Joel Jans "Tondilatern"

Teine koht romaanivõistlusel on väga tubli tulemus ning raamat olekski võinud  ilmuda võistlusele esitatud käsikirja pealkirjaga "Tribestria". Sellel on vähemalt looga mingisugune seos. Miks ilmus raamat aga "Tondilaterna" nime all, on minu jaoks väga suur küsimärk. Sisu ei seleta seda pealkirja mitte kuidagi.

Rajar ja Siiri on Elva kooliõpilased. Rajar on sportlik gümnasist, Siiri animefännist üheksandik. Lugu algab nagu tavaline noortekas. Õige varsti kisub lugu ulmeliseks. Rajarit painavad imelikud unenäod ning miski sunnib teda ehitama mingisugust imemasinat, mis osutub hinge paralleelmaailma rändamise väravaks. Lugu saab hoo sisse, kui Rajar läheb teisele poole Siiri hinge päästma ning naasnuna avastavad, et teiselt poolt hakatakse tungima nende maailma. Algab tagaajamine ja võitlus, mis päädib väikest sorti sõjaga, kuhu on kaasatud kaitseliitlased ja NATO liitlased. Lõpp hea, kõik hea.

Lõpp ongi kogu raamatu juures minu lemmik. See oli väga loogiline ning loomulik. Vahva punkt kogu sellele hingede temaatikale. Tahan teema valikut tõesti kiita. Ideed olid väga huvitavad ning omavahel hästi seotud. Ainult et  teostus lonkas tuntavalt. Kirjakunsti on selles raamatus üpris vähe. Lugemisel tekkivate emotsioonide spekter jäi kitsaks ja madalaks. Lisaks need kirjavead... Illustratsioone oleks võinud rohkem olla, need olid tõesti head (illustratsioonide autor Sander Tulk).

Mille eest see teos nii kõrge koha võis saavutada? Ma ei ole eesti teadusulmekirjandusega tuttav, välisautorite loomingut olen rohkem lugenud ning selle taustal võin välja tuua mõned nüansid. Selle raamatu idee ning kirjeldatud tehnoloogia on tõesti huvitav. Selle asetamine Eesti oludesse on minu jaoks veidi võõrastav, kuid kui minu subjektiivsus kõrvale jätta, siis miks mitte ei võiks sellised sündmused ühte Eesti väikelinna sobida. Ning tegelikult kumab selles teoses autori potentsiaal kirjutada midagi veel paremat. Igatahes, hoian tulevikus silma peal, võibolla saab sellest autorist minu jaoks teerajaja eesti ulmekirjandusse.

Goodreads

Urramis

Joel Jans
"Tondilatern"
Lummur, 2019
262 lk

Bobbie Peers "Kaoseparalüsaator" (William Wenton, #5)

William Wentoni sarja viiendas osas jätkub hea ja kurja võitlus pahalase Abraham Talley ning heala(p)se William Wentoni vahel.

Posthumaansete Uuringute instituuti pole enam ning William ja tema sõbrad tegutsevad nüüd Libateabe Keskuses. Tegevus saab kohe alguses hoo sisse, kui keskuses tutvustatakse uusi botte, vahibottide töö võtavad üle psübotid - kõrgtehnoloogilised tehisintelligentsed robotid, kes kuulevad ja näevad kõike ning  suudavad loetud sekundite jooksul oma kuju muuta. Williami vanaisa küsib liiga palju küsimusi ning ta vahistatakse. William saab aru, et miskit halba hakkab juhtuma, ning põgeneb koodipüramiidiga, mille orbulaatoriagent talle jättis. Püramiidi jahivad aga keskuse juhataja Blenda Zeynomore ja turvaülem Milton Bassvalk. Williami ülesandeks saab koodipüramiid viia kaoseparalüsaatorisse, et anda otsustav löök naasnud Abraham Talleyle.

Tegelaskond on selles raamatus jäänud enamjaolt samaks. Mängu astub Williami vaarisa - vanaisa vanaisa, kes ilmub alati siis, kui William kõige rohkem abi vajab ning juhatab talle teed kaoseparalüsaatorini. Üllatustegelaseks on uks... Uks on selles raamatus minu lemmiktegelane.

Raamatu tegevuspaik jääb Londoni piiridesse, käiakse mööda katuseid ning roomatakse metrookäikudes. Ühest küljest oli see väikeseks pettumuseks, sest eelnevad osad on viinud Williamit maailma päästmiseks väga erinevatesse maailma paikadesse, kuid selle korvab täielikult loo tuttavalt hoogne, "ootamatute" pööretega pikitud kulgemine. Ning mis kõige erakordsem, lõpp on vaid üürike vahepeatus. Suur finaal, lõplik lõpp saabub ilmselt järgmises osas. Loodan, et ei pea kaua ootama.


Goodreads

Urramis

Bobbie Peers
"Kaoseparalüsaator" (Kaosparalysatoren, 2019)

tõlkinud Annika Kupits

Helios, 2020

200 lk

Bobbie Peers "Orbulaatoriagent" (William Wenton, #3)

Bobbie Peers
"Orbulaatoriagent"
Tõlkija Annika Kupits
Helios kirjastus, 2018
207 lk.

See on üks ütlemata põnev ja fantaasiarikas lugu. Raamat on mõeldud küll eelkõige lastele, kuid isegi täiskasvanud lugejale pakkus see suurt naudingut. Võtsingi ta ette vahelduseks tõsisematele raamatutele. See on väga tempokas, kogu aeg juhtub midagi, enamasti midagi üllatuslikku ja ootamatut. Ilmselgelt muudmoodi tänapäeval paljude lapse tähelepanu raamatu juures hoida ei suudakski. Tegevustele ja tegelastele on lähenetud väga fantaasiaküllaselt, mis mõnes mõttes teeb silmad ette mõnele tõsisemalegi ulmekale. Nimitegelane orgulaatoriagent Phil oli mu lemmik, selline muhe miljoneid aastaid vana android. Alustasin juba järgmise osaga...

Derek Rydall "Ärkamine"

Raamat räägib sellest, kuidas ennast, oma tõelist mina leida. Mõned tsitaadid raamatust:
"Me ei lahenda ealeski oma probleeme vähegi jätkusuutlikul viisil, kui jätkame senisel moel tegutsemist või jääme samadeks inimesteks kui seni. Me peame arenema. Ainus viis arenemiseks on tõusta kõrgemale tasandile. Ja ainus meetod kõrgemale tasandile jõudmiseks on pääseda ligi arenguimpulsile väljaspool tavateadvust ja selle lõputut halamist häda ning viletsuse teemal - sest tavateadvus saab luua ainult oma praeguse seisundi tingimustele vastava uue variandi." (lk. 24-25) Halamine tõepoolest ei aita. Parimad lahendused probleemidele tavaliselt leitaksegi ju veidi nö "kastist" välja mõeldes.
"Kogu meie planeedi seisund peegeldab inimteadvuse ökoloogiat. Just seetõttu ei hakka me kunagi elama ei looduse ega üksteisega kooskõlas enne, kui elame iseendiga sisemises harmoonias." (lk. 81) Kujutate ette inimkonda, mille kõik liikmed on tõeliselt õnnelikud, on just seal, kus nad tahavad olla, ja teevad tegevusi, mida nad väga tahavad teha. Inimesed, kes elavad iseendaga kooskõlas, elavad harmoonias kogu ümbritsevaga, sest kogu väline maailm ongi meie sisemaailma peegeldus.
"Probleeme ei lahendata; need hajuvad, kui te arenete." (lk. 152) Ma arvan, et arengu tagajärjel nähaksegi lahendust. Samuti võib seda mõista ka nii, et arenedes mõistetakse, et probleemi üldse polegi. Mulle tundub, et päris tihti on ju nii, et nähakse probleemi seal, kus seda tegelikult ju ei ole, nö tehakse mingitest asjadest probleem. Teadlikumaks saades aga mõistetakse, et probleemi polnudki.
"Tõeline andeksandmine on mõistmine, et mingit viga polnudki, mingit kahju ei sündinud." (lk. 168) See toetab seda mõtet, et kõik halb on millekski hea. Ehk kui halb on millegi hea eelduseks, siis ei olnudki see halb halb, vaid hoopis hea. Ja millegi lõpp on alati millegi algus.
See raamat väga meeldis mulle, sest see toetas väga suurel määral seda, mida ma ise olen juba läbi teinud või millistele järeldustele jõudnud. Väga lihtne oli autori mõtetega nõustuda. Raamat sisaldab ka nö harjutusi, selle osa lasin ma küll sujuvalt üle, kuid see ei vähenda minu silmis raamatu väärtust. Arvan, et inimestele, kes seda lugedes igal sammul uut vaatenurka ja ahaa-momenti kogevad, võivad need harjutused täitsa abiks olla. Kindlasti soovitan lugejatele, kes tunnevad, et nende elus on nagu midagi puudu. Etteruttavalt võin kinnitada, teil ei ole mitte midagi puudu, teis on kõik olemas, tuleb osata see vaid endast üles leida.

Derek Rydall "Ärkamine" ("Emergence: Seven Steps for Radical Life Change")
tõlkinud Marju Algvere
Varrak, 2016
231 lk.

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Pärast "Vihakobarate" lugemist sai Steinbeckist minu suur lemmik. "Hommiku pool Eedenit" ja "Hiirtest ja inimestest" vaid tugevdas minu sümpaatiat tema teoste vastu. Minu ootused selle raamatu suhtes olid kõrged ja see on ainus viga selle raamatu juures. Minust endast lähtuv viga. Kui see kõrvale jätta, on tegemist siiski väga hea, kui mitte suurepärase raamatuga. See kulgeb rahulikult, kuid mitte igavalt, pakkudes piisavalt põnevust ja mõtteainet. Lugu on väga mitmekihiline. Ühelt poolt manab see pildi 1950-ndate (esmailmumine 1961) elu-olust, veel rohkem aga inimeste mõttemaailmast, moraalist, eetikast. Lugejana on mul õigus selle õigsust kas jaatada või eitada. Väliselt on Ethan igati lugupeetud poemüüja Ameerika idaranniku väikelinnas, kuid minevikuvarjud esivanemate jõukusest ei anna siiski hingele rahu. Kas, kuidas ja mis hinnaga õnnestub tal pääseda tagasi kõrgemasse klassi ning kas see kõik ikka on seda väärt, seda loeb igaüks ise :) Igatahes, väärt raamat.Tühja koha pealt Nobelit ju ei anta...

John Steinbeck "Me tusameele talv" ("The Winter of our Discontent, 1961)
tõlkinud Harald Rajamets
kujundus: Anne Pikkov
Pegasus, 2007
362 lk.

Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas"

4. Raamat, mille said raamatuvahetusest, kasutatuna või said tasuta (13/53)

Sain raamatu Tartu Riiamäe uuskasutuskeskusest hinnaga 1.20. Raamatu soetasin just autori pärast.

Kes ei teaks "Salaaeda", "Väike lord Fautleroyd" või "Väikest printsessi"?! Sama autori sulest on ka "Valge rahvas". Minu ootused sellele olid kõrged, kuid kahjuks neile ei vastatud. Lugu räägib ühest Šotimaal elavast tüdrukust, kes näeb ja suhtleb vaimudega, nn valge rahvaga. Idee iseenesest mulle väga meeldib ja kirjakunstiliselt on ilus, šoti olustik on suurepäraselt edasi antud, kuid sisult kuidagi pealiskaudne ja lühike. Võibolla sobibki lastele paremini...

Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas" ("The White People", 1917)
tõlkinud Margit Peenoja
Fantaasia, 2004
84 lk.

Bernd Nielsen-Stokkeby "Mälestusi Eestimaalt"

11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi (12/53)

Autor on baltisakslane, kes kirjutab oma lapsepõlvest, ülikooliajast ning II maailmasõja sõjamälestusi, mis seotud Eestiga. Taasiseseisvumise eel ja järel külastas ta tihti Eestit ning oli riigi ülesehitamise tunnistajaks.

Sattusin seda raamatut lugema põhjusel, et autor on tugevalt seotud Põlvaga. Raamatust sain head aimu tolleaja linna ilmest jm. Lugu oli väga huvitav ja nauditav kuni teemaks tuli taasiseseisumisaegne periood. See oli minu jaoks liialt tuim poliitiline jutt, mis ei pakkunud eelnevaga võrreldavat naudingut. Kuid soovitan seda kindlasti igale põlvamaalasele.

Bernd Nielsen-Stokkeby "Mälestusi Eestimaalt" ("Baltische Erinnerungen. Estland, Lettland, Litauen zwischen Unterdrückung und Freiheit", 1990)
tõlkinud Ursula Põks
Perioodika, 1993
111 lk.