Fantine ja Cosette. Valisin selle raamatu selle teema alla eeldusel, et tegevus toimub Pariisis, kuid vähemalt esimese raamatu tegevus toimub suurlinna kõrval palju ka maal ja väikelinnas. See selleks.

Minu jaoks seostus see suurteos uduste mälestustega lapsepõlvest, kui nägin selle ainetel valminud multifilmi ja mingisuguste filmikatkenditega. Nimed olid muidugi tuttavad, kuid täit teadmist raamatu tegevusest mul polnud.

Lugemise ajal hakkas uduloorist aga vaikselt üht-teist kerkima. Pidevalt avastasin ennast mõttelt, et "no muidugi, nii oligi" ja "seda ma mäletan". Niiviisi vaikselt hakkas pilt kokku minema.

Kui ma poleks Hugod varem lugenud ega olnud teadlik, et selline tohutu tausta avamine ja ajalooline heietamine ongi tema stiil – see on igas mõttes väga suur teos, oleks olnud oht lugemine pooleli jätta. Kuid kui taust tähelepanuta jätta (Waterloo peatüki ja kloostrite ajaloo peatükid jätsin julmalt vahele), avanes mulle väga sügav, traagiline ja emotsionaalselt tugevalt laetud lugu, mida lugesin klomp kurgus ning ahastuses, kui julm ja ebaõiglane on maailm. Ning siis, kui rõhutuile saabus vabam hingamine, tundsin siirast kergendust selle üle, et headus ei ole maailmast kadunud.

Ei teagi, kas julgen järgmisi osasid lugeda... Pean ennast veidi koguma ja muidugi on ju veel 100 muud raamatut, mis lugemist ootavad, kuid järge lugemata ma kindlasti ei jäta.

Hugo, Victor, 1802-1885
Hüljatud. I
(Les Misérables, 1862)
prantsuse keelest tõlkinud Maria Hange, Immanuel Pau
Eesti Raamat, 1980
574 lk.

Emily Brontë "Vihurimäe"

32. Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine. (42/54)

Raamatu tagakaanel ütleb Hanno Rajandi:

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Midagi sellist ei ole ma varem lugenud ega ilmselt ei loe ka kunagi (sest jätan selle lihtsalt pooleli, kui midagi taolist järgmine kord ette satub). Mõtlen, et milline vaimuomaduste kombinatsioon küll selle raamatu lõi, sest ei suutnud ma leida sealt kuumust ega fantaasiat (kui siis jah, haiget fantaasiat). Sellega pean küll nõustuma, et ilmsüütust selles tõesti on, kuid mitte positiivses, vaid negatiivses mõttes. Ma nimetaks seda hoopis süüdimatuseks. Üldse on see üks kurjemaid ning süngemaid raamatuid, mida kunagi lugenud olen. See kurjus ja süngus (raamatukaanel oleva kaunis kleidis naise pilk tabab väga hästi raamatu meeleolu) ei tekita kaastunnet, vaid hirmu ja pelgust selle loo ja tegelaste suhtes. Tegelikult tahaks kohe lugeda mõnda raamatut, mis on "Vihurimäest" inspireeritud. Suure tõenäosusega on see isegi loetav, sest vaevalt suudaks keegi midagi veel hullemat kirjutada kui see. See on nii halb, et hakkab tagantjärele isegi heana tunduma. Või siis ka mitte...

Brontë, Emily, 1818-1848
Vihurimäe
(Wuthering Heights, 1847)
inglise keelest tõlkinud Ester Jaigma
kujundanud Ruth Huimerind ja Jüri Lõun
järelsõna: Henno Rajandi
Varrak, 2006
328 lk.