Hermann Hesse. Stepihunt

8. Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“.

Lugesin Loomingu Raamatukogus ilmunud väljaannet, kuid "Stepihunt" on ka "Punase raamatu" sarjas ilmunud.

Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta enam, sest lõpetasin selle peaaegu 3 nädalat tagasi, alustasin aga juba peaaegu et 3 kuud tagasi...

Aga mäletan, et see oli väga hea raamat. On kolmesuguseid häid raamatuid. Ühed on sellised, millest satud vaimustusse ning soovid neid aeg-ajalt jälle üle lugeda.Teised on sellised, mida loed ning vaimustud, kuid kahtled, kas sa seda veel kunagi uuesti loed. Kolmandad on sellised raamatud, mida loed, aga päris täpselt neist sotti ei saa..."Stepihunt" oli üks selliseid, millest ma täielikult aru ei saanud ning seetõttu tahaksin seda kindlasti veel lugeda.

Algus meenutas mulle veidi Tammsaare "Ma armastasin sakslast", sest sellel ka sissejuhatuseks räägitakse nagu pärineks see käsikiri kusagilt kellegi käest. Aga siin oli vist sellel isegi mitu tasandit. Ühesõnaga käsikiri käis läbi mitme inimese, enne kui lõpuks avaldajani sattus.

Peategelane Harry Haller on selline juba veidi vanaldane üksik mees, kes ennast Stepihundiks nimetab. Tema elu koosneb eneseotsingutest. Tegelikult on ta ilmselt lihtsalt veidi opakas, kes endale asju ette kujutab...  Selles raamatus on kindlasti tohutu rikas sisemus, mis minust seekord mööda läks, kuid ma tahan seda rikkust kogeda ning sellepärast pean seda veelkord lugema. Kunagi hiljem... järjekord on hetkel pikk.

Hesse, Hermann, 1877-1962
Stepihunt
(Der Steppenwolf, 1927)
saksa keelest tõlkinud ja järelsõna: M. Sirkel
Perioodika, 1973
183 lk.

Winston Graham. Warleggan (Poldark, #4)

Alustasin selle lugemist juba vahetult pärast "Jeremy Poldarki" (3. raamat) lugemist, e-raamatuna. Aga kuna ma eelistan paberraamatut e-raamatule, tellisin endale selle Book Depositoryst (eesti keeles ilmus see just äsja ning on juba poes saadaval). Pakki oodates hoidsin ennast tagasi, et e-raamat enne loetud ei saaks kui pakk kohale jõuab. Kui raamat lõpuks saabus, oli tunne nagu mul oleks sünnipäev ja keegi on kinkinud mulle midagi ääretult ihaldusväärset.

Ma ei ole inglise keeles varem väga palju lugenud, kuid seda raamatut lugedes ei omanud selle keel minu jaoks üldse tähtsust. Kohati isegi unustasin, et loen võõrkeeles. Ei saa just öelda, et ma kõigist sõnadest oleks aru saanud, kuid see ei seganud üldse sisust aru saamist. See on sama põnev kui eelmised osad.

Ma ei ole veel päriselt aru saanud, miks see sari mulle nii kohutavalt meeldib. Ilmselt on selles teeneid ka telesarjal. Ka selle raamatu sisuga olin juba enne lugemist tänu sarjale tuttav. See ei vähendanud tõmmet seda ikka ja jälle kätte võtta. Ootan juba kannatamatult järgmisi osi, et saaks nö puhta lugemiselamuse (olen nüüd targem ja tellin ikka mitu osa korraga, jätkub kauemaks).

Kui veidi sisust rääkida, siis selles osas lähevad Rossi ja Demelza suhted kolinal allamäge, kuid minu silmis see vaid kasvatab loo usutavust (kõik fännid juba ilmselt teavad, mis juhtub Rossi ja Elizabethi vahel, sest see osa oli täpselt nädal tagasi eetris ära). Ka Dwighti ja Caroline'i suhe saab tagasilöögi, kuid kui kaks inimest teineteist väga armastavad, peavad nad koos olema (nagu kõlab Demelza tarkus). Raamatu pealkirjaks on "Warleggan", sest selles osas kerkib esile George'i roll. Ta abiellub Elizabethiga ning peremehetseb Poldarkide kantsis Trenwithis. Ross ja Demelza aga lepivad, mida kindlasti soosib nende oluliselt paranenud majanduslik olukord, millest muidugi kohe ka George üritab kasu lõigata. Kas see tal ka õnnestub, saab ilmselt teada juba järgmisest osast. Jään suure huviga ootama.

Graham, Winston, 1908-2003
Warleggan: A Novel of Cornwall, 1792-1793 (1953)
Pan Books, 2008
471 lk.

Mats Traat. Tants aurukatla ümber

34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused.

Olen Mats Traadi "Pommeri aeda" lugenud. Eredaid emotsioone sellest ei meenu. Kui sõbranna hindas "Puud olid, puud olid hellad velled" 2 tärni vääriliseks, siis tekkis Mats Traadi loomingu suhtes eelarvamused küll. Mäletan lapsepõlvest "Tants aurukatla ümber" filmi ning sellest on meeles vaid üks õudne stseen, kus keegi oma käe peksumasinasse jättis.

Tegelikult osutus see aga üsnagi heaks lugemisvaraks. See ei ole põnev ega midagi. Kuid selles on teatud meeldivat rahulikkust, tagasivaatamist Eesti ja eestlaste ajaloole. Raamat koosneb viiest "tantsust" ehk peatükist, mis igaüks kujutab mingisugust ajajärku eestlaste ajaloos. Tegevus toimub samas kohas Otepää kandis. Ajavahed perioodide vahel ei ole pikad, seega tegelased, kes ühes peatükis on lapsed, on järgmises juba täiskasvanud. Läbivaks "tegelaseks" on aurukatel, mida kasutatakse rehepeksumasinaga töötamiseks. Esimene "tants" toimub umbes 20. sajandi alguse paiku, viimane 1960-ndatel.

See on huvitava ülesehitusega raamat, milles on nii traagikat kui romantikat. Mõistan selle väärtust ja kohta eesti kirjanduses, kuid arvatavasti ma seda teist korda ette ei võtaks.

Traat, Mats, 1936-
Tants aurukatla ümber (1971)
järelsõna: Arvo Valton
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
160 lk.

Robert A. Heinlein. Tähesõdalased

23. Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.

Ma ei oska täpselt öelda aega, milles tegevus toimub, kuid kindlasti toimub see kaugemas tulevikus ehk tegemist on ulmekaga. See on Juan "Johnny" Rico mina-jutustus. Ta on äsja lõpetanud keskkooli ning otsustab vastu isa tahtmist astuda armeesse, et saada Maa Liidu kodanikuks. Ta läbib rasked ettevalmistuslaagrid ning lõpuks avaneb võimalus ka silm-silma vastu astuda inimkonna suurima vaenlase, kosmoseavarustes võimutsevate putukatega. Kõlab millegi tõsiselt ulmelise ja seikluslikuna.

Tegelikult on tegemist hoopis pigem filosoofilise teosega. Selles arutletakse väga palju, peamiselt sõja teemal.

Sõda ei ole ainult paljas vägivald ja tapmine - sõda on teatud eesmärki teeniv, kontrolli all hoitav vägivald. Sõja eesmärk on valitsuse otsused jõuga teostada. Kunagi ei saa eesmärgiks olla vaenlase tapmine lihtsalt selleks, et teda tappa... vaid selleks, et sundida teda tegema seda, mida teie tahate. (lk. 54)

Vabadus ei ole iialgi võõrandamatu - seda tuleb pidevalt lunastada patriootide verega või see kaob alatiseks. (lk. 97-98)

Raamatu esmailmumine oli 1959. aastal ning selles on ka nägemus 20. sajandi lõpust ehk tulevikunägemus tänapäevale, kirjeldades militaarse Maa Liidu tekkimist: Kui rahvuslikud valitsused XX sajandi lõpul kokku varisesid, tuli tekkinud vaakumit millegagi täita ja paljudes kohtades tegid seda sõjast tagasipöördunud veteranid. (lk. 144)

Raamatu ainetel valmis 1997. aastal film, mis kuulub minu lapsepõlve lemmikfilmide hulka. Olin ilmselt enne raamatu lugemist liialt filmi kergest sisust mõjutatud ega suutnud keskenduda sõnumile, mida Heinlein raamatus tegelikult öelda tahtis. Nüüd filmi uuesti vaadates hakkan kahtlema, kas film mitte ulmeparoodia pole, sest raamat ja film on lihtsalt niivõrd erinevad.

Heinlein, Robert A., 1907-1988
Tähesõdalased
(Starship Troopers, 1959)
tõlkinud Jaana Peetersoo
kujundus: Juhan Enniko
Elmatar, 2003
208 lk.

Patrick Rothfuss. Tuule nimi I (Kuningatapja kroonika, #1)

Aasta algul väljakutse nimekirja koostades paigutasin selle raamatu punkti alla 31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene. Kuid lähemal vaatlusel selgus, et see kuju raamatukaanel ei ole siiski eemalduv. Lugesin raamatu läbi sellegi poolest. Kui selle raamatukokku tagasi viisin, mõtlesin, et otsin siis välja uue, mis sobiks teemasse. Alustasin maailmakirjanduse riiulis siis järjest raamatute kaasi piiluma. Õnneks kuigi kaugele ei jõudnudki, sest leidsin Jelena Ahtjorskaja "Paanika kohvris". No ei läinud see peale, jätsin pooleli. Leian selle punkti alla raamatu kunagi hiljem.

"Tuule nimi" esindab fantaasikirjanduset. Autori loodud maailma on võrreldud isegi Tolkieni "Keskmaaga", mida ma pole ise lugenud, seega võrdlusmoment mul puudub. Varem loetutest meenutas see mulle kõige enam Ursula Le Guini "Meremaa võlurit" ning ka George R. R. Martini "Jää ja tule laulu"-sarja. Sarnaselt "Meremaa võluriga" on selles fantaasiamaailmas kõige suurem saladus nimi. Kui tead kellegi-millegi nime, on nimekandja sinu võimuses.

Raamatus saame teada, et see on maailm, kus kunagi on midagi juhtunud, ja tutvume peategelasega, kellega on juhtunud. Aga ta ei istu oma töö teinud kangelase kombel väärikalt troonil, vaid on peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil maailma ääres. Tema kohta liiguvad legendid ja tema ellu on sekkunud olevused, keda peeti vaid legendidesse kuuluvateks. Ta oli õnnelik ja õpihimuline poiss, kes rändas ringi koos vanemate näitetrupiga. Kui ta kaotas ainsa hetkega kõik oma lähedased, ei saanud ta enam olla õnnelik. Üleloomulike vaenlaste võitmiseks tahtis ta käsutada tuult, ning seda sai ta õppida vaid ülikoolis. Selle harvanähtavalt hästi jutustatud loo esimeses osas ta ülikooli jõuabki.

Algus oli paljutõotav. Kõrtsid on minu nägemuses keskaega imiteeriva fantaasiakirjanduse žüsee kohustuslik nähtus. Olustik mulle meeldis ning kohe algul ilmnes, et on mingisugused varjatud saladused ning kui siseneb kroonikakirjutaja tegelaskuju hakkas minu jaoks pinge veelgi kasvama. Nüüd alles seiklused algavad! Minu suureks pettumuseks hakkas kõrtsmik hoopis talle oma lugu jutustama. See oli muidugi ka seiklus, kuid mitte päris see. Suure pauguga äratasid mind aga traagilised sündmused, mis Kvothe lapsepõlvele kiire lõpu tegid, ning siis neelasin raamatut juba suure isuga. Kindlasti loen ka II raamatut ning kui see on vähemalt sama hea, siis ka teise osa "Targa mehe hirm".

Rothfuss, Patrick, 1973-
Tuule nimi. I raamat
(The Name of the Wind, 2007)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
Varrak, 2008
367 lk.

Mark Haddon. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna.

See on 15-aastase Aspergeri sündroomiga Christopheri minajutustus. Raamatut ajendas teda kirjutama naabrinaise koera surm, keegi oli vaese looma aiahargiga tapnud. Christopher on suur Sherlock Holmesi fänn (Arthur Conan Doyle talle üldse ei meedinud!), vihkas kollast ja pruuni värvi ja seda, kui keegi teda puudutab, ning elab koos isaga Swindonis, Inglismaal. Mõrvajuurdlus jääb selles raamatus tagasihoidlikuks, kuid olulisem ongi see, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui mõrvar on leitud.

See on väga lõbus raamat, vaatamata sellele, et teemad on tõsised. Väga hea ettekujutuse saab Aspergeri sündroomiga laste olemusest ja elust, mis ei ole üldse kerge nii neile endile, kui ka nende lähedastele. Kuid raamatust jääb minu jaoks kõlama just see positiivsem pool sellest. Nad on väga vahvad, heasüdamlikud ning võimekad.

Raamatus on väga palju otseseid viiteid teistele raamatutele: "Pimeduse süda", "Düün", "Blake'i seitsmik", "Kolmanda astme lähikontakt", "Baskerville'ide koer", "Maskeeritud" (Georgette Heyer), "Kaos" (James Gleick), "Boscombe'i oru saladus", "Nelja märk" jt.

Paar tsitaati raamatust. Vaatasin kappide otsa ja sahtlite taha ja ahju alla ja kasutasin oma spetsiaalset Maglite'i taskulampi ja majapidamisasjade ruumist võetud peeglitükki, mis aitas mul vaadata pimedatesse kohtadesse kappide taga, kuhu ronisid hiired aiast oma beebisid sünnitama (lk. 115).
Ja Siobhan (õpetaja) ütleb, et inimesed käivad puhkuse reisidel uusi asju vaatamas ja lõõgastumas, aga mind see ei lõõgastaks, ja uusi asju saab näha, vaadates mulda mikroskoobiga või joonistada selle keha kujutist, mis tekib, kui 3 võrdse jämedusega rõngast ristuvad täisnurga alla (lk. 212-213).

Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Lugu on lavastatud, kuid kahjuks ei ole see veel filmiks saanud, kuigi kavatsused selleks on algusest peale olnud suured. Seda filmi kindlasti tahaks näha.

Haddon, Mark, 1962-
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
(The Curious Incident of the Dog in the Night-Time, 2003)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Triin Tael
kujundanud Heino Prunsvelt
Varrak, 2003
264 lk

Winston Graham. Jeremy Poldark (Poldark, #3)

Teine osa lõppes Rossi ja Demelza jaoks traagiliselt. Räsituna tütre surmast, avastab Ross oma abajas tormis merehätta sattunud laeva ning kutsub külarahva kokku rannast kaupa kokku korjama. Madalikule sõidab ka teine laev ning õnnetusest kujuneb suursündmus, kuhu tullakse kohale ka kaugemalt. Rahvas joob ning tähistab kaelalangenud õnne, kuid kähmlused ei jää tulemata. Sarja kolmandas osas astub Ross kohtu ette süüdistatuna mässu õhutamises ja riigiametnikule kallaletungis. Rossi suurima vaenlase George'i meelepahaks mõistetakse ta aga õigeks. Vabanemaks George'i üha lähenevast sissesöömisest Rossi ärisse, müüb Ross pooled oma Wheal Leasure'i aktsiatest ning taasavab koos Francisega Wheal Grace'i, oma isa kunagise kaevanduse, mis sai nime Rossi ema järgi. Kahjuks ei kulge aga Rossi ja Demelza suhe roosilist rada pidi. Ross on hakanud jälle liialt Elizabethile mõtlema ning Demelza ümber tiirleb teisi jõukaid mehi. Demelza varjab kuid Rossi eest oma rasedust, sest arvab, et mees ei taha seda last. Pingeid lisab ka Rossi otsus teenida veidi lisaraha salakaubavedajate abistamisega. Kaevanduse käivitamine ning poja sünd annavad siiski lootust paremale tulevikule.

Mulle jääb veidi arusaamatuks, miks on raamatu pealkiri "Jeremy Poldark". Muidugi on laps kogu raamatu tegevuse jooksul juba olemas, kuid tema sünd leiab aset alles üleeelviimase ja eelviimase peatüki vahel. Ju siis jätkab see lihtsalt esimeste osadega sama rada. Kuid näiteks Ameerika Ühendriikides ilmunud väljaanne kannab pealkirja "Venture Once More" ("Veel üks julgustükk" või midagi taolist), soomekeelne "Syytetty" ("Süüdistatav"?), hollandikeelne "Op leven en dood" ("Elu ja surm"), saksakeelne "Schatten auf dem Weg" ("Varjud teel"). Viimane neist iseloomustab minu arvates kõige paremini raamatu õhustikku.

Vaatamata kaheldavale pealkirjale olen raamatuga väga rahul. Jumaldan seda olustikku ning kuna sarja teine hooaeg on mul juba vaadatud, siis jooksis see lugedes paralleelselt kujutluses kaasa. Minu jaoks olulisi erinevusi nende vahel pole. Sarjas on Poldarki perekondade suhete soojenemine tugevamalt välja mängitud, sh Francise muutumine. Maa-arst Dwighti ja rikka pärijanna Caroline'i lugu saab ka raamatus piisavalt tähelepanu. See toob raamatusse teatud elevust ning kompenseerib Rossi ja Demelza võrdlemisi leigeid suhteid.

Kuna eesti keeles pole veel järgmist osa, "Warlegganit", ilmunud, siis tuleb vist inglisekeelne ette võtta, sest sarja teine hooaeg sisaldab eelduste kohaselt jälle kaht raamatu osa... või siis ootan ära.

Graham, Winston, 1908-2003
Jeremy Poldark: Cornwalli romaan, 1790-1791
(Jeremy Poldark, 1950)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2017
301 lk